„Kant“ | Kuidas kõike seda mõista

Avamaks „Kanti“ konteksti, kirjutas Ivaškevičius sellele järgmise eessõna:
KUIDAS KÕIKE SEDA MÕISTA?
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Parim viis oleks üritada näha – õigupoolest muidugi ette kujutada – rahulikku, pikatoimelist Ida-Preisimaa linna Königsbergi, mida ei ole enam olemas. Preisimaa jaoks, mida samuti pole enam olemas, on see pealinn, ent maailma mastaabis vaid paras provints. Maailm ise on alles suhteliselt noor ega ole veel kaht ilmasõda ja XIX sajandi industrialiseerimist tunda saanud ning ei aima esiotsa mitte midagi ei tollest ega tulevasest aastasajast. Prantsusmaad raputab peatselt nende Suur revolutsioon, mis aga ootab esialgu tulevikus.

Seevastu praegusaeg on rahulik. Ajalehtedest saadakse teada, et Ameerika olla nüüd iseseisev, Prantsusmaal olla taevasse tõusnud esimesed õhuballoonid ja nõnda on maamunale ilmunud esimesed lendavad inimesed. Samal ajal sülitab Islandil aga üks tulemägi laavat. See purskab juba mitmendat kuud ja kohutavad tuhapilved on endasse mässinud ning ära mürgitanud pool Põhja-Euroopat. Ent sellest siinmail ei teata: ajalehed ei kirjuta sõnagi. Königsbergis on juba november, kuid soe ja kena nagu septembrikuus. Kõik on kahtlaselt rahulik.

Säärane on üldjoontes vaadeldav aeg, edasi peab juba laskuma Königsbergi ning otsima üles Prinzessinstrasse. Tolle tänava maja number 3 ongi meie tegevuskoht: kahekordne elamu suure taga-aiaga vastu linnavanglat. Just nimelt seal elab meie kangelane Immanuel Kant, kel on parajasti kätte jõudmas lõunasöögi aeg. Mida tähendab tema lõuna toonases Königsbergis, jääb üle vaid ette kujutada, sest lõpuni mõista pole seda võimalik. Tegu on rituaaliga. Kant sööb üks kord päevas, niisugune on tema režiim. Ent lõuna kestab kaua – kolm-neli tundi, mõnikord isegi pool päeva. Lõunatatakse koos sõprade, eranditult Königsbergi eliiti kuuluvate meestega. Vesteldakse kõigest, kuid mitte iial tööst.