Intervjuu teatritöötajaga: Anu Konze

Anu Konze on aidanud kujundada Linnateatri palet nii otseses kui ülekantud tähenduses juba kolmkümmend aastat. Tema kui grimmikunstniku ja vanemgrimeerija käe alt käivad läbi kõik Linnateatri lavajõud, lisaks on ta loomingulise isiksusena panustanud teatriellu kostüümikunstnikuna, Teatrisõprade klubi asutajana ja vembuka esinejana, tegutsenud filmide juures, ehete loojana ja õppejõuna. Anu Konze töid on pärjatud mitmete autasudega, nende seas kolm Linnateatri kolleegipreemiat ja Eesti Teatri Aastaauhind parimale tehnilisele töötajale. Jutuajamine Anuga toimus 27. juunil 2022, vestluse pani kirja Triin Sinissaar.

Oled nüüdseks töötanud Linnateatris rohkem kui pool elu, aga palun räägi, kuidas see teekond algas – kus kasvasid ja koolis käisid ning kuidas jõudsid teatri juurde?

Pärit olen Tartust, maailma kõige armsamast linnast. Käisin Tartu 5. Keskkoolis ja pärast seda tollases Helene Kullmani nimelises kutsekeskkoolis, õppisin juuksuriks. Ega see amet mind eriti ei paelunud, sattusin selle kooli ja eriala peale pooljuhuslikult, aga arvan ikkagi, et tol hetkel ei olnud paremat ega õigemat asja, mis minu elus juhtuda sai. Kõik sealsed inimesed – õpetajad, kooli töötajad ja mu enda kursusekaaslased – olid tohutult toredad ja andsid mulle ellu väga palju kaasa.

Kaks aastat pärast lõpetamist, kui ma olin töötanud alguses lühikest aega juuksurina, hiljem sealsamas kutsekoolis direktori abina, sain teada, et Vanemuine otsib grimeerijat-juuksurit. Piret Kalda, mu klassiõde ja väga hea sõbranna, vihjas, et kas ma ei ole sellise võimaluse peale mõelnud. Piret ise töötas sel ajal juba Tallinnas, tollases Noorsooteatris, me käisime väga tihedalt läbi ja teatrimaailm oli mind alati köitnud. Võtsingi julguse kokku ja otsustasin minna ennast tööle pakkuma, aga tookord ma ju grimeerija ametit õieti ei osanud. Vanemuise grimmiala juhataja tegi mulle ettepaneku seda kuhugi õppima minna, kuid nõukogude ajal oli grimmi eriala võimalik õppida ainult Moskvas või Odessas. Mu suguvõsa liikmed said palju naerda, kui ma teatasin, et kavatsengi Odessasse õppima minna, aga mina võtsin asja väga tõsiselt.

Terve suve kasvatasin suhkrupeeti, et raha teenida, müüsin ära kõik asjad, mis andis, riided, käekotid, vööd, mis vähegi kõlbas poodi viia, sest ega vanematel ei olnud ju tollal sellist raha, et nad oleksid saanud minu Odessa-reisi kinni maksta. Selle kõrvale joonistasin vajaminevaid pilte portfoolio jaoks ja valmistasin ennast sisseastumiseksamite jaoks ette. Ühel kuumal suvepäeval istusime koos õega rongi peale ja alustasime sõitu Odessasse. Enne olin loomulikult Vanemuise teatris sellest kõigest rääkinud. Nõukogude ajal oli võimalus minna teise liiduvabariiki vahetusõpilaseks, mis tähendas, et sind võeti vastu väljaspool tavapäraseid sisseastumiseksameid. Pidin saama sisse ainult oma joonistuste, vestluse ja varasema hariduse alusel. Tegu oli tavalise kutsekooliga, kuhu sai astuda keskhariduse baasil, nii kool ise kui ka see eriala olid väga populaarsed. Seal sai õppida kolm aastat süvendatult grimmi ja butafooriat ja see kõik tundus mulle ülipõnev.

Niisiis, asusin optimistlikult teele, täiesti veendunud, et Vanemuise poolt on kõik paberid korda aetud, sest nii mulle sealt väideti, kuigi ma ei saanud kätte ametlikku dokumenti, mis kinnitaks, et mind võetakse kooli vastu ilma eksamiteta. Kui ma kohale jõudsin, joonistuste rull kaenlas, ei olnud aga keegi minust mitte midagi kuulnud. Vastuvõtus öeldi – ei, teie nime siin ei ole, me ei tea midagi Eestist saabuvast vahetusõpilasest. Kui tahate, kandideerige kõikide teistega koos, peate tegema ajalooeksami ja vene keele eksami. See ehmatas mind ära, ma polnud ju võimeline vene keeles ajalooeksamit andma.

Õnneks oli mul õde kaasas, suutsime üheskoos sellest kõigest toibuda. Sõitsime koju tagasi. Ja jälle mõtlen, et see oli mulle vajalik. Sinnamaani olid mu ümber olnud alati väga toredad inimesed, kes ei olnud mind kunagi alt vedanud, esimest korda olin millegi sellisega silmitsi. Nii et mine tea, milleks see hea oli. Otsustasin, et ei lähe ka Vanemuisesse asja sirgeks rääkima ega õiendama. Ju seal tekkis mingi arusaamatus või siis oli see samm minu poolt lihtsalt nii uskumatu, et nad ei vaevunud pabereid korda ajama, sest arvasid, et ma niikuinii ei lähe. Kes ikka läheb Odessasse õppima?

Olin niisiis kodus tagasi ja mu vana kool võttis mu uuesti tööle. Direktor Heino Ojastu sai aru, kui löödud ma olin, kui rängalt selline asi ühele noorele inimesele võis mõjuda. Ta ütles – endist tööd mul pole sulle enam tagasi anda, aga siin majas on üks ruum, millest oleme mõelnud teha kohviku. Me koolitame siin ehitustislereid ja maalreid, sina ole hea, pane nad tööle ja mõtle välja, milline see ruum peaks olema. Umbes kahe kuu pärast tahaksime avada!

Läksin kohe puhvetipidaja kursustele, tegin puhvetipidaja paberid. Kooli abiga remontisime ruumi ära ja järgmised kaks aastat pidasin seal kooliõpilastele väikest kohvikut. See oli populaarne ja tore koht, aga tunne oli, et niimoodi need asjad siiski jääda ei saa.

Vanemuine kuulutas uuesti, et nad otsivad grimeerijat. Kogu juhtkond oli äsja vahetunud, oli Linnar Priimäe aeg. Läksingi Priimäe jutule, rääkisin talle oma Odessa-loo ära, naersime kahekesi selle üle. Ta pakkus, et tulge mulle hoopis sekretäriks, teil on huvitav elukogemus, olete varem direktori sekretärina töötanud, mul oleks sellist inimest enda kõrvale vaja. Vastasin, et ei, ma tahan ikka grimeerijaks, muidu ei oleks sellel kõigel ju mõtet olnud. Seepeale ütles Priimägi: „Te poleks saanud endale paremat iseloomustust anda.“ Niimoodi saingi Vanemuisesse ja töötasin seal peaaegu ühe hooaja. Miks nii vähe? Sest ajad olid väga segased. Nõukogude Liit lagunes, Eesti Vabariik sündis, piirid avanesid ja mul tekkis tänu sugulastele võimalus minna Kanadasse lapsehoidjaks. Olin kohutavalt kahevahel, sest teatris oli just kõik nii hästi ja siis järsku selline pakkumine. Sain aru, et siin ei saa pikalt oodata – kui just praegu avaneb võimalus minna maailma vaatama, siis loomulikult haaran sellest kinni.

Läksin justkui reisile, aga jäin natuke kauemaks kui aasta. Ja selles, mis edasi sai, mängis jälle rolli Piret Kalda. Noorsooteater saabus Torontosse lavastusega „Helene, Marion ja Felix“. Piret tuli mulle külla ja rääkis, et teater otsib grimeerijat ja üldse ootavad ees suured muutused – Elmo Nüganen saab peanäitejuhiks ja Raivo Põldmaa direktoriks. Tulgu mina ka Eestisse tagasi! Paari kuu pärast olingi jälle kodus. Ugala andis Tartus „Armastus kolme apelsini vastu“ külalisetendusi. Istusime minu sünnipäeva ajal meie taga-aias, õunapuud olid õites, rääkisime mu Kanada-reisist. Elmo ütles, et Kanadas on ju kõik väga viisakad, aina küsivad: „Can I help you?“ Naersime selle peale, aga Elmo ütles, et ei, Anu, ma küsin tõsiselt, can I help you? Sul on tööd vaja, ma pakun sulle Tallinnas tööd.

Piret ja Elmo valmistasid mulle ette kohtumise Raivo Põldmaaga. Ma ei olnud Noorsooteatri Laia tänava majas kunagi käinud, arvasin tolle hetkeni, et teater asub Salme tänaval. Jalutasime Piretiga vanalinnas ja Eesti tundus mulle pärast hiiglasuurt Torontot nii tohutult armas. Astusime Vaimu tänavale ja ma nägin meie praegust Linnateatri maja, seda imeilusat fassaadi. Ütlesin Piretile, et sa teed nalja, see ei saa olla Noorsooteatri maja? Piret ütles, et muidugi on, kuidas sa ei teadnud? Astusime Dielesse sisse ja Raivo tuli laia naeratusega vastu. Sel hetkel polnud enam mingit küsimustki, kas ma tahan selles teatris töötada.

Aeg, nagu sa ütlesid, oli segane – 1990. aastate alguses ei olnud õieti midagi saada ja kindlasti nappis ka grimmivahendeid. Mis sul esimeste tööaastate kohta meeles on, kas tuli palju nuputada ja leiutada?

Grimmivahendid olid mulle juba Vanemuise ajast tuttavad ja ega palju polnud muutunud. Tõepoolest oli kõike väga vähe. Iga sabaga kamm oli kulla hinnaga, sest asemele neid kuskilt ei saanud. Huulepulgad kasutasime viimse kübemeni ära. Soengute jaoks olid ainult Mai juukselakid, mida tuli käega pudelist pumbata. Tallinnas oli tegelikult natuke parem olukord kui Tartus, sest toonane vanemgrimeerija Mai Mänd oli saanud ühelt Soome ringreisilt ka mõned korralikumad vahendid osta. Aga üldiselt ei ole see mul üldse meeles kui mingi viletsuse aeg, nii põnev ja tore oli. Ma ei mäleta, et Männu, nagu me Maid kutsume, oleks kunagi kaevelnud, vastupidi, tööd tehti sellega, mis oli, ja kui midagi juurde saime, olime õnnelikud. Kõike võeti terve mõistusega. Aga nuputama muidugi pidi ja väga palju nippe olengi tegelikult õppinud Männu kõrvalt nendel esimestel aastatel. Igas mõttes – mitte ainult seda, kuidas teha teatrilavale soengut või grimmi, vaid ka suhtumist. Näiteks, et see, mida grimmitoas räägitakse, jääb grimmituppa. Ma ei kuulnud teda iial kedagi taga rääkimas ja ta ei avaldanud mulle kunagi kellegi teise saladust. Vahel teen Männuga siiamaani nalja, et kuule, räägi mõni väike saladus, aga tema naeratab kavalalt ja teeb teist juttu. Ta õpetas mulle väga palju.

Nüüdseks on sinust endast saanud oma ala meister ja koolitaja. Mis on esmatähtis, mida sa püüad oma õpilastele edasi anda? On sul oma kuldse tõed, millest alati alustad?

On küll. Õpetan tõepoolest juba päris palju aastaid Eesti Kunsti-akadeemia stilistika ja moedisaini tudengeid. Esimene asi, mis ma neile ütlen, on see, et olge hästi vabad. Mina tutvustan teile, milline oli üks või teine ajastu, aga teie võtke seda loominguliselt. Ma ei taha, et noored tunneksid ennast piiratuna. Sama käib ka koolituste kohta. Kui ma grimmikoolis eksameid hindasin, ütlesin, et ärge laske tujul langeda, kui teie tänane töö ei õnnestunud nii, nagu te lootsite. See on alles teie teekonna algus. Kõik läheb paremaks, kui te ainult tahate. Võtke endaga kaasa kõik see, mis te siit saite, ja suhtuge lustiga sellesse, mida te õpite, muidu see meelde ei jää. Tehke lihtsalt kõik sada korda läbi ja siis saate selle selgeks, ilma et te üldse hoomaksite, et olete õppinud. Ma tahan, et valitseks hea ja avatud õhkkond, et keegi ei kardaks midagi küsida. See ongi ehk peamine, mida ma mõtlen, enne kui uue kursusega kohtun. Mul oli ükskord kursusel poiss, kes tundus olevat väga kinnine. Ta käis kohal ainult kaks tundi ja rohkem ei tulnud. Loen sellist asja alati natuke oma süüks, et kas ma ei olnud piisavalt huvitav? Aga järgmisel aastal tuli see noormees tagasi, oli palju julgem ja sai erakordselt vahvasti hakkama. Nüüdseks on temast saanud väga hea kunstnik ja stilist, tore on teda jälgida. Mul on tagantjärele hea meel, et ma ei kurjustanud temaga, ei võtnud seda küsimust kunagi üles, et miks ta esimesel aastal loobus. Alati võib uuesti proovida.

Loominguline vabadus on ka sulle endale omane, sa ei ole tegutsenud mitte ainult grimmikunstnikuna, vaid oled kätt proovinud ka lava- ja kostüümikujundustega. „Eesti filmi laulude“ kunstnikutöö eest pälvisid Linnateatri kolleegipreemia.

Esiteks on tohutult tore, et Riina Roose mind nii palju usaldas, et kutsus seda kujundust tegema. Ma poleks varem unes ka arvanud, et olen selleks võimeline. Aga see tuli kõik kuidagi loomulikult. Esialgu pidi „Eesti filmi laulud“ olema palju väiksem kava ja mina pidin lihtsalt natuke kostüümide osas nõu andma. Läks aga nii, et mul tuli need kostüümid ise välja mõelda. Alustame ju alati sellest, et eelarve on väga väike ja peab nutikas olema. Jälle väga hea ülesanne, ma leian. Lõpuks tuli välja, et võiksin kujundada ka lava, sest „Eesti filmi lauludest“ saab täismahus lavastus, mitte ainult paar kontserti. See oli vahva ülesanne ja ma olin rõõmus, et see hästi vastu võeti. Kolleegipreemia oli armas üllatus.

Sama toredad on olnud ka teised Riinaga koos tehtud tööd, kus aitasin näitlejatele kostüümid selga saada – „Siuru õhtu 100“ Estonia Talveaias, „Osnap“ Linnateatris ja lavakooli tudengite „500 aastat lauluga“ Arvo Pärdi Keskuses. Samuti Diana Leesalu luulelavastus „Kui ühest rinnast nutsime me kaks“ Marie Underi ja Lydia Koidula põhjal Vilde muuseumis. Teha sellist väikest, jõukohast tööd rahulikult, tagasihoidlikult ja oma võimete piires on väga tore kogemus ja ma olen selle eest tänulik. Olen mõelnud, et huvitav oleks teha kunagi kujundus mõnel muinasjutul põhinevale lavastusele, näiteks „Lumivalgeke“. Teha natuke vanaaegset, heas mõttes veidi tolmunud teatrit.

Sulle meeldib ennekõike vanaaegne stiil?

Jah. Ma ei ole kunagi aru saanud halvustavast terminist „tolmunud teater“. Minu meelest klassikalisele teatrile sobib see väike tolmukiht. Kostüümid, dekoratsioonid, lava – see kõik avab ukse täiesti teise maailma ja ma ei unusta kunagi, et just see mind teatri juures esmalt kõige rohkem võluski. Mulle meeldib väga ka moodne teater, aga mulle meenuvad sageli omaaegse Estonia peakunstniku Eldor Renteri sõnad, et Mozarti teosed tuleks lavastada ikka tema enda aega, et inimesed, kes saali tulevad, näeksid parukaid ja suurejoonelisi kostüüme, mida nad mitte kusagil mujal ei näe. Kui me lavastame Mozarti muusikat prügikastide vahel, siis oleksime nagu oma tänaval. See mõttekäik on mulle väga sümpaatne. Mind huvitavad väga erinevad ajastud ja see, mis neid iseloomustab, see ongi aine, mida EKAs õpetan. Ajastutega mängida on põnev ja mulle meeldib, kui kostüümid on nutikalt kavandatud. Tõepoolest, mul ei ole midagi selle vastu, kui Tšehhovit tehakse tema enda ajas.

Sul on palju kogemusi ka filmide juurest. Mis sind filmi juures lummab?

Film on ka ikka täiesti teine maailm. Filmitöö on väga-väga-väga raske. Absoluutselt igal osakonnal on keeruline, ma ei räägi ainult oma tööst. See nõuab sellist kannatlikkust ja keskendumist, et kui ei ole ise kaasa teinud, siis on seda raske sõnadesse panna. Riskid, mis kõik võib valesti minna, on tohutud, neid maandada on paras kunst, aga võib-olla just see erinevus mind võlubki – pinge, mis filmitöö juures valitseb, üleüldine seisund võtete ajal. Esimest korda tegin ma filmitööd seitsetest või kaheksateist aastat tagasi ja selle aja jooksul on palju muutunud. Kõik on läinud väga professionaalseks, raha mängib veel suuremat rolli kui varem. Mõned esimesed filmid sain teha väga mõnusal ajal, kus oli väike seltskond ja rahulikum õhkkond. Ei olnud nii palju välispartnereid, kellega tuleb arvestada. Aga mida mina tootmisest tean! Ma olen lihtsalt üks platsil viibija, katsun oma tööd teha. Huvitav asi on see, kui erinev on teha kaasa grimmikunstnikuna või grimeerijana – grimmikunstnikuna sul on sul tohutu vastutus. Aga ma ei tea oma tutvusringkonnast ka ühtegi grimeerijat, kes ei tahaks ennast esilinastusel pingi alla peita, sest pinge on lõpuni laes – kas kõik läks nii, nagu ma mõtlesin, ega ma ei teinud kuskil mingit viga, mis on pärast saalis hiigelsuurena kõikidele näha? See kehtib muidugi mitte ainult grimmi, vaid kõigi osakondade kohta – kunstnikud, valgustajad, kostümeerijad. Kõigil on iga liigutus oluline, et kukuks õigesti välja, hiljem parandada on raske.

Millised filmitööd, olgu siis grimmikunstniku või grimeerijana, on olnud su lemmikud?

Režissööridega on mul väga vedanud. Hästi tore töö oli „November“ Rainer Sarnetiga. Seda tegime üldse teistmoodi, sest rollides ei olnud mitte ainult näitlejad, vaid ka täitsa tavalised inimesed. Põnev oli kaasa elada, kuidas nad vaikselt avanesid ja olid lõpuks võimelised oma teksti ära ütlema. Võttepaigad olid erakordsed. Aga tegelikult ei saa ainult ühte esile tõsta, olen Raineriga mitu filmi teinud ja kõigist on jäänud head mälestused.

Elmo Nüganeniga tegime koos „Meeletu“ filmi, mille võttepaik oli sügaval Lõuna-Eestis. Jälle põnev koht ja väga tore meeleolu võtteplatsil.

Mõned aastad tagasi oli mul au kuuluda Tanel Toomi „Tõe ja õiguse“ meeskonda. Seal tehti esimest korda väga suurt grimmi, mida Eestis kunagi varem tehtud ei ole. Ka siin oli suur risk, sest ega grimm üksinda ei tee seda tööd ära, mida on näiteks vananemise kujutamiseks vaja, operaator, režissöör ja valgustaja peavad sellega kaasa mängima. Siis see õnnestub.

Sulev Keedusega tegime filmi „Mehetapja“, mis oli ilus ja habras lugu, filmisime väikese seltskonnaga, oli meeleolukas ja hell periood. Tõesti väga toredaid töid on olnud.

Lisaks kõigele muule oled väikest viisi ehtekunstnik. Sinu imeilusaid puidust prosse võis vahepeal näha rinnas pea kõigil Linnateatri naistel ja mujalgi linna peal.

Tore lugu on see, et neid on müüdud isegi Londonis. Astusin seal ühte väikesesse galeriikauplusesse sisse ja see märk oli mul rinnas. Müüja märkas seda ja tahtis neid kohe müügile võtta, nii et saatsingi talle mõned. Aga alguse sai kõik tänu Reet Ausile, kellega me oleme palju ka väljaspool teatrit koostööd teinud, moeetenduste ja muuga. Tema taaskasutuse liin tundub mulle huvitav ja õige, katsun ka ise niimoodi käituda. Ta vajas oma moekollektsiooni juurde väikest ehet ja küsis, kas mina ei tahaks midagi välja mõelda, näiteks ühe väikese prossi. Mul tuli kohe mõte, et see võiks olla puidust, sest olen märganud, et käsitöölistel jääb alatasa materjali üle. Saagisin väikesed kettad ja otsisin üles oma armsad postkaardid, mille olin lihtsalt ilusate piltide või motiivide pärast tallele pannud. Hakkasin katsetama ja tegelikult läks umbes kaks aastat, enne kui jõudsin selle prossini, mis Linnateatris kõigil rinnas oli. See oli vahva aeg ja vahva töö, aga ühel hetkel tuli nii palju ehteid müügile, et ma tõmbasin tagasi, mõtlesin, et ei taha, et nad igas poes saada on ja teiste vahele seisma jäävad. Pealegi jäi ranne lihvimisest haigeks, sest tegin ju kõik käsitsi. Aga natukesehaaval müün neid siiamaani ja mul on alati väga armas neid inimeste rinnas vaadata.

Sinu, Piret Kalda ja Anne Reemanni eestvedamisel sündis Linnateatrisse ruum, mida tunti kui Teatrisõprade klubi. See oli tore omanäoline koht, kus nii teatri- kui ka linnarahvale sündmusi korraldada. Aga teie enda klubitegevus eksisteeris tegelikult juba enne seda? Lisaks olete teatris tuntud kui kolmik, kes on läbi aastate korraldanud kõikvõimalikke üllatusetteasteid, vempe jne.

Teater on oma õhkkonnaga ju väga hea pinnas vembuviskamiseks ja väikeseks kollektiivseks naljaks. Aga Teatrisõprade klubi sündis nii, et ühel päeval taipasin, et ma ei saa oma kahe kõige parema sõbranna, Piret Kalda ja Anne Reemanniga, enam üldse kokku. Igaüks käib omaette teatris! Teatasin siis, et me peame moodustama klubi ning kutsusin Anne ja Pireti teatrisse. See, kes valib kuupäeva ja kutsub, käib meil vaheldumisi. Oleme nähtud lavastuste kohta ka päevikut pidanud. Ja kui kellelgi meist on esietendus või filmi esilinastus, kutsub ta esmajoones kohale teised kaks. Nii see klubi sündis, lihtsalt vajadusest koos olla, teatris käia ja mõtteid vahetada. Hiljem tuli juba see ruum Linnateatris, mille me otsustasime kõigile kasutamiseks korda teha ja mille Veiko Tubin nimetas meie järgi Teatrisõprade klubiks.

Kui ma vaatan teid kolme ja teie laiemat sõpruskonda, siis torkab silma, et olete kõik lausa erakordselt tegusad. Kuidas sulle tundub, kas lihtsalt ongi ettevõtlikud inimesed omavahel kokku saanud või annate üksteisele tõuget, et te kõik nii palju jaksate?

Võib-olla tõesti anname üksteisele tõuget. Me oleme Piretiga ju esimesest klassist peale sõbrannad ja harjusime juba koolis sellega, et kui mingisugune idee tuli, siis viisime selle võimaluste piirides ellu. Ja meile sattus ka väga tore klass. Saime teha koolisündmustel agitkavasid või laulunumbreid ja isegi mõned koolipeod ise korraldada. Ma ei planeeri neid asju kunagi pikalt ette, aga kui tuleb väga hea mõte, siis on tore, kui saab selle kellegagi koos teoks teha. Samas, võib-olla on lihtsalt suur juhus, et on kokku sattunud inimesed, kes sedasorti ideede peale süttivad. Ja et ma sattusin siia Linnateatrisse, kus töötavad minu meelest väga-väga toredad inimesed. Siin on kõik olnud kuidagi lihtne ja teostatav.

Kas tahaksid lõpetuseks veel midagi lisada, mille kohta ma ehk ei taibanud küsida?

Ma tahaksin öelda, et mulle väga meeldivad minu grimeerijad ja ma tervitan neid kõiki!