Otsingutulemused:
Elmo Nüganen
Tallinna Linnateatri peanäitejuht
Olen tihti mõelnud, et küll see eesti teatripublik on ikka üks eriline nähtus: vaatamata üha kiirenevale elutempole, madalale palgale, kõrgele piletihinnale ja lisaks veel ka piletidefitsiidile leiab ta ikka võimaluse ja istub õhtul kell kuus või seitse plõksti saalis. Ja nii aastast aastasse, igal sügisel uuesti. Lihtsalt imetlusväärne!
Nii astub igal sügisel ka näitleja taas lavale ning lavastaja proovisaali, rekvisiitor lava taha ning kassapidaja müügiletti – kõik ikka selleks, et teater saaks toimida. Kõik tärkab sügisel nagu uuesti: taas toimuvad proovid ja etendused vaheldumisi. Ning nagu ikka, ootame uue hooaja alguses põnevusega uusi esietendusi.
Linnateatri uus hooaeg toob repertuaari uut ja vana, kaasaegset ja klassikat. Ikka käsikäes ja teineteist täiendavalt. Hooaja jooksul esietendub kuus eriilmelist lavastust. Lavastajadebüüdi teevad Linnateatris kaks noort andekat lavastajat: Hendrik Toompere jr ja Laura Jaanhold (endine Mets). Lavale jõuab kaks vene, kaks eesti, üks poola ning üks rootsi näitemäng.
Selle aastaringi sisse mahub kuuest esietendustest kaks: üks kaasaegse näitekirjanduse tippteos ning üks tõeline klassikateos. „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast“, lavastajaks Hendrik Toompere jr, ning „Kirsiaed“, lavastajaks Elmo Nüganen.
Hendrikul on seljataga väga õnnestunud hooaeg, mis tõi talle palju töid ja mitmeid preemiaid nii teatri- kui filmivallas, sealhulgas aasta parima lavastaja tiitli, nii et ta on kindlasti praegu üks eesti teatri kuumemaid nimesid. Näidendi autori, Dorota Masłowska nimi on Eestis tundmatu, tema kodumaal Poolas teab seda nime aga igaüks. Romaani, mille ta kirjutas vaid 19-aastase koolitüdrukuna, saatis enneolematu edu, nii et kirjandusteadlased olid sunnitud möönma: sellist debüüti pole poola kirjanduse ajalugu varem näinud. Jäädi ootama, mida noor „kirjaneitsi“ edasi teeb. Kui aga tema teist romaani saatis samasugune menu ja lisaks veel Poola kirjanduspreemia Nike, pöördus Masłowska poole üks kohalik teater ning tellis temalt näitemängu. Tegemist ongi sellesama näidendiga, mida on seni tõlgitud näiteks nii inglise, saksa, vene kui prantsuse keelde. Nüüd siis ka eesti keelde.
Kui aga „Kirsiaiast“ rääkida, siis eks ma olen seda näitemängu kaua enesega kaasas kandnud ja ikka aina edasi lükanud. Mõelnud, et vara veel, et teen siis, kui saan „vanaks ja targaks“, nii-öelda luigelauluks. „Eks seda Tšehhovit on siin majas tehtud ka juba,“ sisendasin endale, „tarvis ka teisi autoreid teha.“ Ja nii need aastad muudkui läksid. Kuni ühel hetkel – stopp! Nüüd on piir. Aitab ootamisest. Ning kui ma avastasin, et originaal-Tšehhovit ehk Tšehhovi enda kirjutatud näidendeid on selle teatri laval olnud vaid kahel korral – Adolf Šapiro „Kirsiaed“ (1971) ja Komissarovi „Kajakas“ (1978) – oli seegi takistus kõrvaldatud. Töö võis alata.
Aga on veel üks oluline argument, mis räägib Tšehhovi kasuks. Nimelt on teatris sirgumas uus põlvkond näitlejaid, kellel ei ole Tšehhovi mängimise kogemust. Salaja hoiangi ma just neile kõige enam pöialt, ent nende kokkupuude selle autoriga oleks positiivne ja innustav.
Soovin, et selle hooaja kokkupuude Linnateatri ning meie lavastustega oleks samuti positiivne ja innustav kõigile teile, kes te meie saalides kell kuus või kell seitse istute ning etenduse algust ootate. Aastast aastasse, igal sügisel uuesti. Ei tahaks end küll korrata, ent ütlen siiski uuesti: lihtsalt imetlusväärne!
Häid teatrielamusi!