Eessõna | Armas Linnateatri sõber

Mikk Jürjens
näitleja

Mind on näitlejana alati huvitanud, kui palju mõtlevad teatrikülastajad teatri köögipoolele. Ja ma ei pea silmas ajakirjanduse veergudel antud intervjuusid isiklikel teemadel, vaid seda, kuidas kujuneb üks õhtune etendus ning mis seda mõjutab. Kas inimesed mõtlevad ja analüüsivad seda, mis on mõne eriti hea teatriõhtu saladus? On see ilm, eelnenud lavastusprotsess, näitleja vaba päev enne etendust või hoopis see, et peaosaline tuli lavale otse võttelt …?
Kolleegide etendusi vaatamas käies mõtlen ma paratamatult laval olevate näitlejate argipäevast. „Huvitav, kas tal on täna hea etendus; huvitav, kas tal oli täna vaba päev või millega ta päeval tegeles; ei tea, kuidas neil lavastusprotsess läks …“ Selliseid mõtteid on võimatu välja lülitada, kui sa oled kord juba teatrit niimoodi jälgima hakanud. Minu arust aitab seesugune vaatenurk teatrietenduse nautimisele kaasa ja muudab selle veidi sarnaseks spordi jälgimisega: mida rohkem sa iga mängijaga tuttavaks saad, seda põnevamaks muutub tervikpilt.
Näitleja jaoks juhtub igal õhtul ja igal etendusel midagi kordumatut, sest igal etendusel ja igal tegelasel on õhtust õhtusse oma algus ja oma lõpp. Niisamuti on iga laval mängitava sündmuse ja repliigi ehk öeldud sõnaga. Seega elab näitleja iga etendusega üle teatud laadi sünnitusvalu, aga ka lõppemise kurbuse. Näitlejatena oleme õppinud seda läbi tegema, meie vaimule ja füüsisele lausa meeldib see kogemus.
Näitleja amet on tänu sellele väga sarnane koka omaga. Sest kui mõni restoran pakub oma populaarseimat toitu aastakümneid, tuleb kokkadel ju niisamuti igal õhtul iga roog ette valmistada ainukordsena. Näitleja suhe oma rolli ja etendusse on midagi samalaadset ning tuleb leppida, et mõnikord tuleb roog seesugune ja teinekord teistsugune. Aga soov anda vaatajatele seda, mida nad saalist otsima on tulnud, on samasugune nagu koka soov igale õhtustajale maitseelamust pakkuda.
Maagilise numbrikombinatsiooniga 2020 pidavat tulema suurte muutuste aasta, kui uskuda kõikvõimalikke ennustajaid. Eks ole näha … alles ta algas, aga pärast hiiglama pikka sügist, mis seekord ka talve ära sõi ja inimestele päevavalgust vaid haruharva näitas, on vaja vähemalt mõttelist algust, värsket starti.
Ka teatri repertuaari on sel poolaastal sattunud materjalid, mis ühte- või teistpidi alguste ja lõppudega tegelevad. Nii Lucy Kirkwoodi “Lapsed” (lav. Elmo Nüganen), Mark Hayhursti “Nad tulid keskööl” (lav. Diana Leesalu) kui Lev Tolstoi eepiline “Sõda ja rahu” (lav. Aleksandr Pepeljajev) on läbi põimunud sellest, kuidas iga lõpp on millegi uue algus.

Kallis Linnateatri külastaja, soovin Sulle sel kevadel palju ilusaid alguseid! Ja teravaid pilke lava poole! Seda on näitlejatel väga vaja.

Lev Tolstoi eepiline “Sõda ja rahu” (lav. Aleksandr Pepeljajev) otsustasti koroonakriisi tõttu ära jätta, teised lavastused esietendused järgmisel hooajal