„Enigma variatsioonid“ | Artjom Garejevit huvitab inimese varjatud pool

Triin Sinissaar
dramaturg

Detsembris teeb oma Linnateatri debüüdi mitmekülgne vene lavastaja Artjom Garejev. Eestikeelse publiku hulgas ei ole Garejev kuigi tuntud nimi, ometi pälvis ta 2016. aastal Eesti Teatri Aastaauhinna oma esimese suurema lavastuse „Vaenlane“ eest Vene Teatris ning on töötanud sealsamas näitlejana juba seitseteist aastat.

Riias üles kasvanud Garejev sattus teatrimaailma keskele juba varajases lapsepõlves, mil Läti Rahvusooperi lauljannast vanaema tavatses teda tööle kaasa võtta, ning juba viieaastase poisina astus ta esmakordselt üles ooperi massistseenides. Järgnesid peaosad kooliteatris ja siis juba näitlejaõpe Moskvas, Štšukini-nimelises teatriinstituudis, mille ta lõpetas aastal 2002. Lõpetava kursusega käis Eestist tutvumas toonane Vene Teatri kunstiline juht Eduard Toman, kes tegi Garejevile ettepaneku Tallinnasse tööle tulla. Kuigi tal oleks olnud võimalus jääda ka Moskvasse, otsustas Garejev teha hüppe tundmatusse ning võttis Tomani ettepaneku vastu. Tema esimeseks rolliks sai Bobtšinski Gogoli „Revidendis“.

Näitlejatöö kõrvalt tegutses Garejev Vene Teatri stuudio pedagoogi ja hiljem kunstilise juhina, olles ka kursuse juhendaja. Tööd noorte näitlejatega võttis ta tõsiselt ja kirega, nimetades seda ise värvikaks ja põnevaks ajaks. Kolmeaastase stuudiumi jooksul kogus ta kokku tugeva meeskonna õppejõude, lõi noortega mitmeid lavastusi, tegi koostööd NUKU Teatriga ja osales oma kursusega Moskva teatrifestivalidel.

Õppimis- ja lavastamishuvi viis ka Garejevi enda tagasi koolipinki ning 2015. aastal sai ta samast Moskva Štšukini-nimelisest teatriinstituudist lavastajadiplomi. Sealset näitleja- ja lavastajakoolitust võrdles ta ERRi kultuuriportaalis Laur Kaunissaarele antud intervjuus järgmiselt: „Näitlejaõppes on väga huvitavalt ja selgelt lihtsast keeruliseni ülesehitatud süsteem. Lisaks puudub meie koolis, erinevalt teistest, masterskaja’de süsteem – iga õpilane peab õppeaja jooksul läbi käima erinevate õppejõudude käe alt, muidugi oma kunstilise juhendaja tähelepanelikul jälgimisel. See on väga huvitav, sest sa saad mitmekülgse ülevaate eri teadmistest ja oskustest. Mul olid suurepärased õpetajad. Sind hoitakse ja su eest hoolitsetakse. Aga lavastajaõppes satub õpilane otsesõnu lahinguväljale. Tohutult suur kursus ja kõigest on puudus: ajast, proovidest, ruumidest, kostüümidest jne. See sunnib sind kogu aeg lahendusi välja mõtlema, oled pidevalt keskendunud ja stressis. Selline ellujäämiskool. Ka päris kasulik.“ Kõige enam hindas ta tunde oma kunstilise juhendaja Leonid Heifetsiga.

Kuigi Garejev oli varem teinud mitmeid väiksemaid projekte trupiga Drugoi Teatr, Vene Teatri stuudio noortega ja rühmitusega Audiokinetica, oli Vene Teatris esietendunud „Vaenlane“ tema esimene suurem lavastus ja ühtlasi diplomitöö. Belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaani „Vaenlase kosmeetika“ põhjal valminud lavastus tõi talle 2016. aastal ka Eesti Teatri Aastaauhinna. Nothombi teose juures köitsid Garejevit enda sõnul ennekõike salapära ja põnevus ning võimalus uurida inimloomuse tumedat poolt, tema peidetud tundeid, sest kuigi inimene kipub sageli süüdistama kõiges olusid või ühiskonda, asub kõige suurem vaenlane meie enda sees.

Salapära ja peidetud tundeid pakub ka tuntud prantsuse dramaturgi ja romaanikirjaniku Éric-Emmanuel Schmitti näidend, mille Garejev Tallinna Linnateatris lavale toob. Lavastaja on tunnistanud, et õige materjali leidmine on tema jaoks keeruline protsess – tuleb ju valida üks „kosmos“ paljude võimalike hulgast.

Artjom Garejev: „Valisime Elmoga selle lavastuse jaoks materjali väga kaua. Meil oli mitmeid erinevaid variante. Jäime pidama selle erakordselt huvitava loo juurde. Mulle meeldib, kui tegelased viibivad suletud ruumis ja esiplaanile tulevad üksikasjalikud suhted ja psühholoogilised mängud. Kaks meest teravas konfliktis ühises ruumis ja nende vahel naine, kes isegi meie ette ei ilmu – mis saaks veel põnevam olla? Liiatigi on meil lavastuses kaks imelist, andekat ja võimsat näitlejat, Andrus ja Egon ühel laval, sellest kujuneb kindlasti väga tugev duett.“

Kuigi Garejev on ka ise näitleja, usub ta, et suudab lavastades teistele mitte oma näitlejavahendeid peale suruda, vaid tegutseda selle nimel, et väljenduks just nende näitlejate isikupära, kellega ta töötab.

Vene Teatris on Garejev toonud välja veel ka Eugène Ionesco tragifarsi „Sonimine kahele“ ja EV100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames valminud lavastuse „Tuleb / Ei tule. Eesti 100 aasta pärast“. See elava muusikaga mastaapne interaktiivne lavastus lõpetas meie vabariigi ajaloole pühendatud lavastuste seeria, pakkudes erinevaid tulevikunägemusi Eestist ja kaasates selleks ka teatripublikut. Möödunud kevadel lavastas Garejev oma koduteatris noore näitekirjaniku, Vene Teatri praeguse dramaturgi Jaroslava Pulinovitši näidendi „Charoni koor“, mille peategelaseks on elus pettunud noor naine, kes hakkab end ümbritsevate inimestega manipuleerima. Garejevi kõige hiljutisem roll näitlejana oli Sass Andrus Kivirähi „Eesti matuses“, mille lavastas Vene Teatris Üllar Saaremäe.

Aastal 2016 tõid Tallinna Linnateater ja Vene Teater ühiselt välja koostöölavastuse „Teisest silmapilgust“, mille autorid ja lavastajad olid Paavo Piik ja Mari-Liis Lill. Lavastus püüdis vaadelda põhjuseid, miks elavad eesti ja vene emakeelega inimesed tänapäeva avatud Eestis ja kaasaegses infoühiskonnas siiski suuresti paralleelmaailmades. Ehk on ka Linnateatri koostöö lavastaja Artjom Garejeviga nii tegijate kui ka publiku jaoks väike samm sinnapoole, et leida üha enam seda, mis meid vastastikku rikastab ja lähendab.

Artjom Garejev: „Minu jaoks on Linnateatris lavastada esmakordne kogemus. Samuti teen elus esimest korda lavastust, mis on üleni eesti keeles. See on üpris peadpööritav. Aga ma arvan, et meid ootab ees vägev seiklus. Minu jaoks on väga huvitav sattuda ühe teise teatripere hulka ja näha, kuidas seal elatakse ja töötatakse. Olen veendunud, et kogen midagi hoopis erinevat Vene Teatrist. Alustan seda tööd elevuse ja uudishimuga ning soovin kogu meeskonnale inspiratsiooni.“