Intervjuu teatritöötajaga: Märt Keerutaja

Märt Keerutaja on üks Linnateatri kauaaegsemaid töötajaid, kellel sai jaanuarikuus täis nelikümmend aastat tööd teatri bussijuhina. Lisaks oma põhiametile on Märt olnud aastaid teatri spordiorganisaator, kohvikupidaja ning loomuomase huumorimeelega esineja majasisestel sündmustel, üks neist kolleegidest, kellest kujuneb omamoodi liim, mis inimesi koos hoiab. Ajasime Märdiga juttu 4. veebruaril 2022. Vestluse kirjutas üles Triin Sinissaar.

Võiksime alustada oma jutuajamist päris algusest – kus sa sündisid ja üles kasvasid ning kuidas toonasesse Noorsooteatrisse tööle sattusid?

Mina olen sündinud Lõuna-Eestis, Tõrva linnas ja elanud sellises kohas nagu Kärstna. Õppisin sealses 8-klassilises koolis, edasi läksin Viljandisse keskkooli. Pärast sõjaväge otsustasin bussijuhiks hakata, sõitsin kohalikke maaliine. Aga mu õemees töötas toona Noorsooteatris ja rääkis, et teatrisse vajatakse bussijuhti. Väikesest külast 25-aastasele oli pakkumine suurde linna tulla ahvatlev.

Kui palju sa tolleks hetkeks Noorsooteatriga tuttav olid?

Ei olnud üldse. Teadsin, et Panso oli sellise teatri loonud, muud õieti mitte. Ma ei olnud ka Tallinna linnaga tuttav, aga tol ajal polnudki vaja kuigi palju linna vahel sõita, olid ainult väljasõidud, iga nädal kolm-neli korda, vahel ühe-, vahel kahepäevased. Selles suhtes oli alguses päris huvitav. Õhtul, õigemini öösel tuli inimesed kodudesse laiali vedada, aga kuna ma linna praktiliselt üldse ei tundnud, siis kõik lihtsalt juhatasid, et sõida nüüd sinna ja pööra sinna. Kuidagi sain hakkama.

Kõige esimene väljasõit oli ühe lastelavastusega Pärnusse. Kohapeal küsisin dekoratsiooniauto juhi käest, mis kell tagasisõit on, ta vastas, et pool viis. Kuna ma toona veel kedagi ei tundnud, ei tahtnud ma teatrimajja konutama jääda, Peeter, too autojuht, soovitas linna peal käia või kinno minna. Oli jaanuari algus ja jahe ilm, otsustasin, et lähen siis kinno. Vaatasin filmi ära, kõnnin teatri poole tagasi ja näen, rahvas on kõik ümber bussi. Hüüavad juba kaugelt, et kus sa nii kaua olid! Selgus, et Peeter ütles mulle poole nelja asemel pool viis, ei teagi, kas kogemata või nimme. Ma mäletan Marje Metsuri näoilmet, siis mõtlesin küll, et ega ma sellel töökohal vist kaua ei ole. Eelmine bussijuht oli just pidanud mingite jamade pärast ära minema, mõtlesin, et nüüd vaadatakse, et uus bussijuht on samasugune pullivend, kohe esimesel korral kuhugi kadunud.

Aga läks vastupidi. Kas nende aastate jooksul oled teatri bussiga mõnikord ka teele jäänud?

Oi, neid kordi oli palju, muidugi mitte viimasel ajal. Kunagi oli selline traditsioon, et kui öösel tehti metsapeatus, siis jäeti buss mõne kõrgema künka peale, et uuesti käima ei lähe, siis lükati ta kõik koos mäest alla käima. Eriti just talvel. Need olid päris keerulised ajad, praegu küll enam sellist reisi ei tahaks teha.

Ükskord, see oli vist Märjamaal, ei töötanud sidur. Kuidagiviisi panin lõpuks esimese käigu sisse, aga siis ei tohtinud enam bussi seisma jätta, et äkki ei saa pärast enam koha pealt minema. Sõitsin siis mitu korda ümber kultuurimaja ringi ja inimesed hüppasid väikese hoo pealt kahe- või kolmekaupa sisse. Saime ikka ära tuldud. Tol ajal ei olnud ju mingeid mobiiltelefone, polnud kuhugi helistada ja teatada.

Kui Raivo Põldmaa oli alles administraator, sai ta endale hüüdnime „väljasõidugeenius“, sest kui meil olid kahepäevased reisid ja hommik vaba, organiseeris ta alati mõne muuseumikülastuse või ekskursiooni kuhugi lähedale. See tegi asja lõbusamaks.

Ja olid mõned legendaarsed trupid, näiteks „Skangpoomijad“, kes hästi palju külalisetendusi andsid. See lavastus jäi 1980ndate lõppu, kui avati esimesed teeäärsed baarid, sellised, mis olid õhtul kaua lahti või isegi öösel. Praktiliselt iga kuu oli maantee äärde midagi uut tekkinud ja siis oli vaja sealt kindlasti läbi käia.

„Kolme põrsakese“ punt sõitis samuti hästi palju ringi ja üks kindel peatus oli meil alati Imavere „kaubamaja“, see kuulus kaltsukas. Isegi kui tee ei viinud tegelikult Imavere kaudu, siis mindi paar tundi varem, et jõuaks sealt ikka läbi põigata. See oli krooniaja algus, maapoodides olid hinnad rubladest kroonideks ümber arvestatud ja uusi hindu polnud veel kehtestatud, mis tähendas, et asjad ei maksnud sageli peaaegu mitte midagi, üks kroon või viiskümmend senti. Tekkis niisugune lõbus hasart, et kes leiab midagi väga odavalt. Piret Kalda, Anu Konze ja Margus Tabor tegid lõpuks teatris lausa näituse „Kolme põrsakese“ ringreisidelt kokku ostetud asjadest.

Talviste väljasõitudega oli palju raskusi, aga selle korvasid jällegi kevadised ja sügisesed nädalased ringreisid – need olid peaaegu puhkuse eest. Peatuti kuskil kindlas baasis, lastelavastusega käisime päeval tiiru ära ja siis oli vaba aeg. Olid väga toredad seltskonnad.

Mitu korda sai käidud Poolas, Toruńi teatrifestivalil, mis toimus maikuus. Tol ajal oli Poola ikka tõeline välismaa. „Kuning Herman esimesega“ olime suve lõpus mitu nädalat Saaremaal, see esietenduski seal.

Aga kuidas sattusid bussijuhiameti kõrvalt koos Ilola Karuga Linnateatri kohvikut pidama? Dornse baar on teatrielus läbi aastate ikka väga olulist rolli mänginud.

Seal oli olnud varem mitu rentnikku, kes olid pankrotti läinud või lepingu üles öelnud. Kui Raivo Põldmaa direktoriks tuli, arvas ta, et teater võiks ise kohvikut pidada, aga ka see sattus kiiresti miinusesse. Siis soovitas ta mul proovida ja nii me 1994. aastal vaikselt alustasime.

Kas jutustaksid mõne sõnaga ka sellest, mis nähtus on Linnateatris Lauristini kolhoos ja selle näitetrupp?

Lauristini nimeline kolhoos oli päriselt nõukogude ajal Noorsooteatri šefluskolhoos. Seal käidi abiks kartulit võtmas, toimusid ühised spordivõistlused jne. Igal aastal jagasid nad Noorsooteatri sünnipäeval Lauristini kolhoosi preemiaid, see oli alati ühesugune nahast rahakott, kus oli vist isegi mingi rahasumma sees. Kui kolhoosid ära kadusid, kas 1980ndate lõpus või 1990ndate alguses, siis kadusid ka need preemiad ära. Kui me olime esimest aastat teatris kohvikut pidanud, tuli selline mõte, et annaks teatri sünnipäeval kohviku poolt väikesed preemiad parimatele külastajatele. Kui siis sünnipäevapeol olid muud preemiad ära jagatud, ütles Raivo Põldmaa mulle, et ma sõna võtaksin. Ma ei olnud üldse lavale minekuks valmistunud, aga läksin ja teatasin, et nüüd siis tulevad Lauristini kolhoosi preemiad. Ja sealtpeale jäigi nii, pärast sai seda mitmed aastad tehtud ja nimi jäigi külge.

Ning hiljem tuli Lauristini kolhoosi näitetrupp, ehk siis tehniliste töötajate seltskond, kellega olete aastate jooksul teinud palju toredaid ja väga menukaid etteasteid Linnateatri sünnipäevaks.

Olin ammu mõelnud, et me võiksime midagi niisugust teha, aga ei osanud välja nuputada, kes seda võiks lavastada. Siis aga tuli Alo Kõrve konkreetse ideega ja nii saidki kaks otsa kokku. Eks teatri tehnilised töötajad on ka omamoodi „kiiksuga“, kõik olid kohe hakkamas, polnud tarvis kedagi meelitada. Järgmistel aastatel tuli see ettepanek juba altpoolt Alole. Kuna Alo on küllaltki hõivatud näitleja, harjutasime meie sageli proovi ja etenduse vahel, ehk kella kolmest viie-kuueni. Aega jäi alati puudu, oleks ise tahtnud paremini teha. Alustati suure hurraaga, aga lõpuks olid kõik väga närvis, viimastel õhtutel sai poole ööni valgust seatud ja tegime veel samal õhtul saalis proovi, kui sünnipäevaüritused olid juba alanud.

Tegid kaasa ka Elmo Nüganeni lavastuses „Miljoni vaade“. Kuidas sa sinna sattusid?

Elmo kutsus. Ei tea, miks. Küllap ta soov oli lihtsalt, et tuleks keegi, kes ei ole näitleja, et tekiks üllatuse efekt.

Aga mingi esinejageen peab sul kõigi nende ettevõtmiste juures siiski olema? On sul ka suguvõsas teatriharrastajaid või pillimehi?

Ema ja isa olid mul õpetajad. Mäletan, et isa üldse ei laulnud, isegi siis, kui kõik laulsid, ei teinud ta suud lahti, aga küla näitemängudes mängis kaasa küll. Ema õpetas kohalikus rahvamajas rahvatantsu, käisime Tallinnas tantsupidudel, kui ma laps olin.

Tean, et ka su pojad Hardi, Henri ja Herman on lavastustes kaasa teinud.

Kui mõnes Linnateatri lavastuses oli poisse vaja, siis sai neid toodud jah. „Sherlock Holmesis“ tegid kõik kolm kaasa, samuti „Printsis ja kerjuses“.

Oled Linnateatri spordiorganisaator. Mis kohustused sellega kaasnevad?

Näiteks meie töötajate registreerimine teatri spartakiaadidele ja korraldajatega suhtlemine. Kunagi organiseeris teatrite spartakiaadi Teatriliit ja see toimus alati Käärikul. Üleminekuajal, 1990ndate alguses kadus see traditsioon ära, sest Teatriliidul ei olnud enam võimalik seda rahastada. Kui meie teatris tuli 1992. aastal välja Nüganeni „Romeo ja Julia“, anti mulle ülesanne minna Haapsallu ja uurida, kas me saaksime neilt vehklemisstseenide jaoks rapiire, sest seal asus kuulus vehklemisklubi. Läksin siis kohale ja laua taga istus vanem härrasmees, kelle nimi oli Endel Nelis. Temast on nüüd tehtud film „Vehkleja“. Ta lubas lahkesti rapiire anda ja küsis, ega me ei tahaks korraldada sealkandis spordi- või suvepäevi, sest Tuksis on hea spordibaas, kus saab kõiki alasid teha. Andsin selle info Raivo Põldmaale edasi, kes suhtles teiste teatritega ja hakatigi uuesti teatrite spartakiaade korraldama, seekord siis niimoodi, et iga teater ise tasus oma osaluse eest. Kui me järgmine kord sinna läksime, oli Endel Nelis kahjuks lahkunud, see oli väga ootamatu, aga tema poeg võttis meid vastu ning spartakiaad tuli vägev, üle hulga aja tegid kõik tohutu eufooriaga kaasa.

Nüüdseks juba kakskümmend viis aastat oleme teinud koos Pärnu Endlaga ühiseid talispordipäevi Jõulumäel. Kunagi olid meil ka Nukuteatriga ühisüritused, teatripäeva paiku, mängisime näiteks jääkeeglit ja paintballi, valisime alati mittetraditsioonilised alad, et oleks huvitavam.

Mitmeid aastaid tagasi oli ka traditsioon mängida Linnateatri sünnipäeva puhul linnavalitsusega korvpalli, aga nüüd meil teatris enam nii palju korvpallihuvilisi ei ole. Viimastel aastatel oleme teinud enne teatri sünnipäeva väikese jõukatsumise Linnateatri loomingulise ja tehnilise meeskonna vahel – jälle iga kord erineval alal.

Mis sporti sa ise oled harrastanud?

Maakoolis ei olnud ju mingit trenni, seal ikka talvel suusatasid ja uisutasid, suvel mängiti palli, nii et ma ei ole päris õiget algõpet ühelgi spordialal saanud. Lihtsalt meeldib liigutada, ei tahaks rasvase kõhuga käia. Nii kaua, kui tervist on ja põlved ei valuta. Tegelikult ei olegi minu jaoks sport siin see kõige olulisem, tähtis on, et inimesed kokku tuleksid ja saaks ühiselt midagi teha.

Mis tundega sa uut teatrimaja ootad?

Ei teagi, see on nii pikk tulek veel, et … Eriti selle taustal, mis olukorras praegu elatakse. Võib-olla, kui ta juba hakkaks valmis saama, siis oleks teine asi. Eelmine nurgakivi pandi üle kolmekümne aasta tagasi, mis tundeid see enam tekitab. Kogu aeg on käinud üks projektitegemine ja kavandite vaatamine. Igasuguste plaanide tegemine.

Sa oled üle Eesti väga palju teatrit näinud. Missugust teatrit sa kõige rohkem hindad?

Raske öelda. Palju oleneb sellest, mis tundega sa vaatama lähed, mis vormis ja olukorras sa ise oled. Tihtilugu on nii, et mõni lavastus on eelnevalt väga üles reklaamitud, aga vaadates tundub, et polegi midagi erilist. Vahel tekib ka küsimus, et ei saa aru, miks nad sellist lavastust teevad. Aga teinekord lähed tühjalt kohalt vaatama ja jätab väga sügava mulje. Oma majas on tihti samamoodi, et kui eelnevalt käib jutt, et ei tea, mis sellest küll välja tuleb ja kõik on prooviperioodil närvilised, võib pärast lavastus olla igati õnnestunud.

Aga ühe asja ma võin küll rääkida, millest ma „Miljoni vaates“ kaasa tehes aru sain. Kohvikus töötades hakkas baaridaam sageli umbes paar nädalat enne mõne lavastuse väljatulekut küsima, et millal esietendus on, õhk on juba nii paks. Mina väga palju „Miljoni vaate“ proovides ei käinud, aga sellest sain aru küll, et kui oled päevas kaks proovi teinud ja siis õhtul koju lähed, oled justkui teistmoodi inimene. Et millest see tekib, kui inimesed on enne esietendust närvis ja võivad öelda, et toit ei maitse ja see on soolane ja see on hapu. Aga pärast esietendust on jälle kõik hästi nagu tavaliselt.