„Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ | Priit Pius inimese ja kosmose mõõtkavas

Oktoobrikuus toob Linnateatri näitleja Priit Pius Taevalaval välja oma debüütlavastuse Dennis Kelly näidendi „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ põhjal, mida ta on mitmeid aastaid mõtetes kaasas kandnud. Intervjuu tema tulevase lavastuse teemal toimus prooviprotsessi poole peal, enne teatri suvepuhkust, 12. juunil 2019. Küsis ja toimetas Triin Sinissaar.

Oled tuntud kui näitleja. Kuidas jõudsid mõtteni tuua välja oma esimene lavastus?
Mõte ise on vist mingil määral olnud kooliajast saati, lihtsalt tung panna ennast sellisesse positsiooni, et võtta üks materjal ja luua sellest lavale tervik, aga see ei ole kunagi varem olnud nii tugev, et peaks ilmtingimata teoks tegema. Mitu aastat tagasi tuli „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ jutuks teatri lugemisnurgas [nii kutsutakse näidendianalüüsi koosolekuid Linnateatri kirjandustoas – toim], lugesin selle läbi ja see talletus mulle juba siis mällu oma huvitava struktuuri ja teemaga. Eelmise aasta jaanuaris oli mul vabam periood, tekkis mingi ärevus ja tehatahtmise moment, niisiis hakkasin mõtlema, mis sellest materjalist saanud on. Tuli hirm, et äkki mõni teine teater napsab selle eest ära, nagu vahel juhtub. Lugesin teksti uuesti läbi ja see kõnetas mind veelgi rohkem, tekkis veendumus, et keegi peaks selle kindlasti lavale tooma. Õieti tekkis kaks tundmust – kas tahaks mängida seda peategelast või siis lavastada seda ise väga tinglike, teatriomaste vahenditega. Püüdes vältida seda, mis minu silmis mõne materjaliga vahel juhtub, et see justkui lavastatakse üle, tähendab, sisu langeb kontseptsiooni ohvriks. Siis mõtlesingi, et võib-olla oleks just selle materjaliga hea katsetada, sest minul ei ole kutselise lavastaja taaka, ma ei pea mõtlema selle kandi pealt, et see peab erinema mu eelmistest töödest, et ma ei tohi langeda sinna, kus ma varem olen käinud. Tahaksin proovida teha nii, et see oleks väga autoritruu ning kõik situatsioonid ja teemad tuleksid välja näitlejavahenditega.

Näitemäng on väga huvitavalt kirjutatud, seal ei ole mingit laua taga istumist ja kohvijoomist ega olmefilosoofilisel tasandil heietamist, kõik stseenid algavad juba üsna kõrge kraadi pealt ja igaühes juhtub midagi olulist. Näitlejana on ka endal huvitav mängida, kui tekstis leidub midagi niisugust, et sa justkui heas mõttes ei jõua järele või mis nõuab, et sa pead seda sportliku tempoga sooritama.

Üks teema, mis mind seal puudutab, mille peale ma olen viimasel ajal hakanud palju mõtlema, on see, et mis asi on võim. Kes on need inimesed, kes juhivad meie maailma? Üks asi on poliitika, aga teine asi on reaalne võim, millele poliitika veel omakorda allub. Need mahhinatsioonid, millele tavainimene oma igapäevaelus ei mõtle, ükskõik, mis tööd sa teed – ja parem ongi, sest sellest tekib marioneti tunne, kui sa hakkad mõtlema, kui palju sinu eest ära otsustatakse. Sul on illusioon vabadusest või valikuvabadusest, aga tegelikult seda ju ei ole, kui sa just ei ela metsas, ei hari ise põldu, ei kasvata ise loomi. Kapitalistlikus maailmas oleme kõik mingisuguse niidiga ühendatud ja see niit ei lähe mitte paljude, vaid väheste püramiidi tipus olevat inimesteni välja. See on põnev mõte, samas ka hirmutav, küsida endalt, mis on need süsteemid, mille ohvriks inimesed langevad. Sageli öeldakse, et teisiti ei saa, aga tegelikult ei maksa ära unustada, et kogu see maailm on inimese loodud ja need reeglid on inimeste tekitatud, mis tähendab, et neid on alati võimalik murda või muuta.

Reaalse võimu all pead sa silmas raha võimu?
Jah, sest paratamatult allub kõik ikkagi rahale. Lugesin üht uudist, mis pani kuidagi väga mõtlema, et 50% kogu maailma rahast kuulub 26 inimesele. Ja kui mõelda, et maailmas on peaaegu kaheksa miljardit inimest, on ebavõrdsus sealjuures nii suur, et teadvus tegelikult ei suudagi seda hoomata. Mingis mõttes otsustavad nemad, mida me tarbida saame, mis on kallim, mis on odavam. Läbi kõigi nende justkui pisikeste otsuste juhivad nad tegelikult maailma. Me räägime inimelu hindamatust väärtusest, aga ma arvan, et kellegi jaoks on see täiesti väljaarvutatav ja keegi ongi seda teinud. Kui mõelda näiteks ravimifirmade peale, mis on nii oluline majanduse osa, sest suur osa inimkonnast on neist sõltuvad. Hiljuti just kuulsin juhtumist, kus ravimil muudeti ainult nimetus ära, aga koos sellega tuli uus hind.

Kas teatril võib ka olla võimu?
Sellele küsimusele olen ma saanud teatris oldud aja jooksul erinevaid vastuseid. Mingil hetkel olen mõelnud, et ei ole. Aga selles tähenduses, et kas kultuuril on võimu – kui sinna hulka arvestada teater, muusika, film, raamatud, kujutav kunst –, siis kokkuvõttes ma usun küll, et on.

Sa usud, et kunst võib maailma muuta?
Ma usun, et ta on maailma paratamatu osa ja kindlasti on kunstil, nagu ka kõigil teistel nähtustel, mis inimesed siia välja on mõelnud, maailma muutmise võimekus sees. Üksainus etendus, mida inimene vaatamas käib, ei muuda ehk kuigi palju, aga harjumus lugeda, kuulata, vaatamas käia, huvituda kõigest, mida inimene loomingu kaudu teha suudab, viib minu arvates inimest kõlbelisele tõele lähemale. See on valikute küsimus, et millega ma tahan ennast ümbritseda lasta. Kui ma mõtlen kasvõi enda elu peale, siis kindlasti oleksin ilma selleta inimesena vaesem. See, et ma näitlejakarjääri valisin, pööras mu maailma 180 kraadi. Kindlasti oleks universumil olnud ka mingisugune alternatiiv, võib-olla ei oleks ma lavakasse sisse saanud ja teeksin kuskil tööd, millest ma nii palju rõõmu ei tunneks. Nii et isiklikus plaanis on see minu jaoks palju muutnud.

Mismoodi oma esimeseks lavastuseks trupi valisid?
Tegelikult ma isegi imestasin, kui kergesti see trupp kokku sai. Teatri poolt öeldi nimed, kes on sel ajal vabad, ja nende hulgas olidki näitlejad, kes sobisid, kelle peale olin ise mõelnud, mingit kompromisside tegemist polnud tarvis. Jäin üldse mõtlema, et siin teatris on tore asi, et minu silmis ei ole mingit vahet, milliste näitlejatega võiksin lavastamist proovida, see võimekus on kõigis olemas.

Kuidas end lavastajarollis tunned ja mida uut oled endas avastanud?
See on olnud õpetlik protsess. Väga paljuski saad aru, et see ei ole üldse lihtne töö ja teiseks hakkad mõistma mõlema poole etteheiteid. Tean, mida ma olen ise trupis näitlejana lavastajale või prooviprotsessile ette heitnud, aga nüüd saan ka väga hästi aru, miks lavastajad mõnikord on, nagu nad on, miks nad millegi peale ärrituvad. Esimest korda andsin endale aru, mida tähendab kevadsügisene prooviperiood, kui sinna vahele jääb suvepuhkus. Paratamatult on kõigil kevadväsimus ja see ongi loogiline, et inimesed on ennast juba mingil määral puhkuse lainele häälestanud. Näitlejana on vastutus ikkagi ainult rolli raames ja kui ma ise olen näitlejana trupis, siis – ükskõik, kas materjal meeldib rohkem või vähem – ma ju tean ennast, arvan oskavat ennast ajastada, et küll sügisel saab valmis. Aga praegu, kus ma olen selle tüki siin pureda võtnud, on minu seisukohalt iga proov väga suure kaaluga. Kui ma ei saa mõnes proovis kätte seda, mida ma olen tahtnud, või olen ise väsinud, siis on tunne, et mingi väga suur osa jäi tegemata.

Praegu on muidugi veel üldse vara öelda, seda saab alles protsessi lõpus kokku võtta, mis see kõik oli. Seda ma teadvustan endale niikuinii, et mingit õnnestumisgarantiid ei ole olemas. Alandlikuks muudab see ka, kuigi ma ei olnud muidugi nii sinisilmne, et oleksin arvanud, nagu see kõik tuleks kuidagi kergelt. Pusimist on palju. Minu põhimõte oli algusest peale see, et prooviks teha sellise prooviprotsessi, kus ma ise näitlejana tahaksin osaleda. Püüan prooviaega mitte kuritarvitada, see on üks asi. Aeg on tänases päevas nii oluline, palju olulisem kui mõned aastad tagasi, sest paljudel on pere ja lapsed. Need on asjad, mis annavad energiat, neist ei tohi mööda vaadata ega neid alahinnata.

Kust sa oskusi ammutad? Kes on olnud su eeskujud?
Ilmselt ammutan kõigist lavastustest, milles ise olen osalenud, nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest. Näitlejana on mulle protsessi mõttes väga meeldinud töötada Priit Võigemastiga. Olen mänginud kahes tema lavastuses – üks oli valmis tekstile, teine oli selline, kus pidime ise leiutama. Tema puhul on ka see pluss, et ta on ise suurepärane näitleja ja tema valikud meeldivad mulle, nii et kui ta sulle midagi soovitab, siis sa usaldad seda, isegi kui see tundub sulle esialgu vastukarva. Tal on lihtsalt endal intuitiivselt nii hea kompass. Proovisaalis on ju kõik suuresti usalduse küsimus ja seda usaldust ei ole vist võimalik bluffides saavutada. Püüan lähtuda sellest, et kui ma olen jännis või ei tea, siis ma julgeksin selle välja öelda, kuigi olen selle vastu kindlasti juba ka eksinud. Olen ise näitlejana prooviprotsessides kogenud, kui seda ei tehta, võib-olla on see mingi vanakooli õpetus, ei tea. Aga näitlejad ei ole lollid, nad hammustavad kergesti läbi, kui lavastaja blufib, kui tal ei ole ideed või tuju või ta on omadega ummikus. Ja kui sel hetkel juht ei võta viga omaks, siis tekibki usaldamatus, sest sa mõtled, et kui ta mulle nüüd siin blufib, siis äkki teeb ta seda mujal ka. Iga ettepanek, küsimus või idee läheb kahtluse alla. Kui me tegime Võigemastiga „Melujanu“, oli meil üks väga huvitav moment, mida ma ei ole varem kellegi teise juures kogenud. Proovisime terve päeva üht lahendust, mis pani kõik kuidagi kõhklema, aga järgmisel hommikul ta tuli ja ütles, et kuulge, hea küll, see oli kehv mõte, seda me rohkem ei proovi. Ja see tekitas kohe väga suure poolehoiu, et inimene julgeb välja öelda, et see asi, mida sai katsetatud, ei toiminud – me sõnastame selle kollektiivselt ära ja liigume siit edasi. Mitte nii, et kõik on hea, kõik on hea ja ühel hetkel sa ei saagi enam aru, kui on päriselt hea. See on ehk see, mida eeskujuks võtta, et sa pead jääma ikka selliseks, nagu sa oled, ei ole mõtet enesekindlust teeselda. Näitlejaid sa niikuinii ära ei peta. Kui sa annad neile kehva idee, siis nad saavad aru, et see on kehv idee.

Näidendi peategelane Gorge Mastromas on üsna vastuoluline isiksus, kes ei tee oma elus just kõige õigemaid ja eetilisemaid valikuid. Kas sa tunned, et suudad teda mõista?
Selles loos on üks omamoodi leitmotiiv, peategelane küsib endalt: „Headus või argus?“ Ta juurdleb pikalt selle üle, kas need on erinevad asjad. Ma arvan, et see on igipõline, maailmavaateline küsimus, et inimene juurdleb oma valikute üle elus. Et millest lähtuvalt ma valikuid teen. Kas ma langetan otsuseid, tuginedes sellele, kuidas mind üles on kasvatatud, mis on minu moraal, eetika ja õige-vale skaala, sest ma päriselt südames arvangi, et see on õige valik, või ma valin mingis situatsioonis eetilise ja moraalse suuna sellepärast, et ma ei julge teha seda valikut, mida tahaks mingi kurat minu sees. Inimene ei taha ju tegelikult kogu aeg õigesti käituda, vahepeal tuleb endal ka mingi pöörasus peale. Aga igale inimesele on antud nii palju aastaid, nagu kellelegi antud on, ja nüüd on küsimus, et mida ma siin planeedil olles teen. Kas mu valik on see, et ma elan ainult iseendale, lähen üle laipade, ei hooli üldse oma valiku tagajärgedest? Ja mida minu valikud üldse muudavad? Universumi skaalal või kosmose mõõtkavas ei tähenda ühe inimese valik siin planeedil mitte midagi, isegi kõige jõhkrama inimese, näiteks Hitleri. Tuleb mingisugune asteroid ja ongi kogu inimkond läinud. Samas, teistpidi, millele ma siis elan, või kellele? Minu meelest jõuab ka see näitemäng lõpuks ikka headuseni välja. Peategelane käib läbi sellise teekonna, et alguses ta eristab headust ja argust, siis paneb need kuidagi oma peas kokku, aga lõpuks jõuab ikka tagasi sinna, et need on kaks erinevat asja. Et mõnikord nõuab aatelisem, eetilisem või moraalsem valik palju suuremat eneseületust kui lihtsam valik. Piltlikult, kui keegi pakub sulle miljon eurot altkäemaksu, siis mõnes mõttes on lihtne see vastu võtta, aga seda mitte vastu võtta on oluliselt suurem võitlus ja võit enda ees. Ma arvan, et laias laastus sellega inimene kogu oma eksistentsi jooksul võitlebki ja sellised võidud kasvatavad inimest emotsionaalselt ning annavad päeva lõpus rahutunde, mida igaüks otsib ja mida ükski materiaalne asi anda ei saa. Ükskõik, kui palju sul raha või võimu on. Sest need tegelikult ei täida sind seestpoolt, vaid pigem teevad augu suuremaks. Vähemasti nii mulle tundub.

Samas võime meie seda ainult teoorias arvata. Ma olen sinuga muidugi nõus, aga ega meil ei ole ka võimalust kontrollida, mis tunne on omada üüratult palju raha ja võimu.
Ei ole võimalust kontrollida jah, aga meil on võimalus vaadelda teise inimeste elusid. Vanarahva tarkused ütlevad ka, et mida külvad, seda lõikad, kui sa ei austa teisi, üksakõik mis mastaabis, kui sa elad ainult iseendale, siis ei ole tegelikult ühestki otsast võimalik, et sa ise midagi muud vastu saaksid. Nagu sina teisele, nii teine sulle. Nagu sina maailmale, nii maailm sulle. See tõde peab minu arvates küll paika.

Kas oleksid tahtnud veel midagi öelda, mida ma ei taibanud küsida?
Võib-olla lihtsalt seda, et protsess on küll alles pooleli, aga siiamaani olen ma selle võimaluse eest küll väga tänulik. Ühel või teisel viisil tuleb see teekond nüüd lõpuni käia ja siis saab mingid järeldused teha, aga on üks asi, mille ma tahaksin sõnastada või kõva häälega välja öelda või kuskile kirja panna, et see oleks mul endal kõrva taga olemas – katsetuse ja kasvamise mõttes on see mulle väga oluline asi, aga ükskõik, kuidas see lavastus välja tuleb või ei tule, kosmose mõõtkavas ei määra see siiski mitte midagi.