Dostojevskist ja tema „Põrandaalusest“

David Vseviov, ajaloolane

Fjodor Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ ilmus 1864. aastal, Aleksander II valitsemisajal, mõned aastad pärast seda, kui keisri korraldusega kaotati kogu riigis pärisorjus. Läbiviidud ja tegelikult hilinenud reformile vaatamata kujutas tolle aja Venemaa enesest jätkuvalt traditsioonilist talurahvaühiskonda. Samal ajal jõudsid Lääne-Euroopast Venemaale ideed ja arusaamad, mis tekitasid intelligentsi ridades, ning seda eriti tuleviku arengusuundi silmas pidades, terava poleemika uuendusmeelsete „läänlaste“ ja Venemaa omapära ning traditsioone hindavate „slavofiilide“ vahel. Nii ongi öeldud, et „Ülestähendusi põranda alt“ annab aimu tolle aja poliitilistest võitlustest ning autor, kasutades belletristikat ideoloogilise relvana, esitab oma teosega väljakutse ajastu ideoloogiatele, peamiselt nihilismile ja ratsionaalsele egoismile.

Milline aga oli põhidiskussioonis Dostojevski enese positsioon, seda iseloomustavad ilmekalt tema sõnad: „Meie läänlased – see on selline rahvas, kes pasundab kahjurõõmsalt ja pidulikult kõigisse torudesse sellest, et meil pole teadust, selget mõistust, kannatlikkust, oskusi; et meile on antud vaid roomata Euroopa järele, teda kõiges orjalikult jäljendada, ja Euroopa eeskoste all olles on kuritegelik isegi mõelda meie enese iseolemisest; … ja et vaid kaks sajandit tagasi muutusime barbarite jõugust eurooplasteks, harituteks ja õnnelikeks, ja peame seda surmani tänuga meenutama …“

Jutustus „Ülestähendusi põranda alt“ on kirjutatud 1864. aasta jaanuarist maini, ajajärgul, mida peetakse Dostojevski elus üheaegselt õnnelikuks ja samas dramaatiliseks perioodiks. Sunnitöölt ja pagendusest tagasipöördumise järgselt omandas ta taas tunnustust kirjanikuna ning hakkas avaldama ajakirja Время (Aeg). Kuid samasse perioodi paigutub ka Dostojevski esimese naise Maria haigestumine ning järgnenud surm (15. aprillil).

„Ülestähendusi põranda alt“ jäi kirjaniku eluajal suurema tähelepanuta, kuid muutus uuesti huvipakkuvaks 20. sajandil, kui seda hakati pidama üheks olulisemaks eksistentsialismi allikaks ning teose peategelast mitmete mõtlejate mõjutajaks (nende seas on nimetatud nii Friedrich Nietzsche ja Franz Kafka kirjutisi kui Martin Scorsese ja Todd Phillipsi filme). Dostojevski „põrandaalune“ tegelane kehastab mõistusele allumatut irratsionaalset alget, mis võib osutuda mõistusest olulisemaks ja vägevamaks. Lisaks on mainitud teost kirjeldatud ka kui „ilmselt kõige olulisemat kaasaja antiutoopia allikat“.

Vladimir Nabokov, kes üldiselt Fjodor Dostojevski loomingut kõrgelt ei hinnanud, on jutustuse „Ülestähendusi põranda alt“ kohta kirjutanud: „Seda jutustust oleks võimalik pidada ilmsete ja erinevate sümptoomidega jälitusmaania juhtumiks. Minu huvi selle vastu piirdub stiili uurimisega. Siin on ehedal kujul esindatud Dostojevski teemad, tema stereotüübid ja intonatsioonid. See on dostojevskilikkuse kvintessents.“

„Ülestähendusi põranda alt“ kujutab enesest katkendit Sankt-Peterburgis elava nimetu kibestunud endise riigiteenistuja mälestustest. Peategelane sai pärandi, loobus teenistusest ning seejärel keeldus täielikult oma eluruumist väljumast. Ehk läks „põranda alla“ ning seda ka psühholoogiliselt – ta on peaaegu alati üksinda, sukeldudes unistuste maailma, mille motiivid ja tegelased pärinevad raamatutest. Seal, „põranda all“, meenutab ta eelnevat elukäiku: sõpradeta möödunud lapsepõlve ning kaht oma elus aset leidnud kõige olulisemat episoodi. Esimene toimus lõunasöögi ajal vanade koolikaaslastega, kus ta jõudis kohalolijaid solvata ning isegi kutsuda neist ühe duellile. Teine kujutas enesest kohtumist lõbumaja prostituudiga, keda ta moraalselt mõnitas. Ta üritab vihaga tõestada, kuivõrd jälk on naise olukord. Seejärel annab ta kogemata naisele oma aadressi ja piinleb seetõttu, et kuju, mida ta naise ees etendas, erines silmatorkavalt tema argipäeva-

seisundist. Kuid kõike seda meenutab ta tegelikult ühel eesmärgil – ta on pühendunud oma teadvuse ja hinge uurimisele. Tema pihtimise eesmärgiks on „katsetada: kas on võimalik vähemalt ise endaga olla avameelne, kartmata kogu tõde?“