Eessõna | Pooltoonidest

Triin Sinissaar
Dramaturg

Alkoholiaktsiis. Hümn. Vabariigi aastapäeva kontsert. Ühistransport. #metoo. Pagulased. „Miks meid surutakse kogu aeg positsiooni, kus me peame poole valima, isegi kui meil ei ole selle asja kohta täit infot?“ pahvatas hiljuti üks kolleeg. Me arutasime tegelikult selle üle, mida üks autor tahab oma näidendiga öelda, aga mulle jäi tunne, et ta räägib pigem iseendast. Paljud meist on väsinud nendest polariseerivatest lahtritest, kuhu me igapäevaselt satume, kuhu meid sunnitakse või kuhu me vabatahtlikult sisse jalutame. Sotsiaalmeedias ja meedias sõimlemisest, silmakirjalikkusest, profiidilõikamisest. Maailmas on palju sellist, mis paneb südame valutama. Väga valutama. Tahtma ideaalset, selget, tõhusat lahendust. Et kõik oleks hästi. Aga selle asemel on meile antud pooltoonid, kõhklused, nüansid, segavad asjaolud, erinevused, vasturääkivused, varjundid. Kuidagi peame püüdma nendega elada.

Vasturääkivustes ja pooltoonides peituvaid tõdesid otsivad ka Linnateatri hooaja teises pooles esietenduvad lavastused. Kevadtalvisesse aega jääb kolm tööd külalislavastajatelt. Noor Endla Teatri lavastaja Laura Jaanhold toob Väikeses saalis välja August Strindbergi omal ajal suurt kõmu tekitanud näidendi „Preili Julie“, mis tõstatab küsimusi ühiskondlikest moraalinormidest ja must-valgete olukordade vahele jäävatest hallidest aladest. Kevadel EMTA lavakunstikooli lõpetav lavastaja Ingmar Jõela ja sama kursuse dramaturg Priit Põldma toovad Hobuveskisse algupärase näitemängu „Kratt“, loomepiinadest sündinud loo, mis räägib eneseteostustest, pühendumusest, hirmust ja veidi ka Eduard Tubina samanimelisest balletist. Eesti Draamateatri lavastaja Uku Uusbergi käe all jõuab Põrgulavale Maksim Gorki klassikaline näidend „Põhjas“. Tšehhovi „Kirsiaed“, mille sügisel tõi Põrgulaval välja Elmo Nüganen, ja Gorki „Põhjas“ valmisid ning esietendusid Moskva Kunstiteatris pisut rohkem kui aastase vahega. Teadaolevalt olid autorid omavahel sõbrad, kuigi sugugi mitte kõiges ühel nõul. Ka need kaks näidendit näitavad 20. sajandi algusaastate Venemaad väga erinevast küljest, üks hääbuva aristokraatia ja teine vireleva alamklassi silme läbi, ning on kantud erinevast
mõtteviisist, samas ühendab autoreid mitmehäälne kirjutamislaad, osav karakteriloome ja hea inimesetundmine.

Suvelavastusi on meil seekord kaks. Koos teiste Eesti teatritega osaleb ka Linnateater Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud teatriprojektis „Sajandi lugu“. Linnateatrile ja Vana Baskini Teatrile koostöölavastuseks välja loositud kümnend on 2000–2010 ning esietendus toimub mai lõpus mängupaigas, kus varem ei ole teatrit tehtud – Toompeal, lavakunstikooli vastas asuvas Toom-Kooli 9 hoones. Näidendi kirjutab Paavo Piik, lavastab Elmo Nüganen. Kui Nüganeni suvelavastus on pigem kammerlik ja intiimne, siis vastukaaluks toob Diana Leesalu Lavaaugus välja suure tegelaskonnaga vabaõhutüki „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Paljudele eestlastele on Agnese ja Gabrieli lugu tuntud filmist „Viimne reliikvia“, Leesalu tõlgendus ei ole siiski filmi lavaversioon, vaid põhineb Eduard Bornhöhe algupärasel jutustusel ning pakub vaatamisrõõmu neile, kes ootavad suvelt seiklust ja romantikat ning armastavad mastaapseid vabaõhulavastusi.