Elss Raidmets on rõõmus, et Linnateater on noortele avatud
Jutuajamine autori ja lavastaja Elss Raidmetsaga 12. jaanuaril 2026.
Küsis Leelo Mikk.
Alustan klassikalise küsimusega, kust tuli inspiratsioon selle lavastuse jaoks? Oli su endal mingi ilmutuslik hetk, kus sa tundsid, et nüüd tead, millest rääkida tahad?
Mul hakkavad mõtted tavaliselt jooksma piltidena. Võib-olla mitte eriti korrektne viis, kuidas midagi kirjutama või lavastama hakata. Ja nüüdseks ei ole sellest algsest pildist väga midagi alles, või see, kust lugu hargnema hakkas, on jõudnud täitsa teise kohta. Ma ei lähtu konkreetsest teemast, aga mulle tundub, et alguses oli vägagi õhus kollektiivsuse küsimus. Ma tulen praegu Lavakunstikoolist, õpin seal endiselt, kevadel lõpetan, ja olen üldse elus sattunud hästi palju mingitesse väga jõulistesse kommuunidesse, olen selliste jõuliste inimestega palju kokku puutunud. Mitte halvas mõttes jõuliste, aga tugevate liidritega. Mind on alati huvitanud, kuidas see protsess välja näeb või millest see tuleb, kui inimesed hakkavad kedagi teist järgima. See on olnud mu elus justkui läbiv asi, nii et kuidagi on see kõik kombineerinud.
Loos on ilmselgelt olemas tugev karismaatiline liider, aga kuidas oli neid teisi tegelasi kirjutada? Neid järgijaid, kes on tegelasena üheaegselt täiesti mõistetamatud ja samas vägagi inimlikult mõistetavad. Kuidas sellist dihhotoomiat tegelases ühendada?
Ma ei ütle, et ma seda edukalt teen, võib-olla, eks saame teada. See ongi keeruline, et ei tekiks olukorda, kus sa teed inimeste kohta hästi suuri põhimõttelisi üldistusi – et on olemas teatud inimtüübid ja nad käituvad nii. Oht on, et see juhtub, ma üritan seda aktiivselt vältida. Tahan kuidagi aru saada, mis siis on see nende viletsuse alge või kust see mure tekib. Aga eks ma küsin seda küsimust aktiivselt endalt ka, et nad ei muutuks mingiteks imelikeks ontlikeks karikatuurideks. Kuidas jõuda selle inimese tuumani, on suur küsimus.
Ma saan aru, et sul on tekst endiselt tööfaasis, aga nüüd, kus vaikselt hakkavad proovilugemised, kuidas sa tahad sellega edasi minna? Soovid sa säilitada tugevat autoripositsiooni või tahad pigem trupiga koos seda avastada?
Olen praegu sellises hüpoteesi faasis. Proovid pole veel alanud, võin umbes aimata, mis see võib olla, aga kindlasti tuleb üllatusi. Üks suur küsimus on selles, et tavaliselt tähendab klassikaline lavastajatöö seda, et sa interpreteerid teksti, mis on sulle antud, ehk siis dekodeerid midagi. Kui ma olen teksti ise kirjutanud, siis ma ju justkui tean, mis seal kirjas on. Aga naljakas on see, et tegelikult kõike ei tea ka. Mitte nagu ma ei oleks seda enda jaoks läbi konstrueerinud, aga mul on tunne, et vahel ei kirjuta ma teksti ja dialooge üldse selle koha pealt, et mul oleks seal juba hästi kindel agenda taga. Ja tegelikult, kui me näitlejatega esimese lugemise tegime, sain kuulates aru ka, et mingid kohad toimivad teistmoodi, kui ma arvasin. Võib-olla isegi palju õigemini, kui ma esialgu ette kujutasin. Näitlejad vaatasid sellele tekstile peale täiesti teistmoodi. Mu juhendaja on Priit Põldma, kes on väga cool ja hea tark inimene, küsisin talt ka kohe alguses, et kuidas sa seda siis teed, kui sa enda teksti lavastad. Ta on seda palju teinud. Küsisin, et kuidas sa siis teed, kui näitlejatel on küsimused ja sul peaksid vastused olemas olema. Ta ütles, et ega ei olegi vastuseid. Et vahel ütlengi näitlejatele niimoodi, et ma ei tea, miks see nii on, miks ma selle nii kirjutasin. See on võib-olla vastuoluline, aga natukene lahe ka. See julgus tunnistada, et ma pole mitte jätnud seda laiskusest läbi mõtlemata, vaid ma tegelikult ei teagi, miks nad vahepeal sellised on. See tekst ja need tegelased on kirjutatud ka natuke sellistena, et neil on veel hästi palju ruumi näidata, millised nad tegelikult on. Kuulasin näitlejaid esimest korda ja sain aru, et ma loodan, et sellest saab ka nende endi looming. Millisena nad seda tegelast kujutada tahavad? Et neil oleks ka huvitav, mitte et ma kirjutan neile väga täpselt ette, mis tüüp see on.
Ehk siis sa kirjutades veel väga tugevalt ei lavasta?
Ma usun, et mõtlen küll hästi pildiliselt, aga proovin näiteks selle, kuidas nad mingit stseeni mängivad, lahtiseks jätta, et see oleks mingitel hetkedel heas mõttes nagu nulltekst. Et meil oleks proovis ka midagi teha, muidu ma lihtsalt ütlen, et sina seisa siin ja sina seisa seal, mis ei ole võib-olla väga mõttekas.
Mul jäi sinu näidendit lugedes silma üks asi, mis oli minu meelest väga huvitav, et olid pannud teksti sisse pilte. Milline on sinu side stsenograafiaga või kuidas see kõik lavale üle kandub?
Kui ma ütlesin, et mõtlen võib-olla sageli piltides, siis need ei ole niivõrd vihjeks lavakujundusele, vaid mingile üldisele õhkkonnale. Olen kunstiteaduse taustaga ja maalikunstis on sageli hästi esindatud mingid väga arhetüüpsed olukorrad. Maalikunst on üldse natuke ontlikult pidulik ja mulle meeldib mõte, et on mõni hästi argine stseen, mis põrkub kõrgendatud olekuga. Ajalooliselt, eriti kui me räägime religioonist, on maalikunstis omad kindlad kujutamisviisid. Töötasin kunagi ammu Niguliste muuseumi haridusprogrammis ja sealt noppisin üles pühakute kujutamise teema, sellel on oma kaanon, oma märgisüsteem, kuidas erinevaid asju näidata. Mulle jäi sealt külge mingi asjade kujutamise viis, kujunes mu enda märgisüsteem. Ma ei tea, kui palju näitlejad sellest lugedes arvata oskavad ja laval ei pruugi see väga midagi tähendada, see on mulle endale vajalik. Ma pole klassikaliselt tubli näitekirjanik, mulle meeldib idee sellest, et tekstiraamat on natuke nagu album, ei pruugi olla nii nagu traditsiooniliselt. Lõpuks teeme me teksti proovides kasutamiseks, ma ei plaani seda kuskil kirjastuses välja anda, mulle tundub, et sellega võib vabalt ümber käia, peaasi, et see meid ennast käivitaks. Tean, et Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on teinud vahel mõnele lavastusele aluseks fotoalbumi, kui teksti ei ole. Neil on lihtsalt pildid ja see ongi nagu tekstiraamat, mis on minu arust väga huvitav. Ma mõtlen sageli piltidest kui tekstist. Kui rääkida sellest, mida me proovides tegema hakkame, siis mul ongi tunne, et seal on ka mingi ruum, et hakata mõtlema, kuidas me mingit teost interpreteerime.
On sul peale maalikunsti ka mõnest muust kunstivaldkonnast tulnud tugevaid mõjutusi või inspiratsiooniallikaid?
Muusika on minu jaoks väga aktiivne asi. Kui küsida, millest mõte alguse sai, siis mul tuli see pooleldi ühest Prince’i laulust, mida ma näidendis natuke refereerin. Kas see lõpuks lavale jõuab, ma ette ei tea. Aga veidral kombel hakkab minu jaoks selles mingi maailm või mingi paradoks jooksma. Ma kuulan palju veidrat popmuusikat. Religioosne kunst ja popmuusika – see vist võtabki mu põhilised inspiratsiooniallikad kokku.
Ma elan natuke veidras vastandlikus mõttemaailmas ja tahaksin seda kuidagi esindada. Mulle tundub sageli, et tükki kokku pannes ei oleks mõistlikum lähtuda mitte niivõrd teatrist, vaid muudest aspektidest. Teater ei anna mulle selles plaanis eriti midagi, hakkan siis mingeid asju järele tegema või vähemasti on seal see oht. Huvitav on siis, kui sa annad endale mingeid viiteid väljastpoolt. Mulle tundub, et üleüldiselt mõjutab mind muusika. Kuna ma olen terve oma elu muusikaga tegelenud, siis mõtlen stseeni ülesehitusest ka nagu muusikast – et see on mingi rütmistatud asi või rütm on tekstis mulle kuidagi oluline. Selles mõttes on muusika mulle väga tähtis.
„EXIT!“ on üks sinu esimesi iseseisvaid lavastusi, kuidas on Linnateatris seda tööd teha?
See on väga põnev olnud. Mul on tunne, et praegu oli hea hetk tulla, kuna majas on muutuste aeg ja asjad on ikka veel natukene paika loksumata. Siis on mingis mõttes nagu julgem, inimesed on uuele avatud. Ma arvan, et siin majas on ajalooliselt olnud asjad väga kindlalt paigas, niimoodi on väga keeruline ennast mingisse süsteemi mahutada, aga kui süsteem on veel natukene kaardistamata, siis on seal tegelikult huvitav olla. Ma ei tea, kas mul kuskil mujal oleks lubatud niisuguseid asju teha, nagu ma praegu teen. Ma olen väga liigutatud sellest, et mulle on väga palju vastu tuldud, sest see idee on ju heas mõttes napakas. Paberil täpselt selline, mida sa teatrijuhina ei tohiks lubada kellelgi teha. Ma ei ole varem ühtegi lavastust teinud, nii et see mingis mõttes tohutu risk. Ma ei tea, kas see tasub ennast ära, ma loodan, et tasub. See on ka teatrile hea katsetus tuleviku mõttes ja ma loodan, et nad ei õpi minu pealt, et sellist riski jumala eest võtta ei tohiks. Loodan, et ma ei vea kedagi alt. Mul on hästi hea meel, et minu vastu on nii palju usaldust olnud. Usun, et võib-olla on sellist naiivset napakust ka vaja. Mul on tunne, et siin on kõik praegu ka sellisele energiale avatud, kuigi te olete ju vanalinnas ja kõik on väga pidulik. Mul on tõesti hea meel teie uue maja üle ja võib-olla sellised esimesed kohmakad noorte katsetused on hea vaheldus. Olen tänulik, et võin olla esimeste seas, kes seda siin teha saab.
Mis emotsiooniga võiksid inimesed pärast etenduse vaatamist saalist lahkuda?
Hirmunult, õudusega. Tegin nalja! Erinevate emotsioonidega, aga loodaksin heas mõttes raputust tekitada. Ma ei oska sellist valimislubadust anda, et keegi peaks katarsise saama, aga mulle meeldiks, kui meeleolu oleks heas mõttes natuke nihkes. Mulle meeldiks, kui vahepeal oleks naljakas, sest minu arust on see naljakas tükk. Jah, et inimesed naeraksid ja inimesed nutaksid. Mulle meeldiks, kui keskmine klassikaline Linnateatri publik tuleks ühe ootusega, aga võib-olla lahkuks positiivses mõttes teistmoodi kogemusega. Aga ma loodaksin ka, et nad ei lahku traumeerituna. Igal juhul tahaksin, et see oleks huvitav rännak, et inimesed ei jagaks esimese kümne minutiga ära, mis saama hakkab, vaid et ta tõmbaks eri suundadesse. See oleks mu väike lootus. Et oleks huvitav ja naljakas ja kurb ja kõiki asju korraga. Ja õhku võiks saalis olla, see oleks mu suur soov.