Intervjuu teatritöötajaga: Siim Sareal

ÜHISE ASJA NIMEL

Intervjuu etendusteenistuse juhi Siim Sarealiga
Jutuajamine toimus 11. jaanuaril 2021. Küsis Oliver Berg.

Siim, sa oled nüüd etendusteenistuse juhi ametikohal töötanud pool hooaega. Kui sa meile tööle tulid, siis millised olid su ootused ja milline on olnud tegelikkus?

Ega ma aimasin, mis mind ootab, aga töömaht ja ülesanded on osutunud ikka suuremaks, kui võiks ühe suhteliselt väikese teatri juures eeldada. Samas on võimalus olla lavastuse väljatoomiste ja üleviimiste juures andnud mulle rohkem vabadust. Sidet loomeprotsessiga ootasin ma väga, kuna olen varem aastaid töötanud inspitsiendina. Ma võin ju kontoritööd ka teha, aga parema meelega olen ikka vahetult loomingu juures.

Sa mainisid lavastuste üleviimist Salme Kultuurikeskusesse, mis iseloomustab praegu suuresti meie igapäevast tööd. Mida tähendab ühe lavastuse üleviimine?

Põhiline on see, et kui viia lavastus ruumist, kus ta on aastaid olnud, täiesti uude keskkonda, ei tohi lavastuse kvaliteet kannatada. See uus ruumispetsiifika peab tagama vähemalt sama hea või veel parema kvaliteediga tulemuse. Siin on suur osa öelda kunstnikul ja lavastajal, aga samas on meie tehnilisel meeskonnal võimalus häid variante välja käia. Ka uute lavastuste väljatoomisel on tehnilistel võimalus oma loomingulist poolt näidata, kuna uued ruumid toovad uued võimalused.

Kuidas ajutises mängupaigas töötamine sinu vaatevinklist välja on näinud? Millised on olnud avastused ja üllatused? Ja millised on väljavaated?

Täna, 11. jaanuari seisuga, on meil Salme Kultuurikeskuse väikestel lavadel olnud ainult üks lavastus, kus publik on käinud – „Õed”. Kõige huvitavam ongi see, kuidas publik need saalid vastu võtab. Ja ka näitlejad, lavastajad ja kunstnikud, kuidas nad hakkavad seal toimetama. See kõik ootab ees. Minu arvates on need koos kogu selle uue tehnikaga ühed paremad black box tüüpi saalid, mis Eestis on. Meile on põhimõtteliselt antud tühi ruum, mille saame ise luua endale meelepäraseks. Ja Salme suur lava on ka põnev, kuna Linnateater on pigem tuntud intiimsema repertuaariga väiksemale publikuhulgale. Nüüd ongi küsimus, kuidas asjad, mis on siin tehtud, töötavad suurel laval. Sama on uute lavastustega. Ennekõike on see ka tehnilistele töötajatele väga suur väljakutse – kui senimaani ollakse harjunud väiksemate ruumidega, siis Salmes on meil lisaks kahele väikesele saalile üks tõeline suur lava. Mul endal on Vanemuise ajast suure lava kogemus olemas, eks ma katsun oma oskuste ja teadmistega nüüd abiks olla.

Mis su eelneva teatrikarjääri sisse veel on mahtunud? Ja mis on sinu kogemuse põhjal Eesti teatrites ühist, mis erinevat?

Ma alustasin oma teatriteed projektipõhistest väiksematest ettevõtmistest kahe-kolme näitlejaga. Ja alustasin üleüldse Võru Linnateatrist, kus olin üsna universaalses rollis, vastutasin projektides nii heli, valguse kui muu eest. Just seda kogemust – hallata erinevaid osakondi – pean ma enda tugevuseks. Kui võrrelda Linnateatrit sellise suure teatriga nagu Vanemuine, siis midagi ühist muidugi on, aga üldiselt on siin kõik teistmoodi. Teater ise on väiksem ja tempo ka pisut rahulikum. Samas ega Linnateatrit ei saagi väga teiste teatritega võrrelda. Siin on täiesti oma õhustik. Ja siin on väga hea töötada. Ausalt öeldes on see parim koht, kus ma senimaani olen teatrit teinud. Loomulikult on mujal ka professionaalid, aga siin tundub, et on kokku saanud crème de la crème. Selliste inimestega on hea koos töötada.

Kuidas sa teatrini üldse jõudsid? Kas teater oli sinu jaoks oluline juba varasemas eas või langesid mingid otsad kokku hiljem?

Selline teatripisik tuli minusse pigem vanemas eas. Vaatajana olin ma teatrihuviline küll juba puberteediajast, aga ise sattusin teatrisse hiljem, kui olin juba kakskümmend ja pisut rohkem. Suhtlesin sõbra Tarmo Tagametsaga, olin ise kirjandushuviline ja peas olid mõtted, kuidas võiks mõnda projekti teha või mingit materjali kirjutada. Ja siis Tarmo vist sai aru, et peaks selle mehe oma paati võtma. Nii saigi Võrus teatritööga alustatud. Aga vahepeal läksin ma üldse laia ilma rändama. Elasin mõnda aega Austraalias ja Aasias. Kui tagasi tulin, oli teatritöö Võru Linnateatrist juba nii tugevalt sees, et ega ma muud peale teatri väga teha ei tahtnud. Jäi küsimus, kuidas leida oma väljund. Mõnda väiksesse projekti mind kutsuti, aga sain aru, et see ei rahulda mind. Mingeid mõtteid oli mul endal ka, sinnamaani välja, et panen enda raha alla ja teeks oma projekti … nii ta hakkas arenema. Tegin Lõuna-Eestis paar toredat suveprojekti, mis Vanemuise inimestele vist silma jäid, sest sügisel kutsuti mind Vanemuise teatri inspitsiendiks. Pisut küll kõhklesin, kuna samal ajal tegin palju ka muid töid, aga nüüd, viis-kuus aastat hiljem, ma muud peale teatri ei tahagi teha.

Mainisid rändamist, ehk räägid sellest ka mõne sõna? Kui kaua sa ühtekokku välismaal olid ja mis need kogemused sulle näitasid?

Ma läksin juba kahekümne aasta vanuselt Põhja-Norrasse laojuhina tööle. Mulle kuidagi sobis Eestist ära olla. Teistsugused kultuurid, inimesed ja keskkond on mind alati tõmmanud. Norras oldud aja jooksul suhtlesin ma väga eri rahvusest inimestega, töötasin nendega päevast päeva koos. Väiksest linnast tulnud poisi jaoks oli see ikka väga avardav kogemus. Ma nägin, kui palju maailmal on pakkuda. Nii see algas. Kümmekond aastat tagasi, kui suur Austraalia buum lahti läks, olin mina ka üks teiste seas, kes sinna tööle läks. Üks sõber oli mul seal juba ees. Töötasin ühes Austraalia osas, tegin selliseid lihtsaid töid, siis teises … kokku olin seal ühe aasta, aga vaatasin, et kuna ma sealpool juba olen, ei taha nagu veel ära tulla. Sai siis veel Aasiat avastatud. Mõnda aega elasin Filipiinidel, olin Taipeis, Singapuris. Aasia jättis mulle kuidagi hea mulje, just sealsed inimesed. Mul oli väga avatud tunne seal. Kogu see reisimise aeg avardas maailmapilti palju. Kokku kestis see kaks aastat või pisut rohkem. Kui ma enne olin pigem konservatiivne inimene, siis teiste kultuuride, rahvaste, keelte ja kohtade nägemine muutis mind palju tolerantsemaks, avatumaks ja kindlasti paremaks inimeseks.

Ja nüüd su senine aeg Linnateatris? Mida see on sulle seni andnud? Ja mida teatrilt ise ootad või loodad tulevikus?

Inimene ikka võrdleb. Ja kui ma võrdlen praegust tööd ajaga Vanemuises, kus mul tekkis nende aastate jooksul draamatrupiga väga lähedane side, see oleks just nagu pere … ja sama näen ma siin, seda peretunnet, mis on väga positiivne. Eks igas peres on omad iseärasused, aga see on kõige suurem väärtus. Ma loodan, et see ei lähe kolimise ja mitme koha vahel jaotumise jooksul kaotsi. Ma näen, kui oluline on Laia tänava teatrimaja ja see töö, mida need inimesed siin teevad. Seda ei tohi teatritöö juures ära unustada – me töötame ühise asja nimel ja teeme seda kõik koos. Ja seda ma siin tunnen.