Elurikkuse tähe all

Triin Sinissaar
Dramaturg

Linnateater alustab teist hooaega tagasi kodus, Laia tänava teatrimajas, mis on nüüd kauaoodatud Suure saali võrra rikkam. Rikkus, täpsemalt elurikkus ongi märksõnaks, mille abil Uku Uusbergi juhitud Linnateater ennast praegu mõtestab. See suuremaks kasvanud teater koosneb väga erineva käekirjaga loojatest, kes selles tervikus üksteist vastastikku täiendavad, juurde kutsutakse huvitavaid külalisi Eestist ja mujalt.

Huvi Linnateatri vastu on praegu erakordselt suur, aitäh teile selle eest, head vaatajad! Seetõttu on teatrijuhid võtnud vastu otsuse, et kui vahepealsed aastad nõudsid Linnateatrilt rekordilisi pingutusi, et Salme tänaval tegutsemise, koroona ja ehituse ajal edukalt hakkama saada ja Laia tänava hoone taasavamiseks vääriline repertuaar luua, siis algaval hooajal toome uuslavastusi välja mõõdukamas tempos. Nii saame mängida publikule oma paljusid olemasolevaid lavastusi, mida näha soovitakse.

On rõõm, et alates sellest sügisest on Linnateatri repertuaaris taas kaua aega oodatud ja soovitud näidend Jaan Tättelt. Koomilist ja tumedat poolt ühendav „Öö“ on kirjutatud spetsiaalselt Linnateatri näitlejatele ning tuttavas tättelikus laadis, milles kõlab samas mitmeid uusi noote. On ehk huvitav fakt, et igal Tätte näidendil on Linnateatris olnud erinev lavastaja. Seekord paneb loo kõlama Peeter Tammearu.

Jaanuaris jõuab Mustas saalis publiku ette August Strindbergi osaliselt autobiograafiline, usulisi otsinguid kajastav „Teekond Damaskusesse“, mille lavastab Linnateatri näitleja Indrek Sammul. Markus H. Ilves toob veebruarikuus Taevasaalis välja Philip Ridley kaasaegse draama „Klaasist lehed“, loo kahest vennast, kes püüavad hakkama saada tontidega oma lapsepõlvest. Märtsis esietendub Suures saalis Sławomir Mrożeki absurdihuumoriga vürtsitatud „Küürakas“, ühiskondlike rollide ja stereotüüpide üle ironiseeriv näitemäng, mille paneb lavale Diana Leesalu. Aprillis toob Marta Aliide Jakovski Väikeses saalis välja uue näidendi „Nihestunud mõtlemine“ alates 2014. aastast Poolas elavalt vene päritolu näitekirjanikult Ivan Võrõpajevilt. Hooaja lõpetab kogu Linnateatri truppi koondav laulupeo-teemaline vabaõhulavastus teatrimaja sisehoovis ehk meie uuel Suveõuel, lavastab Riina Roose.

Nagu öeldud, mängime uuslavastuste kõrval kogu oma mitmekesist repertuaari. Oluline koht on repertuaaris suurtel klassikatõlgendustel. Suure saali avas oktoobris 2025 „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“, portugali autori Tiago Rodriguesi triloogia vanakreeka müütidest, mis sai lavastaja Uku Uusbergi käe all tänapäeva vaatajat kõnetavaks näitlejateatriks, põimides tervikusse ka Sigur Rósi muusika. Möödunud kevadel lisandus samuti Suurde saali Calderóni poeetiline värssdraama „Elu on unenägu“ vanameister Lembit Petersonilt.

Klassika vastukaaluks on Linnateatri mängukava saanud juurde erakordselt palju uut eesti dramaturgiat. Uku Uusberg on öelnud, et püüab oma näidendiloomes leida sünteesi vanade väärtuste ja uue aja vahel, mis eeldab ka uut, traditsioonilisest napimat kirjutamisviisi. Neist vormiotsingutest jõudsid Uusbergilt möödunud hooajal lavale lausa kaks näidendit, teatri siseelu ja näitlejatöö dilemmasid puudutav „Avamine“ Linnateatri pisikeses Kammersaalis ning inimhinge olulisi küsimusi ehk hea ja kurja vahekorda kaasaegses võtmes vaagiv „Vaikus“ Suures saalis.

Võlvsaalis debüteeris autorina Elss Raidmets, tol hetkel alles lavakooli tudeng, kes lavastas ise oma näidendi „EXIT!“ ühe väikese ususekti liikmetest. Taevasaalis etendus Mikk Jürjensi komöödia „Puhkus“ reisil kohtuvatest eestlastest, ühiskonnas aktuaalse vägivallateema tõstatas Marta Aliide Jakovski lavastus Piret Jaaksi näidendi „Sinisilmsed“ põhjal ning väikerahvaste püsimajäämisest rääkis Paavo Piigi „Viimane liivlane“, lavastajaks samuti Jakovski.

Nagu ikka, on oma kindel koht repertuaaripildis Lääne väärtdramaturgial. Väikese saali avalavastuseks oli Sam Shepardi 20. sajand klassikaks kujunenud „Tõeline Lääs“ Diana Leesalu lavastuses ning möödunud hooaja lõpus tuli sealsamas välja ka Dennis Kelly kaasaegne ja pinev „Orvud“, mille lavastas Markus H. Ilves. Uuenenud Taevasaali avas Florian Zelleri omapärase nõksuga kirjutatud suhtedraama „Karussell“, lavastajaks Anu Lamp, järgnes Lucas Hnathi „Uskuja“ üht kirikukogudust raputanud dilemmast, Linnateatri näitleja Märt Piusi esimene lavastus oma koduteatris. Ka näitleja Anu Lambil oli seekord viljakas hooaeg lavastajana – peale „Karusselli“ tõi ta välja ka Jean-Luc Lagarce’i „Käitumisreeglid tänapäeva ühiskonnas“, monolavastuse Elisabet Reinsaluga Hobuveskis.

Koos uute lavastustega kandis Linnateater Laiale tänavale üle paljud oma Salme tänaval mängitud lavastused ning „Alguses oli laulu“ Mustpeade Majast, möödunud raamatuaastale pühendatud lavateose, mille eest Riina Roose pärjati 2026. aasta rahvusvahelisel teatripäeval Eesti teatri auhinnaga parimale lavastajale.

Kevadtalvel täienes kolme uue kirjandustoimetaja võrra teatri kirjandustuba, mis andis uut hoogu Linnateatri lisasündmuste programmile. Toimusid mitmed vestlusringid ja kohtumised lavastuste tegijatega. Vestlusõhtutega on kindlasti plaanis jätkata ka käesoleval hooajal.

Linnateater on ammu soovinud tuua teatri juurde rohkem noori. Saades inspiratsiooni muuhulgas headelt kolleegidelt Draamateatris, võttis juhtkond vastu otsuse korraldada hooajas mõned ainult noortele mõeldud etendused, lisaks on kirjandustoa poolt on käima lükatud dramaturgiaring „Stseen!“. Samuti on Linnateatris sisse viidud noortepileti süsteem. Linnateatri kodulehel on kuulatav ka uus taskuhäälingusari „Poodium“, kus näitlejad vestlevad huvitavate inimestega erinevate elualadelt.