„John“ | Mehis Pihla: tahaks proovida seda, mis tundub väljakutsuv

Linnateatri uue hooaja avalavastuseks on maailmas hästi tuntud näitekirjaniku Annie Bakeri näidend „John“, mille lavastab Mehis Pihla. Lavastajaõppest, näidendist ning esoteerikast vestles Mehisega Helen Männik.

Sa läksid EMTA lavakunstikooli dramaturgiks õppima. Kuidas jõudis dramaturgiatudeng Mehis lavastamiseni?

Dramaturgiõpinguid alustasin tegelikult enne lavakat juba Drakadeemias, kus lõpetasin paar kursust. Ma mäletan, et tundsin väga puudust reaalsest teatripraktikast ehk kokkupuutest näitlejatega. Ma ei saanud päris täpselt aru, milline see teatrispetsiifika siis ikkagi on: miks mingi asi töötab ja teine jällegi mitte.

Lavastamine jõudis minuni puhtalt läbi kooli. Kõik algas sellest, et tekste, mida ise kirjutasin, pidin ka lavastama. Lavakunstikoolis on tegelikult väga näitlejakeskne õpe – see on põhibaas, mille kõik õpilased omandavad. Lavastajad ja dramaturgid teevad koos näitlejatega kõik etüüdid esimestel õppeaastatel kaasa. Eks see näitleja põhibaas on kindlasti hea alus: sa hakkad näitlejast väga hästi aru saama. See võikski selle hariduse juures väga olulisel kohal olla.

Sa oled lõpetanud ka Tartu Ülikooli semiootika erialal. Kas varasem haridus või kogemuste pagas aitab tulevasel lavastajal koolis paremini hakkama saada?

Mulle tundub küll, et tulevasel lavastajal võiks olla juba teatav elukogemus. Vanus tuleb samuti kasuks. Mind aitas ka see, et olin käinud aastakese tööl. See on baas, millele ehitada: sa tead, et maailmas on veel midagi peale teatri. Vastasel juhul on nii, et käid näiteks keskkoolis teatriklassis, saad otse lavakunstikooli sisse ja jääbki mulje, nagu ei oleks muud elu peale teatri. Aga siis juhtub see, et teater hakkab tegelema teatriga. See tuleb tegelikult ka näitlejatele kasuks, sest meie kursusel (Mehis lõpetas lavakunstikooli 27. lennu – toim) oli palju ka neid näitlejaid, kes said sisse teisel või kolmandal katsel ning mulle tundus, et neil läks koolis väga-väga hästi. Selles pole minu arvates midagi traagilist, kui lavakunstikooli esimesel korral sisse ei saa, sest inimesed saavad natuke küpseda ja pärast on nad sellevõrra targemad.

Lavastaja amet tundub kõrvaltvaatajale selline suhteliselt üksildane amet. Kas sa tunned end vahel lavastajana üksi?

Jah, ma saan sellest aru, kui räägitakse, et lavastaja on üksi. Mul on läinud hästi, kuna ma olen leidnud enda kõrvale kunstniku, kellega olen kõik lavastused koos teinud. Kristjan Suitsuga on meil väga hea klapp. Kui mul on tunne, et ma olen üksi, siis ma saan talle helistada ja muresid kurta. (Naerab.) See on väga kergendav asjaolu, kui on mõttekaaslane, keda saad usaldada. Ma arvan, et see on väga vajalik tugi – kui on keegi, kelle tagasisidet sa usaldad ja kellega saad mõtteid vahetada. Vastasel juhul on oht täitsa omapead jääda. Ja see on väga keeruline ja raske.

Sa oled lavastada jõudnud igasuguseid tekste, klassikast isekirjutatuni. Mida sa tekstide puhul otsid, mis sind kõnetab?

Raske öelda. See, et ma olen nii palju erinevaid asju teinud, ongi võib-olla see märksõna. Ma arvan, et olen lavastajana veel väga õppiv ja otsiv ning pigem proovingi lavastada erinevaid tekste ja katsetada.

Ma tahaks võtta endale selliseid ülesandeid, milles ma nii inimesena kui kunstnikuna kasvan – et ma täiendan läbi selle ka iseennast. Selles mõttes olen ma isekas. Tahaks proovida seda, mis tundub väljakutsuv.

Ka vabakutseliseks lavastajaks olemine annab sulle võimaluse vaadata erinevates teatrites ringi, katsetada erinevaid stiile, näha erinevaid näitlejaid.

Jah, ise hakkasin ka mõtlema, et mul on Eesti teatrist mõnes mõttes juba täitsa lai pilt. Ma olen saanud teha tööd nii Endlas, Vanemuises, Ugalas, Draamateatris ja nüüd siis Linnateatris. Päris tore on erinevaid teatreid võrrelda.

„John“ ongi sinu esimene töö Linnateatris. Ühtlasi teed sa nüüd esimest korda koostööd ka oma õppejõu Anu Lambiga, kes mängib sinu lavastuse trupis. Kuidas sa end selles rollide vahetumise olukorras tunned?

Eks mingis mõttes on naljakas küll, aga Anu on nii toetav inimene, et see pole kuidagi ahistav. Eks ikka vaadatakse kogenumaid kolleege mingi teatava austava pilguga. Tegelikult on kogu mu trupp minust suurema kogemuste pagasiga – nii Anu ja Helene kui ka Liis ja Märt.

„Johni“ autor Annie Baker on samuti väga noor autor. Kas tema stiilile saab igaüks kohe küüned taha või vajab see süvenemist?

Annie Bakeril on väga omapärane stiil. Eks me kõik (trupp – toim) tutvume selle stiiliga samal viisil, otsime seda õiget ning katsume seda ära tajuda. Bakeril on varasem edukas kirjutamiskogemus juba olemas, ta on võitnud Pulitzeri preemia ja tal on oma teatrikeel, millega on otsimist ja katsetamist üksjagu. Kriitikud toovad tema puhul alati välja, et tema pausid on justkui tema firmamärk. Ta annab täpsed juhised remarkides pauside pikkuste osas. Kui teha „Johni“ täpselt nii, nagu remarkides kirjas on, siis koos kahe vaheajaga kestaks see 3 tundi 40 minutit. Sedasama teksti on aga tehtud ka pikkusega 2 tundi 10 minutit. Kuskile sinna teksti vahele saab ära peita poolteist tundi vaikust. See on ka stiil, mida otsida – kus see kuldne kesktee siis on.

Kuidas „John“ sinuni tuli? Miks see sind kõnetas?

Üks seatud eesmärk oli teha lavastus, kus kandvates rollides oleksid minuvanused inimesed. „John“ sobis sellesse mustrisse.

„Johni“ puhul jäi mulle pärast näidendi esimest lugemist meelde tohutu üksinduse tunne, mis on sinna sisse kirjutatud – kuidas kaks noort inimest üritavad meeleheitlikult kokku jääda lihtsalt sellepärast, et nad poleks üksi. Küllap on see alati nii olnud, aga mulle tundub, et praegusel ajal on see kuidagi võimendunud. Justkui ajal, mil me oleme kõik nii ühendatud ja kõik on käe-jala ulatuses, on üksindus läinud järjest suuremaks. Ta on seda väga täpselt tabanud.

Kui näidendi sisule natuke vihjata, siis kas sa tunned, et keegi jälgib sind igapäevaselt?

See on hea küsimus. Jõulude ja aastavahetuse ajal, kui neid perekondlikke koosviibimisi rohkem on, võtsid minu tädi ja sõber erinevatel hetkedel selle teema üles. Ma mõtlesin, et see ju ongi selle näidendi teema! Millegipärast on see jälgimise teema ja esoteerika midagi, mis on praegu õhus. Millest see tuleb – see on hea küsimus. Me justkui pole ju kuigi religioossed siin Eestis. Aga kui Aleksander Šeps käis oma raamatut esitlemas, siis milline tunglemine seal oli! Selle kohta peabki ütlema: müstika! (Naerab.) Millegipärast inimesed ikkagi vajavad usku, tuge või teadmist, et kuskil on veel keegi. Eks see salapärane vaatleja on igapäevaelus abistavas rollis. Sama lugu on kristallidega. Ma tean inimesi, kellel on elus olnud väga raske periood ning läinud seetõttu poodi, ostnud endale väidetavalt jõudu või energiat andva kristalli, pannud selle töölaua peale ning öelnud, et nad jaksavad nüüd tööd teha. Ma ei tea, kas see kivi töötab – skeptikuna tahaks öelda, et see on psühholoogiline efekt. Fakt on, et selle inimese jaoks ta toimib. Nii jaburalt, kui see ka ei kõla: kui tema saab sellest abi, siis on kõik ju hästi. Mul on tunne, et see on ka põhjus, miks Baker on need teemad näidendis kokku kirjutanud. Üheks tegelaseks on võõrastemaja omanik Mertis, kes on ilmselgelt väga üksik inimene ning see pole juhus, et ta on esoteerika enda jaoks leidnud.

Kas teater on üleloomulik jõud või on teatril üleloomulikud võimed?

Teater on oma olemuselt kokkusaamise koht. Selles mõttes pole seal midagi üleloomulikku. Aga mis on teatri juures õige: inimesed saavad kokku. Sa näed inimest, kes elab, igatseb, hingab ja armub. See ühes ruumis viibimine ja füüsiline kohalolek on väga suur väärtus. Ma ei mäleta, kes seda ütles: kus mujal saad sa kaks või kolm tundi passida teist inimest ja vaadata, misasi see inimene on? Näitlejad panevad end sellesse positsiooni vabatahtlikult ja meie saame olla need, kes neid lihtsalt jõllitavad. Võib-olla ongi see teatri müstiline jõud.