Intervjuu teatri töötajaga: Kristiin Räägel, Maris Lüüs ja Simo Andre Kadastu

KRISTIIN RÄÄGEL: Minul jah.

MARIS LÜÜS: Minul oli esimene tegelikult „Kirsiaed“.

SIMO ANDRE KADASTU: Mul oli väike roll ka „Vürst Gabrielis“, aga seal olin rohkem taustanäitleja. Mul oli mõnus, jäi aega seda maja ja melu näha, ei olnud suurt pinget. Seda ei saa võrrelda “Väikse printsiga”, kus vastutus oli nii palju suurem.

K. R.: „Väike prints“ oli meie esimene diplomilavastus, kõik olid väga pinges.

M. L.: Pidime hakkama kõike seda, mida me olime koolis õppinud, korraga teostama. Ja siis sul käivad peas tuhat mõtet ringi, kui sa lavale lähed ja ei suuda midagi teha.

S. K.: Esimese korraga oli lisapingeid palju. Kui kogemust juurde tuleb, oskad töötada rahulikumalt ja ökonoomsemalt, aga seal olid korraga kõik rauad tules.

K. R.: Ma olen praeguseks aru saanud, et muidugi on eeltöö ja kõik muu, mis prooviprotsessi juurde käib, väga vajalik, aga mida vähem sa vahetult enne lavale minekut mõtled, seda parem. Et sa ei mõtleks valedele asjadele.

M. L.: Jah, laval olles ei tohi üle mõelda.

S. K.: Teooria on üks asi, see võib olla hästi selge, aga sel esimesel hetkel, kui etendus lahti läheb, ei saa niimoodi, et ma teen seda kuidagi teoreetiliselt. Sekund enne seda, kui sa lavale lähed, pead kõik ära unustama. Ehk sa alles hakkad seda õppima, kuidas teooriat päriselt rakendada. Esimene minek on ikka selline, et visatakse vette ja sa kas ujud välja või ei uju. Vähemalt minul oli küll nii. Teooriat sai ikka õpitud, aga … kogemusega õpid rakendama seda rahulikumalt, ei ole sellist rabelemist.

K. R.: Jah, see avastus oli küll, et ei tohi ise teoreetiliseks jääda. Sa võid teooriat teada, aga see ei aita sul välja ujuda.

S. K.: Lõppude lõpuks tuleb lihtsalt mängida.

M. L.: Mängulust on vaat et kõige olulisem. See, kui sa teoorias kuidagi eksid, ei ole nii hull, aga kui sa ei ole kohal, ei mängi partneriga, siis võib kõik prügikasti lennata. Kui sa oled reeglitest krampis, on endal vastik teha ja teistel vastik vaadata.

S. K.: Ikka oli. Kui enne “Väikest printsi” mõtlesid, et midagi ikka oskad, siis seal said aru, et tegelikult ei oska mitte midagi. See tõmbab ikka masti maha küll, mõtled, kas üldse hakkabki tulema või … Aga kogemusega saad aru, et kõik ei käigi nipsust. Selles mõttes pole mängulust kuhugi kadunud.

K. R.: Minu arvates see läheb ainult suuremaks.

S. K.: Läheb suuremaks jah. Sa julged ennast vabamaks lasta. Kui sa oled teatris kauem olnud ja näinud lähemalt, kuidas mängitakse, siis julged ise ka rohkem oma krambist välja tulla.

K. R.: Ma tahtsin juba lasteaias näitlejaks saada.

M. L.: Mina tahtsin ka juba seitsmeaastaselt. See oli mu kinnisidee, ma ei pidanud isegi mõtlema, mida ma pärast keskkooli tegema lähen.

K. R.: Mina ei saanud pärast keskkooli lavakasse sisse. Vahepeal õppisin Viljandis tantsu. Proovisin teist korda, ka ei saanud sisse. Siis elasin Rootsis, õppisin füüsilist teatrit … ja siis  mõtlesin, et hea küll, vahet pole, ma lähen lihtsalt proovima, kuna ma tean, et ma tegelen niikuinii teatriga edasi. Lähen proovima ja isegi ei ütle kellelegi. Ja siis ma sain sisse. Sa justkui lased lahti, et kaalukausid oleksid võrdsed. Mul oli alguses nii ränk tahe, et see pidurdas.

S. K.: Minuga oli täpselt sama lugu, esimesel korral oli tahe nii suur, et lõpuks olin ise kuidagi võlts või tegin asju, mida arvasin, et peaksin tegema. Ma ei saa öelda, et olen päris lasteaiast saadik tahtnud näitlejaks saada, aga vähemalt põhikoolis teadsin küll, et teater mulle tohutult meeldib. Ma ei julgenud isegi mängida mõttega, et saan näitlejaks, see tundus nii kaugeunistus. Aga siis proovisin ka esimest korda lavakasse astuda ja samamoodi ei saanud sisse. Läksin Tartusse ajakirjandust õppima. Teine kord andsin lavakasse avalduse sisse, aga ei läinud isegi kohale, sest mõtlesin, et kui on ajakirjandus, siis on ajakirjandus, ma tegelen sellega korralikult, ei hakka tilkuma. Kolmandal korral, kui oli lavakasse sisseastumine, siis teadsin, et see on mul enam-vähem viimane võimalus, vanus oli juba selline. Sain aru, et pean ikka proovima, muidu jään elu lõpuni mõtlema, mis oleks võinud olla. Ja siis sain sisse. See viimane kord oli kuidagi vabam. Mul oli juba nii palju asju selja taga, ma julgesin ise olla selline, nagu ma olen. Olin jõudnud sõjaväes käia ja kolm aastat ülikoolis õppinud. Ei olnud enam seda tohutut krampi, et ma pean sisse saama ja kui ei saa, siis ei tea, mis edasi.

K. R.: Meie kolmekesi tundsime üksteist NUKU teatri noortestuudiost, tutvusime juba gümnaasiumi ajal.

O. B.: Kas see, et saite kõik kolmekesi Lavakunstikooli sisse, andis mingi lisakindluse ka? Või tekkis nende nelja aasta jooksul niikuinii uus dünaamika?

M. L.: Mõlemat vist. Mul oli küll hea meel, et teie saite sisse. Mõned sõbrad olid kohe olemas. Aga meil hakkas ka kursuse siseselt dünaamika kohe tööle.

K. R.: Meil oli hästi ühtehoidev kursus. Tegime kohe alguses ühise kokkuleppe, et toetame üksteist, et ei tekiks mingit hullumeelset konkurentsi.

S. K.: Me tegime selle nimel kõva tööd, et ühtsus säiliks. Ja see õnnestus, kui oli mõni probleem, siis me rääkisime, tulime kokku.

K. R.: Just, pidasime koosolekuid …

S. K.: … et ei tuleks lõhesid sisse. Rääkisime avatult kõik koos murekohad läbi.

M. L.: Ma arvan, et minu jaoks on see „Härra Lapsti Lasteteater“. Vana telelavastus. Ma võiksin ju mõne intellektuaalsema lavastuse valida, aga kui päris aus olla, valin ma Piret Kalda ja Marko Matvere.

K. R.: Teatris nähtud lavastustest on mul meeles Ugala „Koturnijad“, kus mängisid Priit Võigemast ja Ott Aardam ja ülejäänud Nüganeni lend. Lapsena meeldis ETV saade „Buratino tegutseb jälle“, kus mängis ka seesama XX lend. See oli mu lemmik.

S. K.: Ma arvan, et minu esimene teatrimälestus oli „Tõde ja õigus. Teine osa“ siinsamas Linnateatris. Olin põhikoolis või just põhikooli alustanud ja me käisime seda siin klassiga vaatamas. See oli päris pikk lavastus, eriti põhikooli õpilase jaoks, aga siis kogesin küll esimest korda vau-efekti, et sellist asja saab teatris teha. Aga muidugi, jah, „Buratino tegutseb jälle“ ka.

K. R.: Ma ajasin isegi neljandas või viiendas klassis oma tüdrukute pundi kokku, kirjutasime ise samade tegelastega väikese näitemängu ja esitasime seda klassiõhtul. Meil käis kõva võistlus, kes saab Artemoni mängida. Aga ma põristasin sel ajal veel R-tähte ja sain rolli endale.

K. R.: Kui vaadata väliselt seda, kus ma olen, Tallinna Linnateatris, mängin „Vanjas“, siis seda ma küll ei julgenud loota. Need unistused on täitunud kõrgemalt, kui oskasin unistada või loota. Aga seesmiselt … ma ei tea, inimene muutub kogu aeg nii palju. Seda ei oska ette näha, kuidas ma näiteks kümne aasta pärast mõtlen, milline ma tahaksin olla.

M. L.: See lootus ise ka muutub. Mis hetkel sa siis paned sõrme peale, et just see on see lootus, mille järgi ma vaatan, kas see täitus? Ma ise tahtsingi Linnateatrisse tööle saada, selles mõttes on kuidagi veider nüüd siin olla. Aga ma mäletan, et kui ma olin umbes kaheteistaastane, mõtlesin, et kui sa oled kakskümmend viis – praegu ma olen kakskümmend neli –, siis oled täiskasvanud, sa tead, kuidas elu käib, sa oled kohal. Ja siis vaikselt elad. Selles mõttes on elu ikka üllatusi täis.

K. R.: Seda küll, et sa ei jõuagi tegelikult kohale. Kogu aeg on teekond.

M. L.: Ma ütleksin, et loodus ja inimsuhted. Mitte rollide tasandil, vaid et sa päriselt näed inimesi. Aga loodus ennekõike. Kui side loodusega ära kaob, on raske ennast toita ja leida pinnast, millele toetuda.

S. K.: Muidugi pere ja sõbrad. Aga teater on igal juhul ikka suure T-ga asi.

K. R.: Üleüldse kunst laiemas mõttes. Kui sa küsid, mis mind ree peal hoiab, siis põhiline inspiratsioon tuleb raamatutest või muusikast. Muidugi loodus ka. Ja inimesed.

S. K.: Ja reisimine. Mida enam teha ei saa.

S. K.: Me käisime Iisraelis – Tel Avivis ja Jeruusalemmas. Selline reis aitab natuke ego ohjeldada. Muidu arvad, et tead maru palju, või midagi vähemalt ikka, aga lähed sinna ja kõik on tundmatu. Sa näed kuidas inimesed väljaspool elavad. See aitab kapseldumist ära hoida, mis tekib suhteliselt lihtsalt. Elad-elad-elad rutiinis ja kaotad painduvuse. Aga kui lähed korraks mujale, sõidad omal käel ringi ja vaatad, kuidas inimesed elavad, annab see sulle teistsuguse vaatenurga. Laeb sind. Ja reisidel ikka juhtub igasuguseid üllatusi.

M. L.: Mina käisin eelmisel suvel autoreisil, sõitsime läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Austria, Sloveenia ja lõpuks Itaaliasse välja, käisime Veneetsias. Sloveenia oli minu jaoks üllatus ja senisest hoopis teistsugune kogemus. Itaaliast oleme kõik kuulnud, Austriast samamoodi, Poolat teame, aga Sloveenia oli vähemalt minu jaoks täielik küsimärk. Ja see oli nii ilus! Oleksin tahtnud sinna pikemalt jääda, kahju, et seal viibimine nii põgus oli.

K. R.: Õnneks oli meil neljanda aasta lõpp käes, nii et polnud enam kuigi palju tunde. Aga paljud etendused jäid ära ja sellest oli kõige rohkem kahju. Näiteks „Päikese lastega“ me ei teadnudki, et see, mida me mängime, jääb viimaseks etenduseks, mis oli kurb. Samas oli hea, et meile jäi palju aega lõputööde kirjutamiseks.

S. K.: Mulle mõjus see aeg selles mõttes hästi, et sain pärast neid nelja aastat iseenda sisse vaadata. Lõin endale siiski mingisuguse rutiini, sain lugeda kõiki neid raamatuid, mida olin tahtnud, aga seni polnud saanud, oli võimalus avastada uusi asju, mediteerida, trenni teha, magada normaalselt oma tunnid täis … Minule mõjus see igal juhul värskendavalt, sain mõelda, mida ma siis tegelikult tahan, kuidas ma seda saada tahan ja mis tähtis on. Mingeid psühholoogilisi probleeme mul küll ei tekkinud, pigem vastupidi, mõned läksid ära.