„Kant“ | Mõistus ja mõistmine

Triin Sinissaar

2006. aasta kevadel väisas Linnateater lavastusega „Meeletu” Wiesbadeni teatribiennaali, mille fookus oli uuel Euroopa näitekirjandusel. Eestit esindas tookord Jaan Tätte, Leedut Marius Ivaškevičius, kellest räägiti kui dramaturgiamaailma noorest tõusvast tegijast ja uute tuulte toojast leedu näitekirjandusse. Nüüdseks on Ivaškevičius üheteistkümne täispika näidendi autor ja tema tekstid on jõudnud lisaks kodumaale lavale ka Venemaal, Itaalias, Prantsusmaal, Poolas, Soomes, Lätis, Eestis ja isegi Uus-Meremaal. Lavastajate seas, kes on tema näidenditega tööd teinud, on näiteks Kirill Serebrennikov, Rimas Tuminas ja Oskaras Koršunovas. Eesti publiku ette jõudis tema looming esmakordselt aastal 2016, kui Hendrik Toompere jr tõi Eesti Draamateatris lavale näidendi „Väljaheitmine”, mis kõneles pärast nõukogude okupatsiooni lõppu Läände rännanud leedulaste saatusest. 2017. aastal pälvis Ivaškevičius Leedu olulisima kultuuripreemia, Rahvusliku Kultuuriauhinna.

Leedu filoloogi haridusega Ivaškevičius tegutses pärast Vilniuse Ülikooli lõpetamist mõned aastad ajakirjanikuna ning selle kõrvalt debüteeris ka ilukirjanduses. Kuigi teatriarmastus oli enda sõnul küpsenud temas juba varakult, võttis ta esialgu suuna proosale. „Proovisin ka näidendit kirjutada, kuid ei jäänud tulemusega rahule ja kirjutasin oma idee hoopis proosaks ümber,“ jutustas Ivaškevičius detsembrikuisel kohtumisel Linnateatri lavastuse „Kant“ trupiga. 1996. aastal debüteeris ta kirjanikuna novellikoguga „Kam vaikų“ („Milleks lapsed“), 1998. aastal järgnes romaan „Istorija nuo debesies“ („Pilvest sündinud ajalugu“).

Samal, 1998. aastal kuulutati Leedus välja üleriigiline näidendivõistlus, mille võiduga käis kaasas ka garantii, et tekst jõuab lavale. Esiti lükkas Ivaškevičius endast eemale mõtte näidendikonkursil osaleda, viimaks aga kuulis sõpradelt, et linna peal räägitakse, nagu ta juba kirjutaks võistlustööd. „Mis mul siis üle jäi,“ muigas ta, „hakkasingi kirjutama.“ Valmis näidend „Naaber“, millega Ivaškevičius võitis konkursil esikoha. Sealtpeale ongi tema loomingu pearõhk olnud näitekirjandusel. Lisaks eelpoolmainitutele võiks Ivašekvičiuse tuntumate näitemängudena nimetada tekste nagu „Madagaskar“, mis on Rimas Tuminase lavastusena olnud rohkem kui kolmteist aastat Vilniuse Väikese Teatri repertuaaris või Ukraina sündmustest inspireeritud „Suur kurjus“, mille lavastas Leedu Rahvusteatris ungarlane Árpád Schilling ning mis on vallandanud lausa poliitilisi debatte otse teatrisaalis.

Idee „Kanti“ kirjutamiseks andis Ivaškevičiusele hiljuti meie seast lahkunud legendaarne leedu lavastaja Eimuntas Nekrošius, kes palus tal lugeda Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitikat“ ja mõelda, kas seda oleks võimalik mingil viisil lavale tuua. Ettepanek oli ootamatu ja intrigeeriv. „Puhta mõistuse kriitika“ on Kanti tähtteos, filosoofiline pähkel, mis on pakkunud ränka peamurdmist kõige helgematele peadele nii autori eluajal kui ka tänapäeval.

Ivaškevičius tutvus põhjalikult „Puhta mõistuse kriitika“ ja selle erinevate tõlgendustega, kuid teosest endast üsna ilmselgetel põhjustel siiski näidendit ei tulnud, see-eest inspireerisid näitekirjanikku lisaks Kanti filosoofiale ka tema isiksus ja elukäik. Ta hakkas uurima ajastut, mil filosoof elas, hankis selle kohta raamatuid ja gravüüre. Sündis näidendi esmaversioon kaheksale meesnäitlejale. „Lugesin selle Nekrošiusele ette. Pärast vaikisime pikalt. Lõpuks ütles ta, et tead, see on väga huvitav, aga kaheksa meest närivad laval üksteisel kõrid läbi,“ rääkis Ivaškevičius. Nii lisandusid „Kanti“ naistegelased.

Mitmetel loomingulistel ja isiklikel põhjustel Nekrošius siiski loobus „Kanti“ lavastamisest ning esmalavastuse tõi välja hoopis Moskvas teine tuntud leedu lavastaja Mindaugas Karbauskis, kes juhib sealset Majakovski Teatrit. Leedus pole „Kant“ tänaseni lavale jõudnud – Ivaškevičius tunnistab, et on mõned korrad pidanud keelduma lavastamiseks luba andmast, sest pole olnud veendunud lavastaja ja trupi sobivuses.

„Kanti“ tekst valmis 2010. aastal. Sama aasta kevadel tekitas Euroopa lennuliikluses suurt segadust Islandi vulkaan Eyjafjallajökull. Märksa suuremat kaost ja kirjeldamatut laastamistööd põhjustas kogu põhjapoolkeral aga Islandil asuva Laki vulkaani purse 1783. aastal. Lisaks väikese saareriigi enda kaotustele – hukkus viiendik elanikest, hävisid põllumaad ja kariloomad – levisid mürgised gaasid ka paljudesse teistesse Euroopa riikidesse, eriti suur oli ohvrite arv Briti saartel. Tänapäeval on mitmed ajaloolased väitnud, et selle mõjud tõid kaasa näljahäda Egiptuses ning kahjustasid Euroopa majandust niivõrd, et süvenev toidupuudus viis viimaks välja Prantsuse revolutsioonini 1789. aastal. Maailm oli muutumas, kuid Köningsbergis ei teatud sellest näitemängu tegevuse toimumise hetkel veel midagi.