Intervjuu teatritöötajaga: Mihkel Kübar

Mihkel Kübar on Tallinna Linnateatri direktor 21. juunist 2021. Ta alustas oma tööd samal päeval uue peanäitejuhi Uku Uusbergiga.
Vestlus toimus 5. jaanuaril 2023. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Millal sa enda jaoks teatri kui sellise avastasid?

Kõik algas kooliteatrist. Meie pisikeses Kivi-Vigala [Kivi-Vigala on väike küla Rapla maakonna lõunapiiril] põhikoolis oli teatriring. Kuigi põhimõtteliselt hakkab teater omamoodi pihta juba lasteaiast. Umbes viiendas või kuuendas klassis läksin kooliteatrisse ja kuni gümnaasiumi lõpuni oli see mu elus nii a, b kui ka c.

Käisin kohe pärast keskkooli lavakunstikooli katsetel, tol aastal võeti vastu XXI lendu, see on sama kursus, kus õppis mu koolivend Märt Avandi. Märt oli gümnaasiumi lõpetanud eelmisel aastal, kui lavakunstikooli vastuvõttu parasjagu ei toimunud ja ta läks Tartusse usuteadust õppima. Märdiga tutvusin juba kümnendas klassis ja käisin tal tol esimesel ülikooliaastal palju Tartus külas. Märt ei käinud kooliteatris, nii et tema lavakunstikooli astumine tuli mulle suure üllatusena. Minu puhul, kes ma olin vana kooliteatri-hunt, oli see oodatav. Ta luges mulle veel harjutamiseks mingit teksti ette ja küsis tagasisidet, käisime koos Tallinnas katsetel, elasime sel ajal tema õe juures. Ma tegin tookord katsed ka lavastaja erialale, analüüsisin oma kirjatöös Bertolt Brechti. Ma ei tea, miks ma nii raske materjali valisin. Igatahes läks hoopis nii, et me Märdiga justkui vahetasime erialad – tema läks lavakunstikooli ja mina läksin Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Selles, et ma usuteaduskonnas lõpetasin, oli Märdil kindlasti oma roll mängida.

Usuteaduskonda minnakse tihti õppima varuvariandina, juhul kui sa kuhugi mujale ei saa. Minu jaoks oli aga usuteadus lavakunstikooli järel põhimõtteliselt ainuke valik. Ülikoolis tegin teatriga väikese pausi, ühegi üliõpilasteatriga ma ei liitunud. Eks ma etendusi vaatamas ikka käisin, kuigi olin pigem alla keskmise aktiivne teatrikülastaja. Uuesti teatri juurde tagasi jõudsin siis, kui minust sai Salme Kultuurikeskuse direktor ja me hakkasime Linnateatri Salme Kultuurikeskusesse kolimist ette valmistama.

Kas siis Salme Kultuurikeskuse direktorina oligi sinu esimene kokkupuude Linnateatriga?

Ma olin vaatajana ikka Linnateatrisse sattunud, peamiselt suvelavastustele. Ema meenutas mulle hiljuti, kuidas me tulime Vigalast bussiga „Kolme musketäri“ piletijärjekorda, ootasime ja ootasime ning kui kassa avati, saabus järjest inimesi, kes olid oma kohad varem broneerinud, ja tal tekkis suur hirm, et me peame ilma lavastust nägemata maale tagasi sõitma. Aga ära me ta nägime ja see oligi minu esimene Linnateatri-kogemus. Ega ma toona vist maapoisina ei pannudki seda kokku, et „Kolm musketäri“ on just nimelt Linnateater, aga elamus oli ilus. Tudengina töötasin ma suviti Tallinnas Postimehes küljendajana, et õpinguteks lisaraha teenida. See oli õhtune töö, nii et teatris ei saanud käia, aga ühel õhtul sai töö varem valmis ja mul tekkis ootamatu mõte helistada Linnateatri kassasse, et ega ma ei saaks samal õhtul „Kaotajaid“ [autorid Jaan Tätte ja Olav Ehala, lavastaja Elmo Nüganen, esietendus 2003 Lavaaugus] vaatama tulla. Üks koht oligi saadaval. Mõned harvad korrad olin ma Linnateatris veel käinud, aga mitte väga aktiivselt, sest Tartus õppides tuli Tallinnasse sattudes muid asju ajada ja teatri jaoks eriti aega ei jäänud.

Palun räägi oma tööelust enne Linnateatrit.

Kui terve ajalugu ette võtta, siis tööle läksin ma juba umbes kuuendast klassist, hakkasin suviti taskuraha teenima. Niisiis olen mingis mõttes kogu oma teadliku elu tööd teinud. Esimesed rahad teenisin kõplamisega puukoolis. Kuna mu isa oli kohaliku kooli direktor, sai seal muru niidetud ja kui koolimaja aknaid vahetati, siis prahti ja telliskive veetud. Gümnaasiumis tegime oma õpilasfirma – hakkasime koolilehte välja andma. Sellele lisaks töötasin küljendajana kohalikus ajalehes Nädaline, seda tööd jätkasin alguses ka ülikooli kõrvalt. Ülikoolis hakkasin Postimehes tööl käima. Lisaks korraldasime sõpradega erinevaid muusikaprojekte, tegime bändi ja algusaastatel aitasin korraldada ka Noortebändi konkurssi. Pärast ülikooli töötasin Põlva maavalitsuses ametnikuna. Selle järel läksin Jõgeva linna ametnikuks, seal töötasin abilinnapeana ja linnapeana. Viimase haldusuuenduse ajal olin sealse linnavolikogu esimees. Peale Jõgeva perioodi hakkasin korraldama Intsikurmu festivali [festival toimub aastast 2013], millega olen moel või teisel seotud tänaseni. Seejärel tuli Salme Kultuurikeskuse periood ja nüüd siis Linnateater.

Nüüd, kus sa oled poolteist aastat olnud Linnateatri direktor – millised olid ootused ja milline on olnud tegelikkus?

Päris aus vastus on see, et ega üleliia mingeid ootusi ei olnud. Erinevaid organisatsioone olin ma ka enne juhtinud ja üles ehitanud, nii MTÜ-sid kui ka ettevõtteid, tõsi küll – väikeseid. Oma suuruse mõttes tundus Linnateater kõige suurem organisatsioon, mida hands-on juhtida [st praktiline juhtimine / oma käsi külge panema]. Linnapea ja abilinnapea vastutus on suur, aga otseselt sa hands-on midagi ei juhi. Niisiis ei osanud ma midagi oodata, kõik tundus väga põnev ja väljakutsuv. Mingid eeldused või aimdused mul organisatsiooni suurust arvestades muidugi olid, aga päris teatritööst ei teadnud ma ööd ega mütsi. Ma ei ütle, et ma tänaseks kõike tean, kas seda üldse kunagi saab väita, aga on tekkinud selge arusaam, mis see Linnateater on ja kuhu ta liigub. Teatri siseelu ja teatritöö loogika mõttes on ikkagi Uku [Uusberg] need poolteist aastat olnud minu mentor, aidanud mul aru saada, kuidas teatritöö oma olemuselt töötab. Võib-olla olen ma ainuke inimene, kes näeb, tunneb ja teab, missuguse üleinimliku koormusega on Uku kogu selle perioodi vältel teatrit ehitanud.

Mis olid kõige suuremad üllatused?

Üllatusi on olnud seinast seina, aga suurim üllatus ja avastus on see, et Linnateater on oma olemuselt, suuruselt ja ka organisatoorselt praegu väga suures muutumises. Mitte ainult sellepärast, et juhid vahetusid ja et on ühiskondlikult väga veider aeg, kus üks häda ajab teist taga – pandeemia ja seejärel sõda – vaid just uue maja ehituse tõttu. Majaehitus kui praktiline asi on midagi,  millega ma olin varasemalt kokku puutunud nii linnavalituse töös kui ka Salme Kultuurikeskuse direktorina, niisiis administratiivtasandil kujutasin ehitusega seotud väljakutseid üsna täpselt ette. Projektimahtudest sain samuti aimu Salme Kultuurikeskuse direktorina töötades, kui ma Rain Raabeliga [Linnateatri haldusjuht] tuttavaks saime ja sageli koos plaane vaatasime. Aga üks asi on füüsilise teatrimaja tegemine –  küsimused nagu kui palju kulub betooni – aga see, et uus maja muudab Linnateatri sisu ja repertuaari mahtu, on olnud kõige suurem üllatus ja arusaamine. Uku nägi seda juba varem ette, siis kui me oma ametitesse kandideerisime, sest ta oli Linnateatriga varem kokku puutunud ning tal on pagasis väga pikk teatripraktiku kogemus.

Kui me Linnateatrisse tulime, oli Linnateatri rahvas teadmises, et me oleme ajutisel pinnal ja siis läheme tagasi oma koju. Aga seda, et ajutine periood kestab neli aastat – mõni teater ainult neli aastat tegutsebki! – ei oldud võib-olla lõpuni teadvustatud. Kuna täpselt enne kolimist algas ka koroonaviirus, ei jõutud sisuliselt selleks perioodiks lõpuni ette valmistuda. Neli aastat on pikk aeg ja ka see peab olema kunstiliselt väärtuslik, tuleb hoida töötajates motivatsiooni ning, mis kõige olulisem, olla oma publikule kogu selle aja võrdne partner, nagu meie teatrile kohane. Teadmine, et me ei tee lihtsalt uut maja, vaid mõnes mõttes on tegu Linnateatri üsna radikaalse uuendamisega, ka sisus, ei olnud võib-olla kogu organisatsioonis teadvustatud. See on ehk see kõige suurem üllatus.

Mis need kõige suuremad muutused on?

Kõige suurem muutus on maht. Nii kunstilises kui tööjõu mõttes. Ma ei julgeks öelda, et see on nagu öö ja päev, aga tulevane Linnateater saab olema palju suurem. Meil tuleb luua kordi rohkem lavastusi aastas kui varasemalt. Lähitulevikus ei ole teatris ette näha sellist aastat, kus võib teha viis-kuus uuslavastust hooajas nagu vanasti. Samuti ei saa enam nii vabalt valida, millises saalis midagi teha. Nii nagu Salme Kultuurikeskuse suur lava praegu, jääb ka uuenev Põrgulava teatrile omamoodi südametukseks, see saab olema prioriteet, kuna teater hakkab sellest ühest saalist varsemasest rohkem sõltuma. Varem olid saalide suurused sarnasemad, ei olnud suurt vahet, kus mingi etendus või isegi terve lavastus ära jäi, nüüd see enam nii ei ole. Samas on meil edaspidi siiski piisavalt palju erinevaid saale, nii et kunstiline vabadus säilib. Peanäitejuht Ukul ideedest puudust ei tule, minu ülesanne on suuta tagada piisav arv inimesi, et suudaksime vastavalt majale piisaval hulgal etendusi anda. Aga Salme Kultuurikeskuse suure lava ja tulevikus Põrgulava lavastuste väljatulemine ja seal mängitavate etenduste toimumine on teatrile paratamatult suurem prioriteet kui näiteks mõni väiksem mängupaik. Kuna saale saab olema rohkem, siis muutub ka kogu selle meeskonna struktuur, kes igal õhtul teatriimet lavale aitab. Mitte ainult töökoormuse ja uute ametikohtade mõttes, vaid me peame ümber mõtestama ka erinevad töötamise praktikad-harjumused.

Meie uut maja on kutsutud kümnendi, vahel ka sajandi ehituseks. Vahepeal ongi jäänud mulje, et teda on ainult viimased kümmekond aastat tehtud, vahel räägitakse ka üheksakümnendate alguse ehitusest. Väga huvitav oli vaadata meie sarikapeo raames kaugemale ajalukku, Panso aega. Linnateater on Panso teater, ta on seda siiamaani, inimesed lihtsalt kipuvad seda unustama. Juba Panso igatses oma maja, ta on öelnud, et ei saa olla teatrit, kui ei ole teatrimaja. Suure teatrisaali igatsus ei ole kümne või viieteistkümne aastaga tekkinud, see igatsus on olnud algusest peale, üle poole sajandi, alates Noorsooteatri loomisest. Teatrilooliselt on see, kuhu me oma uue majaga jõuame, suurema ajaloolise tähtsusega punkt, kui pealtnäha tundub. On väga põnev ja suur au olla siin teatris just sellel ajal.

Mida sa ise uue maja puhul kõige rohkem ootad või mille üle elevil oled?

Ausalt öeldes pole jõudnud väga unistada ega seda ootust endale sõnastada, kuna see ehitusprotsess on nii senimaani nii spetsiifiline ja intensiivne olnud. Hetkel on kriitilised hetked tehnikahankega, minu aeg ja energia on läinud sinna, pole olnud aega poeetiliste mõtetega mängida. Uku on ehitusel käinud mõtisklemas ja temal on juba kõikvõimalikke inspireerivaid ideid, mida uues keskkonnas teha võiks. Niimoodi me siin käsikäes läheme, mina püüan ikka kõik kruvid ja prožektorid hankida ja tema mõtleb, missugune see ilu ja ime seal täpsemalt olema saab. Oluline on siinkohal mainida, et ilma Rain Raabelita seda teatrit planeeritud kujul valmis ei saaks. Lisaks mulle ja Rainile on ehitusega igapäevaselt seotud meie peakunstnik Kristjan Suits ning lisaks panustavad just tehniliste nüansside täpsustamisse meie erinevate osakondade juhid ja nende meeskonnad.

Enamik inimesi küllap ei tea, et mis loom see teatridirektor ikkagi on. Kuidas sa ise seda rolli defineerid?

Ma defineerin seda läbi vastutuse. Huvitav oleks samale küsimusele vastata viie või kümne aasta pärast, praegu olen ma siin veel nii vähe olnud. Aga mulle endale tundub direktor teatri mõistes ikka omamoodi samasugune etendust teenindav personal, nagu on meie tehniline meeskond. Minu jaoks on teatris kõige tähtsam igaõhtune näitemäng laval, näitleja selle sees ja lavastaja kogu seda sünniprotsessi juhtimas. Kõik muu selle ümber, need abijõud inimeste näol on äärmiselt olulised, sest muidu ei saa sündida see, mida publik igal õhtul vaatab. Publik on meie peegel ja see, kelle jaoks me seda teeme. Nii et minu jaoks on direktor samasugune oluline inimene, kes toetab igal õhtul sündivat mängu, ainult vastutuse ampluaa on seinast seina. Võib-olla kõige õigem oleks öelda, et teatrijuhi ülesanne on see, et teatris saaksid kõik oma tööd teha ja tunneksid oma tööst rõõmu. Tunnistan, et seda, milline on teatridirektori roll ühiskonnas, ei ole ma endale veel täpselt ära sõnastanud, aga majasisesest rollist olen hakanud aru saama.

Kui sa mõtled tagasi Salme Kultuurikeskuse direktorina töötamise ajale, kus sa nägid Linnateatrit mingis mõttes juba üsna lähedalt, siis mis on olnud teistmoodi, kui sa arvasid?

Ma nägin seda teatrit tollal ikkagi väga osaliselt, võib-olla ühte kümnendikku. Teatritööst saab lõpuni aru alles siis, kui sa teatris töötad. Mõne organisatsiooni puhul saad ka väljastpoolt adekvaatse pildi, aga teatritöö on oma spetsiifilisuses väga teistmoodi. Ma ei kujuta ette, millises teises organisatsioonis mõjutaksid kõik pisikesed spetsiifilised elemendid kogu tervikut nii suurelt. Kogu see mängukava maatriks – lavavahetused, trupi ja tehniliste töötajate graafik, prooviajad, tehnilised lavaehituse detailid – ja kogu teatrihooaega läbivad tegevused, nagu millal reklaam välja panna, millal kavaleht trükki saata, neid kõiki on ikka mustmiljon. Multitasking’u mõttes on teater üks imeline koht, see kogemus tuleb igatpidi kasuks. Ükskõik, mis ametikohal teatris töötada ja siia sisse elada. Teater annab sellised oskused ja kogemuse, mida paljudest kohtadest ei saa.

Kultuurisektoris on teater üks keerulisemaid ja spetsiifilisemaid valdkondi. Ta on järjepidev, intensiivne. Planeerimist on palju – on väga palju liikuvaid osi, ma ei tea, millises teises kunstivaldkonnas võib suur pilt nii palju muutuda nii paljudest erinevatest väikestest osadest.

Muusikafestivali korraldamine on lihtsam kui teatri juhtimine?

Nad on erinevad ja oma tööd südamega tehes pole ükski töö lihtne. Festival on ikkagi ühekordne üritus, isegi kui sa teed festivalisarja, on seal väga selge lõpupingutus, mis kellast avatakse uksed ning millal on selge festivali lõpp. Teatris on sarnane pingutus igal õhtul. Festivaliga saad pärast aja maha võtta ja mõtestada, mida järgmine kord teisiti teha. Teatris on see mõttepauside aeg hirmus lühike. Vähemalt need poolteist aastat on olnud erakordselt intensiivsed. Teisalt on teatris lavastused, mis on mängukavas mitmeid aastaid. Kuidas hoida motivatsiooni, eriti inimesel, kes on teatris juba kõike näinud ja kogenud, kui ta teeb õhtust õhtusse sama asja? Kuidas panna teda mingeid asju ümber mõtestama ja teistmoodi tegema? See on väga huvitav ja pidev aktiivne protsess. Lisaks muidugi kõik emotsioonid, mis teatrivaldkonnas on. Teatris on kõik väga emotsionaalne.

Kas teater on emotsionaalsem valdkond kui poliitika?

Üks sarnasus poliitikaga on teatril tõepoolest: ka poliitikas on igaüks oma filmis peaosas, ükskõik mis ametikohal inimene ka ei töötaks. Aga teater on teistmoodi, siin on kirge. Ka poliitikas on kirge, aga poliitikas on kirg tihtipeale üsna rumal, pealiskaudne ja põhjendamatu. Poliitikas on rohkem luuramist, et kes, kus, mis, kellega ja mismoodi, strateegilisi allhoovusi, teatris on rohkem sellist plahvatuslikku äkk-kirge ja emotsioone. Teatri kirg on intellektuaalsem kui poliitikas.

Üks asi on, mida ma tegelikult oleksin tahtnud mõne eelmise küsimuse juures öelda ja mis hinge peale jäi. Me oleme Ukuga nüüd poolteist aastat käsikäes seda vankrit vedanud. Eks meie kohta on ka palju nalja tehtud, et nagu Tipp ja Täpp. Ma ei tea kõikide teatrite kogemusi, aga näiteks see infohulk, mis me Ukuga omavahel vahetame, tundub mõne teise teatri tandemiga võrreldes märksa suurem. Nii palju, kui ma olen teiste teatrijuhtidega suhelnud, on mind üllatanud, kuidas direktori ja kunstilise juhi rollide piirid on sageli väga selged ja konkreetsed. Meil see nii ei ole olnud. Selles kohas, kus Linnateater omadega praegu on, tundub see mulle ainuvõimalik, et kunstiline juht ja direktor käsitlevad väga palju asju koos. On Linnateatri õnn, et Uku on nõustunud teatrit uueks ehitama. Seda nähtamatut on tohutult palju ja aeg annab sellele oma hinnangu, kuidas me sellega koos toime tuleme. Uku on tegelikult väga praktilise meelega, ei ole nii, et ta hõljuks kogu aeg ainult kusagil kunstiliselt kõrgemates sfäärides ega mõistaks, mis teatris reaalses igapäevatöös toimub. Mõistab väga hästi.

Mida see teatridirektorina töötatud aeg on sulle kõige rohkem andnud või õpetanud?

Väga palju. Tempo on olnud pöörane. Mõnes mõttes tänan taevast, et mul enne teatritöö kogemust ei olnud, sest see on olnud äärmiselt pöörane aeg ja ma pole seetõttu osanudki sellesse kuidagi teistmoodi suhtuda, kui et ju teatritöö siis järelikult ongi nii pöörane. Alates COVID-ist ja etenduste ärajäämisest, samas kui meil on käimas sajandi ehitus, lõpetades Ukraina sõja ja ühe trupiliikme, Helene Vannari lahkumisega. Mida kõike saaks veel ühes teatris, ühes aastas olla?

Kindlasti on see kogemus õpetanud ajaplaneerimist ja ajakriitilisust. Ma olen alati arvanud, et inimesed peaksid rohkem kuulama ja vähem rääkima. Seetõttu tõrkusin ma ka sellest intervjuust väga kaua. (Naerab.) Kuulamisoskust olen kõvasti juurde saanud. Juhtimiskogemusest rääkimata. Mul on palju erinevaid isiklike märkmeid, mida kõike saaks teistmoodi teha, nii teatris kui ka igapäevaselt, mina inimesena, mina juhina. Need puudutavad kõike, alates pilveteenuste erinevatest lahendustest, lõpetades kokkulepete tegemistega külalislavastajate, -kunstnike ja -näitlejatega. Mõned on lihtsalt tähelepanekud, sealjuures hulk neid asju, mis on valesti läinud. Üldiselt olen ma väga enesekriitiline!

Hiljuti tabasin end mõttelt, et viimase viieteistkümne aasta jooksul olen ma alati olnud keskmisest suurema vastutusega ametikohal. Mitte sellepärast, et ma oleksin kogu aeg tohutult ambitsioonikas, vaid mind lihtsalt sütitavad uued väljakutsed, uute asjade ehitamine ja meeskondade loomine. Need poolteist aastat on juhiks olemise mõttes andnud mulle väga palju mõtteid ja ideid.

Mida tähendab üldse juht olla?

Juhil peavad muidugi olema teatud organisatoorsed oskused, mida võib saada näiteks erinevatelt koolitustelt või kursustelt, ma mõtlen ajajuhtimist ja muid selliseid detaile, mis aitavad juhil oma tööd parandada. Aga üks vaieldamatu omadus, mida mõnel lihtsalt on ja teisel ei ole, on stressitaluvus. See on juhtimise A ja O. Ükskõik, kas tegu on suure või väikese organisatsiooniga. Endast välja minna võid sa ainult väga-väga harva, sest muidu võib kõik koost laguneda.

Oluline õppetund läbi aja olnud see, et süüdlasi pole mõtet lõputult otsida. Ma olen selle täiesti ära lõpetanud. Võib analüüsida, mis on protsessis valesti läinud ja mida me saame paremaks teha, vaadata edasivaatava pilguga. Aga tagantjärele süüdlast otsida on kasutu. Kui midagi läheb valesti, siis on juhi ülesanne leida, mida me saame paremini teha. Seda õppisin palju ka festivali korraldamisest. Sa võid ju kiruda, et miks tema ei tee seda või toda ja nii edasi, aga tegelikult seisab süüdlane kogu aeg su enda ees ja vaatab sulle peeglist otsa. Süüdlaste otsimine ükskõik millise organisatsiooni sees on minu hinnangul väär. Tuleb läheneda enesekeskselt – mida mina saaksin paremini teha. See mõtteviis ei peaks ainult juhtidega kaasas käima, vaid kõigi töötajatega.

Üldiselt ma endast välja ei lähe, mul on väga kõrge valulävi. Aga on üks teema, kust jookseb ka minu piir – see on usalduse kuritarvitamine. Kui tekib absoluutne usalduse puudumine, siis võin küll järsult otsustada, et teed peavad lahku minema. Kas lahkub see teine inimene või mina ise. Mõnes organisatsioonis on mul selliseid hetki olnud. Kui mu usaldust on kuritarvitatud, siis on väga keeruline koos edasi minna. Õnneks mul teatris sellist olukorda hetkel olnud ei ole. Üldiselt elan ma siiski idealistlikus maailmas, arvan ja eeldan inimestest pigem head. Sinisilmne ma ei ole, ent ideaalidest ei loobu.

Mis sind rõõmustab?

Mind rõõmustavad väga paljud asjad ja ka pisikesed edusammud võivad väga-väga toredad olla! Just eile oli selline juhtum. Kuna lavastusjuht oli detsembris haigestunud, siis tegelesin tehnilisemate küsimustega. Jaanuari lõpus on meil lavastuse „Poiss, kes nägi pimeduses“ lavamontaaž. Sinna peab tulema üks tüll ja üleeile tuli uudis Belgiast, et see jõuab kõige varem veebruari alguses, kui lavaproovid peavad juba käima, aga see on lavakujunduses oluline element. Tülli hind oli ka pöörane. Võtsin siis toru otsa lavastuse kunstniku, kes oli parasjagu Austraalias, arutasime variante, ja lõpuks leidsime sobiliku tülli väga lähedalt Tallinnast. Hind ei tule ligilähedanegi sellele, mis oli paar päeva tagasi meie ees. Tänaseks on sobilik kangas juba meie Suur-Sõjamäe tootmishoones olemas. See tundus eile hommikul veel täiesti võimatu. Omamoodi väike asi, aga rõõmu kui palju. Teistpidi ei ole see väike asi, lavamontaaž on sama püha nagu esietendus, oleme selle Ukuga pooleteise aasta jooksul niimoodi sõnastanud ja tahame hakata seda ka tugevamalt rakendama. Kui osata tunda rõõmu väikestest asjadest-õnnestumistest, ei tundu iga raskus samuti kõige raskemana.

Inimesed rõõmustavad mind. Kui keegi hea sõna ütleb, kui midagi on hästi õnnestunud. Igas päevas on midagi väikest, mis paneb rõõmustama. Teistpidi olen ise rohkem selline tüüpiline eestlane, kes oma emotsioone välja ei näita. Oma südames rõõmustan ma tegelikult palju rohkemate asjade üle ja olen rohkematele inimestele tänulik, kui välja paistab. Võin oma otsekohese väljendusviisiga vahel inimesed pigem isegi ära ehmatada, sest üldjuhul olen pigem kinnine inimene.

Aga teatris rõõmustab mind kõige rohkem ikkagi õhtune etendus, see, mis laval sünnib. Kui on hea etendus, olgu ta klassikaline draamalavastus, tantsuetendus või mis tahes, võtab ta mu füüsiliselt enda sisse ja ma unustan ennast täiesti ära. See on minu arvates ka teatri suurim väärtus: kui inimesed saavad tulla ja unustada argielu vähemalt selleks hetkeks, kui teatris ollakse.

Mida sa vabal ajal teed? Kas sa mõnda teise teatrisse ka jõuad?

Üldse ei jõua! Kuigi väga tahaks. Olen aasta jooksul väga üksikuid lavastusi väljaspool meie teatrit näinud ja see ei ole midagi, millega väga kiidelda.

Vabal ajal ma loen, aitan kaasa festivali korraldusele ja loomulikult olen lastega. Tahaksin jõuda tihedamini meie teatri korvpallitrenni ja suusatama. Ma ei ütle, et olen kõva suusamees, aga olen neli korda sõitnud Tartu Maratoni ja tahaksin jõuda ka viienda korrani. Kahel korral olen enne maratoni trenni teinud ja kahel korral läinud sõitma nii, et üldse ei jõudnud suuski alla panna. Praegu tundub see viimane variant natuke liiga ohtlik, 63 kilomeetrit ikkagi. Aga suusatada mulle väga meeldib. Ühel hetkel avastasin enda jaoks ka ronimise, täitsa kihvt hobi, niimoodi mööda seina turnida. Kahjuks pole seda jõudnud teatri kõrvalt samuti väga palju teha. Enamiku vabast ajast veedan ma ikkagi lugedes ja kui üldse jääb aega, siis jälgin põnevusega Inglismaa jalgpalliliigat. Püüan perest igal hommikul tunnikese varem üles tõusta, et hommikukohvi kõrvale veidi lugeda.

Jaga mõnda raamatusoovitust.

Oh, neid on palju! Ise võtsin hiljuti uuesti riiulist välja sellise raamatu nagu Arnold Toynbee „Uurimus ajaloost“. See on 12-köiteline teos, mille ta kirjutas aastatel 1934–1961. Pikk ja põhjalik teos. Ma olen seda korra lugenud, aga võtsin ta uuesti ette, et vaadata ajaloole tagasi Ukraina sõja perspektiivist. Ajalugu võib samuti mu hobiks lugeda, mitte elulood, aga just üldfilosoofilisemat laadi teosed. Teine teos, mida ma ikka aeg-ajalt kätte võtan, on Egon Friedelli „Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani“. Ta oli Austria lavastaja, näitleja ja näitekirjanik, kurva saatusega küll [ta tappis ennast 1938. aastal, kui Gestapo teda arreteerima tuli]. Tema stiil sobib mulle ja need kaks teost on mu lemmikud läbi aegade.

Nende raamatute saamislugu on järgmine. Kalle Kasemaa, kellest ma väga lugu pean, andis meile sellist ainet nagu Vana Testamendi eksegees, kus analüüsitakse detailselt heebreakeelset piiblit. Ükskord loengusse tulles oli tal näpus kaks teost, mille juurde ta teatas, et tudengid, kahte raamatut ma soovitan. Üks oli siis Toynbee ja teine oli Friedell. Pärast loengut läksin ja ostsin mõlema teose esimesed osad oma viimase raha eest ja ma ei kahetsenud. Soovitan!

Araabiamaad ja islam on ka üks minu nii-öelda hobisid religiooni valdkonnas. Sel teemal on üks raamat, mille kohta olen mõelnud, et ta võiks olla eesti keelde tõlgitud: Eugene Rogan, „The Arabs: A History“ [araablaste ajalugu]. Eestis ja ka eesti keeles saadaolevates materjalides kujutatakse islamit sageli nagu kõverpeeglis ja sel teemal ei ole kuigi palju avaldatud. See raamat on täpselt piisavalt teadusliku ja samas lihtsa keelega ning annab hea ülevaate islami sünnist kuni tänapäevani välja. Üks minu unistustest on olnud oma kirjastuse tegemine ja ma võtsin tookord isegi selle raamatu autoriga ühendust. Ta on Oxfordi Ülikooli professor ja ma imestasin, et ta mulle üldse vastas. Kirjutasin, et mulle väga meeldis see raamat ja Eestis on sellisest teosest puudus. Ta vastas väga avatult, et kui ma nüüd selle tõlkimisega hakkan tõesti tegelema, siis peaks ta sinna ühe osa juurde kirjutama. Rogan lõpetas raamatu 2009. aastal, enne 2011. aastal alanud Araabia kevade proteste, ja maailm liikus teistsuguses suunas, kui ta tookord ennustas. Ta pidas hädavajalikuks eestikeelsele trükile lisakommentaar kirjutada. See projekt seisab mul riiulis, üks väike kirjastaja oli isegi valmis kaasa mõtlema, aga me ei saanud raamatu väljaandmiseks Eestis õigusi. Eestis on üks teine kirjastus need õigused ära ostnud, aga minu teada ei ole nad selle teose avaldamiseni jõudnud.

Kuna sa mainisid uuesti usuteadust, siis lõpetuseks uurin, kas on olnud võimalik midagi nendest õpingutest ka teatritöösse üle kanda?

Usuteaduskonnas nõutud süvenemiseastmest, üldisest lugemusest ja materjalist läbitöötamise oskusest on teatris kindlasti abi olnud. Just lavastatavatest materjalidest arusaamise jaoks.

Minult on aeg-ajalt küsitud, et kui mul oleks võimalik praegu teisiti valida, kas ma läheksin mõnda teist eriala õppima. Kindlasti ma ei teeks seda, ma pole oma valitud teed kordagi kahetsenud. Usuteadusest saab laia maailmapildi, seal on väga palju mõtestamist, ise otsimist, seal ei anta sulle valmis tõde. Kui filosoofiliselt läheneda, siis ka teater otsib samamoodi tõde, püüab ühiskonnas erinevatele ilmingutele osutada, protsesse muuta, millelegi kaasa aidata, uusi liikumisi algatada, mõtestada inimeseks olemist kõige selle ümbritseva maailma keskel. Poeetiline-filosoofiline ühisosa on nende kahe valdkonna vahel minu hinnangul väga suur.

Nii usku kui kultuuri me nii-öelda otseselt käega katsuda justkui ei saa, aga me tunnetame seda ja püüame seda miskit sõnastada. Omamoodi saab usku ka irooniliselt suhtuda, et seda ei olemas, aga tegelikult on eestlane samuti väga usklik inimene. Me usume väga palju, me lihtsalt pole religioossed. On hämmastav, kui palju usk on maailma kulgu mõjutanud ja tegelikult kultuur samamoodi, isegi kui esmapilgul tundub, et mingid praktilised küsimused on tähtsamad.

Muide, inimestele, kes ei tea, mida nad õppida tahavad, soovitan ma kindlasti kasvõi aasta-paar olla usuteaduskonnas, see on väga põnev valdkond.