Intervjuu teatritöötajaga: Triinu Sillaste

Kolleegid pole ilmaaegu valinud Triinut viimaste aastate jooksul kaks korda maja parimaks töötajaks. Trupijuhina täidab ta justkui teatri südame rolli, kes hoiab kogu kaadervärki ühtlase pulsiga voolamas. Või siis maksa või kopsude osa, kui peaks olema vaja toksilisemaid hetki lahustada või lihtsalt sügavalt sisse hingata. Ehk Triinu ei pelga vett, vilet ega midagi muud. Mida Triinu ise oma teatrielust arvab? Istusime koos maha ja puhusime selguseni jõudmiseks mõne sõna juttu. Triinuga vestles 17. jaanuaril projektijuht Oliver Berg.

Millal sa teatri enda jaoks üldse avastasid? Oli see juba lapsest saati osa su elust?

Lapsena oli teatril sama suur osa mu elust nagu enamikel eestlastel, ma arvan. Ehk siis nii palju, kui klassiga teatris käidi, ma sinna ka sattusin. Meie algklasside õpetaja oli balletifänn, Estoniasse tassis ta meid päris palju. Minu esimesed teatrikogemused on seega hoopis tantsuteatri ja balleti vallast. See maailm tõesti lummas mind, aga sellist tõmmet, et oleksin ise lavale tahtnud, pole mu elus kunagi olnud. Ega sellist tungi nagu mõnel tuttaval, kes on rääkinud, kuidas käis vahepeal iga päev teatris, sest teisiti enam ei saanud. Vähemalt lapsena seda mul kindlasti ei olnud. Kui oli kooli või klassiga minek, siis ma käisin küll alati, aga see oli lihtsalt hea vaheldus, mingit teatrihaigust mul kooliajal ei tekkinud. Korralik nakatumine tekkis hiljem, ülikoolis. Ma läksin õppima Tartusse eesti kirjanduse ja rahvaluule osakonda ja seal oli teatriteadusele spetsialiseerumise võimalus. Kui ma sisse astusin, siis ma isegi ei mõelnud selle variandi peale, ma läksin ikkagi ju kirjandust õppima. Aga ma olen selline, et asjad ammenduvad minu jaoks kiiresti. Üks hetk mulle tunduski, et teater on palju huvitavam kui kirjandus. Esialgu võtsin ma teatriteaduse endale kõrvalerialaks, see oligi tegelikult pöördepunkt. Me läksime Vanemuises proovidesse, Mati Undi proovidesse, millest ilmselt kõik mu kursakaaslased on rääkinud. Ma arvan, et me kõik otsustasime seal Gombrowiczi „Laulatuse“ proovides, et jääme teatriga seotuks. Undi proove oli lihtsalt nii huvitav vaadata! Keegi meist ei olnud ju proovides käinud ega kogenud, kuidas teater tegelikult sünnib. Ja siis viimaks näha lõppresultaati. Seal ma tundsin esimest korda seda hasarti, kuidas elasin õudselt kaasa, et kõik, mida nad seal laval teevad, tõesti toimiks. See on see, mida ma praegu ka teatris tahan, seda kogemust, et ma saan kaasa elada ja anda endast kõik, et tulemus oleks hea.

Aga millal oli su esimene kokkupuude Linnateatriga?

Ma arvan, et ma olin põhikoolis, see oli jälle klassiga tulek. Väikeses saalis oli selline lavastus nagu „Kippari unerohi“. Ma isegi ei tea, kelle lavastus see oli [Peeter Raudsepa – toim], aga nagu enamikku Linnateatrisse esimest korda tulijaid lummasid mind need ruumid ja näitlejate lähedus. See atmosfäär lihtsalt niidab. Sealt edasi tulid Elmo Nüganeni „Pianoola“ ja Jaanus Rohumaa „Sild“, mõlemad mõjutasid mind väga tugevalt. Ülikooli ajal käisin ma Linnateatris vähem. Sel ajal oli Vanemuine meie peamine õppebaas. Õnneks oli Vanemuises ka põnev aeg, kuna Unt tõi seal välja oma suurlavastused. Selles mõttes oli sealt midagi õppida. Ma olen hästi õnnelik, et ma olin just sellel ajal ülikoolis. Hea ajastus! Ma peaksin seda vist oma vanematele ütlema.

Kuidas sa üldse jõudsid trupijuhi ametikohale?

Ma hakkasin lõpetama ülikooli ja ega teatriteadust õppivatel inimestel eriti valikuid ju ei ole – minna tööle teatrisse või hakata kirjutama kriitikat. Ma julgen end küll pidada päris heaks kirjutajaks, just pikemat süvenemist võimaldavate analüüside poolest, aga teatris töötamise perspektiivi tabasin ühel Draama festivalil, kus ma olin vabatahtlik. Ma puutusin seal ühes ajas ja ruumis kokku praktikute ja teoreetikutega ja nägin, kuidas nende omavaheline kokkupuutepunkt on väga valus. Nad ikka kohe üldse ei saanud omavahel hakkama! Ühesõnaga, ma tundsin, et ma pean poole valima, et see lootus, kuidas ma olen ühekorraga kriitik ja saan samas praktikutega jube hästi läbi, oli illusioon, mingil põhjusel see meil nii ei toimi. Ma küll hästi ei saanud aru, milleks selline vihavaen vajalik on, aga selline see elu on. Siis otsis Rakvere teater endale reklaamijuhti. Tagantjärele vaadates ei saa ma üldse aru, kuidas ma kandideerida julgesin, ma polnud isegi ülikooli veel lõpetanud, lõputöö kaitsmine oli kevadel alles ees … aga loomulikult ma kandideerisin. Ja kui mind kutsuti intervjuule, pakuti reklaamijuhi asemel kohe trupijuhi kohta. Ma ei teadnud isegi, mis asi see trupijuht on. Aga siis selgitati asja lähemalt ja see tundus väga huvitav, midagi sellist, millega ma raudselt hakkama ka saaks, enesekindlust noorel inimesel ju on! Võtsin selle töö vastu ja olin Rakveres viis aastat trupijuht. See oli mu esimene päris töökoht. See aeg Rakveres oli väga põhjalik teatri-, aga ka elukool. Pärast seda tegin paariaastase pausi, võtsin Tartus mõne loengu, tegelesin iseendaga … natuke projektipõhist tööd Eesti Teatri Agentuuriga, midagi siit, midagi sealt. Ja siis millalgi tundsin, et tahaks tagasi teatrisse saada. Hakkasin ringi vaatama, aega võttis, aga ühel hetkel nägin Linnateatri töökuulutust. Otsiti riietajat. Tööga mul probleemi ei ole, ma võin kõike teha ja ma teadsin, et tahan töötada just teatris, olin selleks täiesti valmis ja tahtmist täis. Raivo Põldmaa kutsus mu intervjuule.
Intervjuu ise oli üsna napp, lõpus saatis Raivo riietajate seltskonna välja ja ütles, et tegelikult pakuksid nad mulle müügijuhi tööd. Sama lugu – kandideerisin ühele tööle, aga pakuti midagi muud. Raivo tundis mind juba varasemast ajast, kuna Rakveres töötades olin mõnda aega olnud ka Eesti Etendusasutuste Liidu sekretär. Sealtkaudu ma kõiki teatrijuhte tegelikult tundsingi, selles mõttes päris hea baas. Nii ma tulingi müügijuhiks. Kolm aastat tegin müügitööd, siis lahkus Veiko Tubin trupijuhi ametilt ja seda kohta pakuti mulle. Ma korraks ikkagi mõtlesin, aga võtsin pakkumise vastu. Ma pean ütlema, et mulle väga meeldib see töö. Selles on koos nii analüütiline kui loominguline pool. Ma olen nagu logistik, pean tegema teatri töögraafikuid, mänguplaane, vaatama, et erinevate osakondade töö omavahel toimiks, aga samas saan ma töötada koos peanäitejuhi ja lavastajatega, teha neile ettepanekuid rollitäitmiste osas, milliseid näitlejaid valida … meie struktuur on õnneks piisavalt avatud, ma saan ka välja pakkuda tekste ja ideid, kui selleks vähegi aega ja tahtmist on.

Sa mainisid, kuidas teoreetikud ja praktikud justkui elaksid erinevates maailmades. Kust see tulla võib ja kuidas sulle enda kogemuste põhjal tundub, kas seda saab lahendada?

Lahendada seda ei saa. See tuleneb sellest, et kriitikud ei vasta praktikute ootustele. Aga see on paratamatu ja ma arvan, et kui praktikud on suveräänsed loojad, siis on seda ka kriitikud. Kõigil on õigus oma väljundile. Ma tegelikult ei usu, et kriitikud tahaksid kuidagi halba kellelegi, nende maailmapilt ja nende ootus on ilmselt teistsugune. Hästi palju on siin seotud trendidega. Seda ma näen küll eesti teatrikriitikas, kuidas ootused tulenevad mingitest trendidest. Kuigi minu arvates võiks hinnata lavastuse enda tervikut. Aga kindlasti on siin omad koolkonnad. Ma tunnen, et see minuvanuste seltskond on tõesti nagu Undi koolkond ja me ootame kogu aeg sellist teatrit. Aga me võiksime samuti sellest üle saada ja leida, et ka teistsugune teater on väärtus.

Sa oled Linnateatris ühtekokku töötanud peaaegu kümme aastat. Kui palju on sinu silme läbi Linnateater selle ajaga muutunud?

Ma arvan, et need muutused algasid samal ajal, kui mina tulin. Siis lõpetas ju lavaka XXV lend ja tegelikult on nemad hästi palju seda kümnendit kujundanud. Nüüdseks on mõned inimesed jõudnud siit küll lahkuda, aga nad on siiski siia uue põlvkonnana väga tugeva jälje jätnud. Kindlasti võib seda kümnendit iseloomustada suur ootus. Võib olla ka eelnevaid, ma ei tea, mul ei ole paraku seda võrdlusmomenti. Aga mina tajun küll, et me kogu aeg ootame nagu midagi, küll uut maja, küll uusi ideid, aga see on vist teatris loomulik. See on protsess.

Mainisid enne trende. Kui palju peaks teatrikunst sinu arvates olema seotud teatriväliste ühiskondlike trendidega? Kas teater peaks hoidma enda joont või suhestuma otsesemalt ümbritsevate impulssidega?

Ma arvan, et teater peaks täpselt nii palju otsesemalt suhestuma, kuivõrd tegijad seda tahavad. Kui tegijatel on tunne, et nad tahavad kajastada tänaval toimuvat, siis nii see peakski olema. Isiklikult ma poliitilisest teatrist puudust ei tunne, minu arvates jääb teater analüüsivõimelt sisulistele artiklitele ja dokfilmidele alla. Kui mind näiteks huvitab, mis toimub Iraanis, siis ma vaatan „Välisilma“ dokfilmi, loen vastavaid artikleid. Teater võib poliitikat kajastada, aga ta peab leidma ikka väga hea kujundi, teatrikeelse vaste. Tihti näib poliitiline teater kuidagi plakatlik. Ma otsin teatrist pigem inimhinge paljastusi, seda enam, et eestlaste kinnisuse tõttu on üksteiseni raske jõuda. Mõnikord on väga keeruline leida inimest, kellega rääkida, mida ta päriselt mõtleb või milline on ta päriselu. Ma ise olen samasugune, ega ma ka ei taha ennast paljastada. Teater ongi siis mul see abivahend. Aga ma muidugi ootan, et mindaks väga kaugele. Mulle tegelikult meeldib teatris mõelda ja mulle meeldib tekstipõhine teater. Pigem on mul mure, et inimesed ei jaksa jälgida ja ei saa aru, kui on väga pikad tekstid ja tegevust ei ole. Võib olla on asi selles, et ei suudeta süveneda? Aga teha kogu aeg kõike meelepärasemaks, ma ei tea, äkki ei peaks? Või peaks? Ma ei tea, see ongi dilemma, mis teatritegijatel on. Mitte sotsiaalsete teemade käsitlustest pole puudu, vaid on jube vähe teatritegijaid, kes söandaksid tegeleda pikkade ja keeruliste tekstidega. Sellest ma tunnen küll puudust. Näiteks rohkem romaane dramatiseerida. Võib-olla teater ongi siis see koht, kus neid lugusid kogeda, kui inimesed ei loe ka enam, nagu tänapäeval vist tendents on. Vaadata on kindlasti lihtsam kui lugeda. Võib olla peaks hoopis see meie missioon olema? Võib olla poliitika kajastamisega saab „Välisilm“ paremini hakkama? Muidugi poliitilisuse mõttes pakub mulle väga pinget ajaloo mõtestamine. Vahepeal oli see Eestis isegi trend, praegu enam väga ei ole. Kõik need Urmas Vadi katsetused, kus ta paneb ajaloosündmused mingisse perspektiivi. Ja Kõivu tekstid muidugi. Samas, Tartu Uus Teater teeb praegu ajalooliste tegelaste kaudu tegelikult sedasama asja. See on minu meelest väga oluline, et anda edasi eelmiste aegade atmosfääri, mõtteid, olukordi, mida tegelikult muudmoodi kogeda ei saa. Kui üldse, siis lugedes. Aga kui sa ei loe? Olgu, filmid on ka muidugi.

Ehk teater kui meedium inimese tundmaõppimiseks?

Jah, minu jaoks küll. Teise inimese ja iseenda ka, loomulikult. Igal juhul mõlemat.

Loetakse ju tõepoolest vähem. Suurema süvenemisastmega lugu on juba aja poolest teatris kindlasti kergem vastu võtta. Korraliku romaani lugemine on pikk protsess, aga isegi pika lavastuse vaatad üldjuhul ühe õhtuga ära. Ja see on mingi elamus, jagamise kogemus. Isegi kui lähed üksi, oled sa teiste inimestega ühe ruumis, koged midagi kollektiivselt. Lugemine on selle kõrval ikka üksildane tegevus – loed raamatu läbi ja tahad sellest kellegagi rääkida, aga leia siis see inimene, kes on sama raamatut lugenud …

Ei leiagi! Teatris see jagamine justkui toimiks. Ja ilmselt seetõttu meil teatrikülastuste arv nii suur ongi. Eesti inimesel on vaja ühist osasaamist. Ja vaata, millised ilmad meil on! Kui sul on pool aastat niisugust pimedust, peab olema mingi tegevus. Mis sa siis teed, istud üksi kodus või? Jah, vahepeal on tore, aga … ma arvan, et teater on Eestis ikka hästi elujõuline nähtus. Ja me peaksime suhtuma sellesse teatritegijatena vastutustundlikult.

Mida sa ise neil pimedatel õhtutel teed? Ma kujutan ette, kuidas tööst tulenevalt on teatrit su elus juba nii palju, et mujale väga ei kipu?

Ma loen. Aeg-ajalt käin ikka mujal teatrites ka. On kindlad lavastajad, kelle tegemisi ma jälgin. Näiteks Lauri Lagle on üks noortest, kelle loodud maailmas ma olla tahan. Vanasti käisin palju NO99-s ja kõigil Von Krahli tegemistel hoidsin silma peal. Aga ega mul ei ole hetkel selliseid lemmikuid nagu varem. Ma arvan, et ei teki ka enam, see on pigem noorena, et sa valid kellegi oma lemmikuks. Praegu ma jälgin üldist teatripilti, mis ja kus toimub ning siis käin aegajalt midagi vaatamas. Sellest ma olen küll aru saanud, et lavastused, mida teised maha teevad, võivad mulle väga meeldida. Ja vastupidi ka. Selles mõttes ma pean ise oma valikud tegema. Üldjuhul ma teengi, lavastajate põhjal. Või mingite materjalide põhjal – kui ma tahan näha, kuidas mingi tekst lavale on toodud.

Aga sa mainisid, et sa siis loed ka?

Ma loen jah. Ma elan linnast üsna kaugel ja sõidan iga päev edasi-tagasi maha ligi sada kilomeetrit. Päris pikk aeg läheb selle peale, kasutan seda lugemiseks. Maal elamine on olnud mu enda valik, tegelikult ma saan niimoodi ennast teatrist välja lülitada. Ma elan ühes väikeses maakohas oma vanavanemate talus, mida me jõudumööda renoveerime. See täidab tegelikult kevad-suvi-sügis perioodil terve aja ära. Igasugused aiatööd, ehitus. Mul on telefon õues ka kaasas, ma olen 24/7 kogu aeg kättesaadav. Teisiti ma ei oska. Isegi suvepuhkuse ajal on mul telefon puukuuris kaasas ja seda on ka vaja läinud, sellepärast ongi. Kui on ikka ootamatu olukord, ei ole mõtet sellega tegelemist kuhugi edasi lükata. Mis veel … mu elukaaslane on kirglik mootorrattahuviline ja me teeme ühiseid motomatku. Ilmselt see lõõgastab kõige paremini. Me oleme käinud väga erinevates kohtades: Soome, Rootsi, Norra, Gruusia, Venemaa … sellised pikad reisid ratastel. Kodust väljas puhkab kõige paremini, ei ole koduseid kohustusi ega töökohustusi. Seal ma ei jälgi telefoni ka kogu aeg, seal ma lülitan telefoni isegi välja! Kõige mõnusam aeg. Aga niimoodi tavanädalavahetustel … talvisel ajal, tõesti, ma kütan ahju ja loen raamatuid. Suvisel ajal teen aiatöid ja raamatuid loen oluliselt vähem.

Aga kui nüüd vaadata tulevikku? On sul endal mõtteid või ootusi, ideid või lootusi, mida jagada? Nii teatri kui iseendaga?

Me olemegi ju muutuste lävel. Loodetavasti ootab meid ees kolimine ja pakkimine, varsti Salme minek, mis mind väga käivitab. Nagu ma juba alguses ütlesin selle erialavaliku puhul, siis ma lihtsalt tüdinen väga kiiresti. Mul on vaja vaheldust. Kui ma olin laps, tõstsin ma umbes kord kuus toas mööblit ringi. Et oleks vaheldust! Selles mõttes mind üldse ei hirmuta see samm, pigem vastupidi, minu jaoks on see huvitav. Ja mulle väga meeldib see vaheetapp, kui me peame ehituse ajaks välja minema ja teistes ruumides ennast katsetama. Ma arvan, et see pakub pigem võimalusi. Kindlasti on ka raske, aga mis siis. See on huvitav, raudselt huvitav. Ja siis tagasitulek, eks näis, uued ruumid ja … ja mida ma ootan, muidugi ma ootan, et oleks rohkem loomingulisi õnnestumisi, et inimesed oleksid õnnelikud ja rahul. Aga kuidas seda saavutada? See ongi miljoni dollari küsimus. Eks me peame kõik ise pingutama selle nimel, ega see muidu ei tule. Kahjuks. Või õnneks? Õnneks vist ikka. Tegelikult ei ole halb ju pingutada natuke, eks ole?