Intervjuu teatritöötajaga: Margot Böttcher

Intervjuu majaperenaise Margot Böttcheriga, küsis Maria Aksiim.

Margot Böttcher töötab Tallinna Linnateatris alates 2010. aastast. Maja perenaisena on Margoti ja tema naiskonna ülesandeks teatrimajas kodutunde loomine. Margot Böttcheri tööd ja hoolt on Linnateatris tunnustatud nii kolleegi- kui ka juhtkonna preemiaga. Kohtumine toimus 11. augustil 2026.

Oled juba kuusteist aastat olnud Linnateatri pere liige. Kuidas siia jõudsid – missugune on sinu teekond olnud?

Töötasin peale keskkooli koolis huvijuhina. Peamiselt seetõttu, et luhtus soov saada koorijuhiks. Kes teab, ehk nii oligi parem. Eesti on täis häid ja veel paremaid dirigente. Aja muutudes omandasin hariduse ettevõtluse vallas.

Olin tööle asumas ühe suurfirma personalispetsialistina, aga siis helistas mulle VAT Teatri juht Tiina Rebane. Rõkkasin rõõmust, sest ta pakkus mulle tööd. Vabandasin suurfirma personalijuhi ees ja ütlesin, et ma ei saa teha asja, mida ma tegelikult teha ei taha – pean kuulama oma südame häält.

VAT-is kirjutati minu tööraamatusse ametinimetuseks kuraator. Esmane kohustus oli luua kontakt koolide ja lasteaedadega. Suhtlesin õpetajatega ja püüdsin neid innustada lapsi teatrisse tooma. Ja nad tõid ka.

Väiketeatris tuleb teha kõike – üheksast tuled büroosse tööle, õhtul müüd pileteid, tervitad laval publikut. Mulle meeldis olla erinevate etenduste juures – õppisin proffidelt grimmi tegemist, lavale rekvisiitide seadmist. Sageli toimusid külalisetendused maapiirkondades. Väga karastav kogemus.

Pärast VAT-i kandideerisin Draamateatrisse, tegelesin aastakese publikuteenindajatega ja siis jõudsin siia – Linnateatrisse.

VAT-i periood kõlab väga proovilepanevalt. Kas tundsid, et selline elu tõmbab sind või harjusid suure koormusega ära?

Ma arvan, et pigem harjusin sellega. Meil olid lapsed suhteliselt väikesed. Aga mul on abikaasaga vedanud – ta on andnud mulle võimaluse tegeleda sellega, mis teeb mu meeled rõõmsaks. Ja koormusega harjub.

Aga Linnateatris on sul hoopis eriline ülesanne – oled maja perenaine. Mida see ametikoht endast kujutab?

Mulle see ametinimetus nii meeldib! Õigupoolest, kui ma alguses siia majja tulin, tegelesin ainult ruumide rendiga. Aga maja perenaise kohustused eeldavad suhtlust praktiliselt kõigiga, kes siin töötavad. Püüan iga päev tagada või luua olukorda, kus inimene ei põrkaks ukselt tagasi – soovin, et ta ikkagi tahab siseneda ja tal on siin majas hea olla. Teatrimaja on nagu kodu. Siin peab olema kodutunne, kuna päevad on pikad – sageli varahommikust hiliste öötundideni välja. Me kõik soovime, et kodu oleks puhas, õdus ja mugav.

Kui ma saadan sõnumi kogu majale, siis kirjutan Teatripere ikka suure algustähega. Püüan olla nii pretensioonitu, kui vähegi olla annab. Emotsioone on ümberringi palju. Inimeste soove ja maitseid on seinast seina, aga püüan leida kuldse kesktee, et enam-vähem oleks kõikide soovidele parimad võimalikud lahendused leitud.

Ja muidugi tuleb hoida lippu kõrgel selle osas, et kui on kellegi sünnipäev, siis olgu see ikka pidupäev.

Teed Linnateatris ka majatuure. Grupid on väga erinevad – inimesed on erinevas vanuses, erineva taustaga. Kas oled tähele pannud, et miski tuuril nähtu või kuuldu paneb paljudel silma särama?

Ma peatun alati teatrikooli looja ja Linnateatri asutaja Voldemar Panso toas sügava kummardusega. Teen talle tema büsti juures pai. Mul on ema poolt Kassari saare juured ja Panso oli meie vanaema kodus väga sage külaline.

Ma viin oma tuuridel inimesed alati kõikvõimalikesse nurgatagustesse, kuna saali satutakse etendusele tulles ju ikka. Viin inimesed näiteks katuseterrassile, kust avaneb imeline vaade meie vanalinnale ja IX kvartalile, mille linn on meie kasutusse usaldanud – seda kodu tuleb küll väga hoida.

Suurt saali on oodatud kaua ja lõpuks saavad näitlejad oma teatrimajas suurel laval mängida, aga eks ole Linnateatri suur võlu ka just väikesed intiimsed saalid – publikul on lavaga nii vahetu kontakt.

Kuidas sa üldiselt end uues majas tunned? Kas tekib ka mingi paratamatu võrdlusmoment?

See on esimene teatrimaja, kus ma panin asjad lauasahtlisse. Küllap oli see äratundmine esimesest hetkest. Minu esimene tööruum asus kohas, kuhu pidi mööda laudteed minema ja aeg-ajalt pudenes seintelt krohvi, aga see mind ei seganud. Mulle meeldis siinne õhk, tundsin ennast kohe hästi.

Räägitakse, et arhitektuur või ruumid mõjutavad tugevalt inimese sisemaailma – näiteks seda, kuidas ta end tunneb või kui loov ta on. Mis mõju sinu meelest ainelistel tingimustel on?

Kõigel, mis meid ümbritseb, on kindlasti väga tähtis roll. Minu jaoks on oluline juba teekond, kuidas ma siia teatrimajja jõuan. Vuran hommikuti Snelli tiigi äärest rattaga läbi pargi. Kõik need lõhnad – see mõjutab nii palju. Kui tulen jalgsi läbi linna, tervitame varahommikul suitsetava kingsepaga, röstkohvi ja saia lõhnad Saiakangis annavad märku, et jõudsin vanalinna. See kõik on minu jaoks hästi oluline.

Ja muidugi atmosfäär siin majas. Maja ei pea isegi olema värskelt remonditud, olulisem on, et ta oleks inimsuhete mõttes remonditud. See, kas mul on uks värvitud või nikerdatud ukselink, ei ole nii tähtis. Inimsuhted peavad olema sallivad, muidu lagunevad ka kõik need ümbritsevad asjad.

Ruumid peavad inimsuhteid toetama. Linnateatris mängiti kunagi prantsuse näitekirjaniku Jean-Luc Lagarce’i näitemängu „Meie, kangelased“. See oli periood, kui ma sõitsin trupiga ka ringi – Sankt-Peterburgis näiteks. Mõtlesin, et kui selles nii-öelda mustlasvankris saab trupp liikuda piirideüleselt ja kõik tajuvad samas suhete tervikut, polegi ju maja nii oluline. Ega siis see maja teatrit ei tee. Maja saab ainult toetada – suhted on kõige tähtsamad. Jah, nii on.

Aga kui teatrist kodu poole minna, siis kas sul on olnud või on praegu mõni selline perenaine, keda sa väga austad või kes on olnud sulle eeskujuks?

Perenaise eeskuju minu jaoks on olnud minu vanaema Kassari saarelt. Pere oli suur ja olud kasinad, aga laud oli alati kaetud. Mulle meeldis see, kuidas vanaema istus laua otsas, jaksas kõikide kohalolijatega suhelda, siis võttis akordioni ja mängis. Muusikal on minu elus üldse väga suur tähendus. Hea ja kvaliteetne muusika päästab päeva igal juhul. Ja kui veel vanaema keedetud kartulid ja õunakook laual aurasid, siis miski muu ei olnud enam üldse tähtis. Ei ole oluline, et laual oleks gurmee – kõik taandub ikkagi jälle suhetele.

Meile meeldib ka kodus süüa teha ja lauda katta. Toit peab olema maitsev, aga jutud, mida laua ümber räägitakse, peavad olema veel maitsvamad. Siis maitseb ka toit – olgu see nii lihtne kui tahes. See on küll mul Hiiumaalt kaasa võetud.

Oled maininud muusikat ja toiduvalmistamist. Kas nendele armastadki vabal hetkel aega pühendada?

Jaa, ma olen laulnud üle kümne aasta Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kontsertkooris. Me laulame enamasti klassikalisi suurvorme.

Aga ma teen sügava kummarduse ka džässmuusikale. Olen lõpetanud laste muusikakoolis klaveri eriala. Minu klaveriõpetaja improviseeris väga hästi ja meie ema armastas kodus mängida klaverit just nii, et see näis õhuline ja vaba. Ma tegin Eesti Jazzliidu algusaastatel neile kaastööd – ajasin nende asju. Ja tõesti, kevad ei tule ilma Jazzkaareta. Sõru Jazz on ka mu lemmikkoht – see on ju Hiiumaal.

Viimase küsimusega tulen taas teatri juurde. Küsin väga üldiselt – miks sinu arvates on teatri tegemine oluline ja vajalik?

Ma arvan, et teatri tegemine on väga vajalik. See aitab olla parem inimene. Teater aitab näha, et elus võib olla palju-palju hullemaid olukordi, kui sa ise enda jaoks valmis oled mõelnud. Teinekord me ju mõtleme oma elu nii koledaks. Aga siis teater pakub muid peegeldusi – need elavad lood on üliolulised.

Eriti meil siin põhjamaades, kus on üheksa kuud pimedust. Nüüd on juba rohkem võimalusi, aga minu kujunemisajal oli teater nii oluline juba selle mõistmiseks, et kõik on ju hästi. Huumorimeelel on elus väga tähtis koht. Teater pakub lusti, aga ka hingematvalt kauneid, vahel väga traagilisi hetki. Annab teada, et Elu on elamist väärt.

Nagu minu Hiiumaa vanaema alati ütles: „Ju näeb, ju näeb.“ Ei maksa üle mõelda, ei maksa seda elu liiga tõsiselt võtta, ju näeb. Tegelikult on ju kõik lihtne.