Balti tragöödia – ajalugu ja romaan

Liina Lukas
Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste instituudi dotsent

AJALUGU
„Ja siis ma teadsin, et see oli meie õudne
700-aastane ajalugu, mis mind rõhus.“
(Siegfried von Vegesack, „Balti tragöödia“)

Üks baltisaksa anekdoot ehk Pratchen, nagu baltisakslased ise oma humoorikaid lühilugusid kutsusid, räägib paruniproua Auguste von Hirschheydtist, kes, elanud noore tüdrukuna üle 1905. aasta revolutsiooni, seejärel Esimese maailmasõja alguse, siis 1917.–1919. aastate enamluse-aja, seejärel mõisate võõrandamise ning tagatipuks veel ka baltisakslaste ümberasustamise 1939. aastal, olevat teate Teise maailmasõja puhkemisest vastu võtnud lakooniliselt: „Mein bedarf an Weltjeschichte ist eijentlich schon jedeckt,“* teatanud ta baltisaksa dialektis.

Küllap võiks säärast anekdooti rääkida ka teiste selle maa rahvuste kohta, kes on samamoodi elanud sajandeid ajaloolises tuuletõmbuses. Kuid baltisakslastel, erinevalt eestlastest ja lätlastest, oli sinnamaani võimalus nende tuulte suunda või tugevust oluliselt mõjutada. Nad olid ajaloo aktiivsed kaaskujundajad, mitte ainult passiivsed kaaskannatajad. Aktiivset maailmaajaloo kujundamisžesti on tunda ka Auguste von Hirschheydti vastusest. Erk ajalootaju on olnud baltisaksa kogukondliku identiteedi nurgakiviks. On ju baltisaksa kirjakultuur alguse saanud kroonikakirjutusest. Ja ei ole sugugi liialdus väita, et iga baltisaksa romaan on ühtlasi ajalooromaan.

Eriti mahukad baltisaksa ajalooromaanid sündisid 1920. ja 1930. aastatel, mil baltisakslus sellisena, nagu ajalugu tema eripärast rolli Baltimaadel tunneb – koos Peeter I kinnitatud eriõiguste ja mõisaomandiga – oli juba ise ajalugu. Nende seas on olulisim Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ (1933–1935), mis on baltisaksa kogukonna jaoks sama tähendusega nagu A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ eestlaste jaoks – „kõige tähelepanuväärsem ja ulatuslikum baltisaksa enesetunnetuse reflektsioon läbi aegade“, nagu on selle kohta öelnud baltisaksa kirjanduseuurija, samuti baltisaksa päritolu Heinrich Bosse.† Ühe noormehe kujunemisromaan avardub perekonnaromaaniks ja sealt edasi rahvuslikuks (kogukondlikuks) identiteediromaaniks. Kuid erinevalt „Tõest ja õigusest” on „Balti tragöödia“ ühe „rahvuse“ luigelaul – retrospektiivne, nostalgiline, tulevikuvisioonita.

See kujutab baltisaksa maailma jaoks otsustavat aega 19. sajandi viimasest kümnendist kuni Eesti ja Läti Vabariigi sünnini. Kolme Balti provintsi, Eesti-, Liivi- ja Kuramaa senine privilegeeritud elu ja suhteliselt suur autonoomia, luteri usk ja seni enesestmõistetav ja ainuvõimalik saksakeelne hariduselu olid sattunud ohtu: 1892 suleti saksakeelsed gümnaasiumid, 1893 nimetati Tartu/Dorpat ümber Jurjeviks ja ülikool läks üle vene keelele, mis muutus paljude nimekate professorite tegevuse ülikoolis võimatuks ning Balti alma mater kaotas oma tähtsuse kogu Euroopas tuntud hariduskoldena. Venestusaja survele oli baltisaksa „hääbuval maailmal“ kolm vastusevõimalust: väljaränne ja lõimumine Saksamaa ühiskonda, kohandumine, mis tähendas venestumist, või vastupanu, milles loodeti peamiselt Saksa riigi abile.

Venestussurve tugevnedes suurenes sakslaste väljaränne Saksamaale. Eriti puudutab see haritlasi, ka kirjanikke, kes olid puuduliku vene keele oskuse tõttu kaotanud töövõimaluse kohapeal või lootsid jõuda laiema publikuni Saksamaal. „Baltlastena pole me midagi, sakslastena oleme kõik!“‡ oli üleskutse, mis kõlas baltisaksa ajakirjanduses.

Kuid ka kohanemine Saksamaal ei olnud kerge, pealegi peeti baltisakslasi seal tihti venelasteks. Näiteks kirjutab Vegesacki kaasaegne baltisaksa kirjanik, Tallinnast pärit, Järvakandi mõisas üles kasvanud Otto von Taube oma mälestustes: „Meie loomulaadi Saksamaal ei mõistetud; /—/ Saksa riik, kus kõneldi tema oma keeles, oli talle võõras …”§

Teine osa baltisakslasi siirdus hoopis Venemaale, mis pakkus piiramatult karjäärivõimalusi.

Paigale jäänud püsisid kaitsepositsioonil: „Kindlaks jääda“, „Vastu pidada“, „Üle elada!“, „Jäägu kõik endistviisi!“ oli baltisakslaste ellujäämisstrateegia ja ühtlasi kogu poliitika kokkuvõte. Samas tuli neil suhestuda eestlaste ja lätlaste üha häälekamate iseseisvumistaotlustega. Tegelikult märgatigi alles pärast 1905. aasta rahutusi, „et sellest maarahvast oli vahepeal rahvus kujunenud“ ja „alles nüüd tuli ilmsiks, milline lõhe on meie ja selle rahva vahel“, nagu kirjutab Eestimaalt pärit, Kolga mõisas üles kasvanud Theophile von Bodisco oma mälestustes.¶ Kui siiani oli olemas kontakt siira, usaldusliku eesti/läti ümbrusega, st talupoegade ja teenijarahvaga, siis nüüd kogeb Bodisco: „maal oli siiski ka nii palju teisi eestlasi“. Kui varem tunti eestlasi/lätlasi „ainult heade ja ustavatena“, siis nüüd tuleb teadmine: „nad võivad olla ka meie vaenlased“.#

Ehkki pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist, mis sai teoks kohaliku baltisaksa omavalitsuse ja Vene keskvõimu koostöös, viimase poliitiline surve leevenes, saksa koolid taastati ja saksa kultuurielu elavnes taas, kurdeti ühiskonnale seni kindla põhja andnud „balti eluvormi“ lagunemise üle. Uut vaimset ühtsust loodeti rahvuslikus konsolideerumises – seda eesmärki kandis 1905. aastast hoogustunud saksa seltside (Deutsche Vereine) liikumine, mis manitses oma lipukirjas: „Ära unusta, et oled sakslane!“ Rahvuslik pinge kulmineerus teise ilmasõja puhkedes, mil baltisakslastel oli keelatud isegi tänavatel saksa keeles rääkida. Oli selge, et endistviisi enam jätkata ei ole võimalik.

Kui baltisakslaste lootused olid Esimese maailmasõja lõpul seotud üsna üheselt Saksa vägede saabumisega (sakslaste tulekut ootavad ka Vegesacki romaani tegelased), siis juba sõja käigus ja eriti järgselt pettutakse ka Saksamaas. „Saksamaa, mida me südames kandsime, oli platooniline idee“, möönab Magnus Theophile von Bodisco romaanis „Soikunud maailmast“ („Aus einer verklingenden Welt“). „Saksamaa“, sellisena nagu temasse usuti, oli olemas ainult laval, ainult muusika ruumitus nähtamatus maailmas, aga mitte inimeste keskel, mõtleb Aurel Siegfried von Vegesacki romaanis „Balti tragöödia“, vaadates Wagneri „Parzivali“.

1918. aasta nõudis otsustust: kas minna või jääda. Jäämine tähendanuks küll truudust kodumaale, kuid kokkuleplust Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigiga ning seda peeti iseloomutuks.♠ Minemine tähendanuks balti omapära kadumist, kuid sellega lepiti: kui baltlusel kui säärasel on lõpp, siis „voolame me taas suurde sakslusse tagasi, kust me tulnud oleme.“♥

Balti tragöödia lõppvaatus oli aga veel ees – 1939. aasta ümberasustamine, mille käigus tuli kogu rahvusgrupil jätta oma kodu ja maa.

Kõik see kajastub ka Siegfried von Vegesacki romaanis „Balti tragöödia“, välja arvatud see lõppvaatus, millest autor veel ei tea.

AUTOR

„Balti tragöödia“ on autobiograafiline romaan. Peategelase Aurel von Heidenkampi kujunemisloo põhietapid ja küllap ka hoiakud kattuvad autori omadega. Vegesack on tunnistanud: „Mul on vähe fantaasiat. Ma suudan kirjutada ainult sellest, mida olen ise läbi elanud. Usun, et tegelikkusel on tohutult palju rohkem fantaasiat, kui inimaju välja suudab mõelda.“♦

Siegfried von Vegesack kuulus nii ema kui ka isa poolt balti põlisaadli hulka. Münsteri kaupmeestesuguvõsa järeltulija Albrecht Vegesack rändas Münsterist Tallinna 1485. aastal, sai seal raehärraks ja pani aluse suguvõsale, mis andis veel mitmeid Tallinna ja Riia raehärrasid. Ema oli sündinud Campenhausen, kelle suguvõsale kuulusid suured maavaldused ja tähtsad ametid.

Vegesack sai tüüpilise baltisaksa hariduse – esmalt koduõpetajate käe all, seejärel Riias gümnaasiumis ning astus 1907. aastal Tartu ülikooli ajalugu õppima (sest muusikat, mis teda õieti huvitas, kahjuks seal ei õpetatud) ning ühtlasi korp! Livonia liikmeks. Mensuuril kaotas ta oma ühe silma ja kasutas terve elu monoklit.

1912. aastal läks Vegesack edasi õppima Berliini. Kuid Saksa riigi pealinna mentaliteet (kiirus, edukultus, tõsidus) ei meeldinud talle. Aasta pärast jätkas ta õpinguid Heidelbergis, siis Münchenis, lõpetades need vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist. Münchenis kohtas ta rootslannat Clara Nordströmi, kellega kihlus ja tuli tagasi kodumaale, lootuses asuda Riias tööle ajakirjanikuna. Kuid sõja puhkemine tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Vegesack, kelle Vene pass kohustanuks teda tsaari eest võitlema, eelistas minna abikaasa kodumaale Rootsi ja 1916. aastal sealt edasi Berliini, kus sai tööd Saksa välisteenistuses, baltisakslasest Paul Rohrbachi alluvuses, ülesandeks kirjutada Saksa ajakirjandusväljaannetele, näiteks Berliner Tageblattile, ülevaateid Venemaal, sh ka Eesti- ja Liivimaal toimuvast. Rohrbach ja Vegesack käsitlesid pöördelisi sündmusi võimalikult tasakaalustatult. Just sellele autobiograafilisele taustale viitab dialoog „Balti tragöödiast“:
„Ja see Rohrbach kirjutab, et omavalitsustesse tuleks lätlasi ja eestlasi kaasata! Noh, ühelt demokraadilt polegi midagi mõistlikku oodata. Aga et Liivimaa aadlimees hakkab nendele matsidele propagandat tegema ja meile niisugust alpi nõu andma, et meie peaksime selle rämpsuga „kokkuleppele jõudma“ – noh, see on juba tipp!“ (lk 510)

1917. aastal kolis Vegesack perega Berliinist Baierimaale, rajades kodu Weissensteini linnusevaremetesse, mille esimesed kivid olid pärit aastast 1100. Seal oli midagi, mis meenutas Liivimaa kodu: avarus, mets, loodus. Weissensteini „torni“ jäi ta elu lõpuni. Palju aega, raha ja jõudu läks selle elamisväärseks muutmiseks (sellest kirjutab autor romaanis „Õgiv maja“ („Das fressende Haus“, 1932). Aga siin sai temast ka kirjanik. Ta süvenes oma valikkodumaa ajalukku, ammutades sellest inspiratsiooni, ta kirjutas näidendeid, millest nii mõndagi (nt komöödiat „Inimene puuris“ / „Der Mensch im Käfig“, mis esietendus Prahas 1926) saatis lavaedu.

Saksamaa sai tema uueks kodumaaks, kuid, nii nagu paljudele baltisakslastest, lõpuni koduseks see talle ei saanud. Saksamaal jõudu kogunud natsionaalsotsialismi suhtus Vegesack kriitiliselt. Juba 1928. aastal kirjutas ta luuletuses „Saksa kevad“ („Deutscher Frühling“):

Soll es endlich wieder lenzen
In dem Land der Denker, Dichter?

Soll das Braunhemd uns beglücken:
Mit dem Knüppel auf den Schädel?
Soll den Busen jedes Mädel
Sich mit Hakenkreuzen schmücken?
/—/
Sind dies unre Frühlingstriebe,
blüht es so in Deutschland weiter:
Herr, dann wäre es gescheiter,
wenn es ewig Winter bliebe!♣

Samal aastal, kui ilmus tema balti kaasmaalase Alfred Rosenbergi rassiteooriat tulevase Saksa religiooni ja riigi vundamendina kehtestav „20. sajandi müüt“ („Der Mythos des 20. Jahrhunderts“), kirjutas Vegesack üliiroonilise luuletuse „Saksa jõulud“ („Deutsche Weihnachten“):

Heil Wotan! Heil Hitler! Die Stunde gebeut’s,
die deutsche Weihnacht, jetzt naht sie:
Fort vom Kreutze – zum Hakenkreutz!
Fort vom Nazarener – zum Nazi!**

Vegesack arreteeriti, muuhulgas ka seetõttu, et ta lasi korduvalt oma „tornist” maha võtta natsilipu. Vangis sai ta olla siiski vaid kolm päeva, kuid kirjutas sellel ajal valmis „Balti tragöödia“ esimese osa. Justkui transis, elas ta need päevad oma lapsepõlvemaailmas. Kirjutamissituatsioonile vangis viitab romaanis koht, kus aednik Indrik vastab Aurelile, kes on püüdnud kinni siili ja arvab, et siilil on tema juures parem elada ja rohkem süüa kui metsas: „Ilusam ja parem kui metsas? Ei, ta parema meelega nälgib ja on vaba!“ (lk 176).

1933. aastal lahkus Vegesack mõneks ajaks Saksamaalt, elades Rootsis, Šveitsis, Norras ja külastades aeg-ajalt ka oma „päriskodu“ Blumbergshofis, millest oli perekonna valduses veel valitsejamaja, samal ajal kui mõisahäärberis tegutsesid postkontor ja meierei. 1933. aastal peatus ta seal pikemalt ja lõpetas „Balti tragöödia“ 2. osa („Väeta isandad“). Kodu külastas ta ka 1935, 1938, 1939 ja viimati veel Teise maailmasõja ajal sõjaväetõlgina. Siis oli aga kodu juba võõrastes kätes. Vegesack lahkub kodunt lõplikult, kahetiste tunnetega, mille kohta ta hiljem kirjutab nii:
„Jah, tagasiteed ei ole. Ma ju olin seal, kus kunagi oli mu kodu, mundris, tõlgina. Taaskohtumine, mis polnudki õieti taaskohtumine. Vanad pärnad ja maja rohelise sindelkatusega seisid veel omal kohal, aga kohutavalt kannatada saanuna … Võõrad näod, mis mind jõllitasid, nagu oleksin ma tont. Ja ma ise tundusin endale tondina, tondina ühest teisest ajast, ühest teisest maailmast …“
Aga koduigatsus ei kao kuskile: „Imelik, et võib nii rippuda tükikese maa küljes! Neljakümne aasta eest olin ma rõõmus, kui jätsin kõik seljataha. Aga koduigatsus jõuab järele ja mida vanemaks saadakse, seda hullemaks see läheb …“
Tagasi koju läheb Vegesack nüüd veel vaid oma teostes, olgu suguvõsaromaanis „Esivanemad ja järeltulijad“ („Vorfahren und Nachkommen“, 1960) või Balti-ainelistes jutustustes, nagu „Jaschka ja Janne“, mis jutustab baltisaksa aadlinoormehe ja eesti tüdruku armastusloost Tartus – jällegi omamoodi paralleel Tammsaarele, seekord romaanile „Ma armastasin sakslast“. Vegesacki kujutatud eesti-saksa armastuslugu, muide, erinevalt Tammsaare omast, teostus ja püsis, aegade ja poliitiliste olude kiuste.

ROMAAN

Niisiis on Aureli lugu üldjoontes Vegesacki enda kujunemis- ja perekonnalugu. Ta oma perekonnas põimusid ja põrkusid baltisaksa ühiskonna erinevad ideoloogilised positsioonid, mille Vegesack oma romaanis veenvalt dialoogi paneb. Nii näeme vastamisi maailmakodanikust onu Jegori, kes kuulutab Balti riikide sulandumist Venemaasse, onu Rembertit, kes loodab sakslaste kokkuleplusele lätlastega võitluses venelaste vastu, onu Oschat, kes „tahab vaid nii kaua elada, kuni viimane venelane on teisel pool Kamtšatkat merre uppunud“ ja loodab Saksamaa abile, näeme lepitusele manitsevat ema taltsutamas poegade viha: „ükski rahvas pole parem ega halvem kui teised …Kui ka paljud lätlased on süüdi, ei anna see veel õigust kogu rahvast hukka mõista.“ Kompromissitumat noort generatsiooni esindavad Erhard ja vend Balthasar: „see (läti) seakamp tuleb ära koristada“, „minirahvuste või minikultuuride jaoks pole kohta“, või Tatjana, kes luges Marxi, Lassalle’i, Bakuninit, vaimustus dekabristidest ja käis miitinguil.

Peategelane (ja ühtlasi autori alter ego) on aga hoopis „väikene balti kõrvaltegelane“, kes ei suuda jagada ühtegi neist „baltisaksa“ positsioonidest, distantseerudes kõigist, jäädes n-ö rinnete vahele. Aurel on Balti tragöödia kriitiline mõtestaja. Ehkki Balti tragöödia on ka tema tragöödia, näeb ta selle paratamatust, sest „sakslased, lätlased, eestlased ja venelased ei elanud mitte teineteise kõrval, vaid teineteise vastu“.

Seda vastuolu märgitseb romaanis läbiv klaasseina kujund, mis eraldab kaht maailma ja kujuneb kahe rahva kooselu sümboliks kogu ühise ajaloo vältel: „üks vaikne maailm, milles olid kirjud põrandariided, koorevõi, sosistamine ja summutatud sammud. Ja teine lärmakas, kus olid kohupiim ja naer ja valge liiv põrandal.“ (lk 15) Lapsele on põnevam ja isegi lähedasem neist teine, ta leiab suitsuses teenijatetoas selle, mis vaikseis heledais härrastemaja ruumes puudus – elu, jämedavõitu, kuid elava. Samas annab „kohutav võlusõna noorsand“ märku sellest, et ta on siin võõras.

Ka koolis ei pääse Aurel klaasseinast, see tiheneb venestusaegses rahvustunnete tugevnemises kõigil rindeil, konkretiseerudes Aureli jaoks Ida pulmapeol, kui ta juhuslikult peosaali joobumuses verandaaknast välja juhtub vaatama: teisel pool klaasi, kuljuste kõlinat, lõbusat tantsu ja muusikat heledasti valgustatud peosaalis oli talveöö, jääkülm ja pime. „Aga pimedate aknaruutude taga seisid verandal moonakad, talupoisid ja mõisa teenijatüdrukud, seljas räbaldunud kitlid ja lambanahksed kasukad, karvamütsid kõrvadele tõmmatud, ning vahtisid, silmad pärani, uudishimulikult-pilkavalt läbi klaasi heledasti valgustatud tantsusaali.“ (lk 283)

Ka Tartu ülikool, mis pidi olema ühine „ema“ kõigist rahvustest õpihimulistele, pigem tihendas seina oma eri rahvustest kasvandike vahel. Kui leiduski idealiste, kes tegid katseid seina lammutada (nt plaan luua akadeemiline ühing, et ühiselt kaitsta tudengkonna õigusi), leidsid need saksa korporatsioonide liidu Chargierten Convendi tigeda vastuseisu.

Kokkupuude seinataguse maailmaga oli juba lapsena tekitanud Aurelis ebamäärase ebamugavusetunde, millesse segunes nüüd tilk süümepiinast läbi imbunud kadedust. Aurel kadestab eesti tüdrukuid ja tudengeid Tartus „nende kahvatutel nägudel põleva tule pärast“. Rahutu südametunnistusega sõidab ta kahehobusetõllas neist vaeselt riides ja nälginud kommilitoonidest mööda, kihutab konvendikorterisse, ja seal, raske topeltukse taga, vaibuvad kõik hirmutavad südametunnistusepiinad. Kuid ainult seal. Nagu mürgina imbub temasse üha rohkem küsimus: „Kas polnud siis sakslased kunagi selle maa vallutanud ja lätlased orjastanud, kas ei elanud mõisnikud paremini kui talupojad? /—/ Ähmaselt tundis ta sajandite rõhuva raskuse kaudu üht süüd, mis lasus tema õlgadel ja mida ta pidi kandma, ilma et ta oleks saanud seda kõrvale heita, nii nagu ta ei saa kõrvale heita oma nahka.” (lk 298)

Läti inimene kuulub Vegesacki Balti maailma peamiselt truu mõisateenijana, patriarhaalses suheteraamistikus: Mila, keda väike Aurel armastas isegi rohkem kui ema, vana hea Karlomchen, kelle käsi Aurel armastas rohkem kui midagi muud siin maailmas, Janz, Aureli aednikupoisist mängukaaslane, kes tegi kõik, mida käskis „väike härra“, põletas isegi oma kätt, kui too veenduda tahtis, kas tuli ikka tõepoolest on kuum. Kuid vaateväljas on juba ka läti soost haritlasi, nagu dr Spalwing, algul oma päritolu salgav kadakasaks, hiljem veendunud läti rahvuslane, Petterchen, ägedaim lätlastevastane, ehkki ise läti päritolu ja pastor Awoting, sümpaatseim lätlane romaanis, kes „ütleb ikka veel avameelselt seda, mida ta mõtleb, ja paljudest asjadest mõtleb ta teistmoodi kui sakslased“. Tema ütleb välja ka Balti tragöödia põhjuse: „Me vajame õiglust, ei midagi muud kui õiglust. Nii kaua kui üks valitseb ja teine peab ainult sõna kuulama ja koormat kandma, ei saa tõelisest õiglusest, tõelisest rahust juttugi olla. /—/ Aga kas poleks loomulikum, kui saksa ja läti keelel oleksid võrdsed õigused? Rohkem vastastikust mõistmist ja lugupidamist!” (lk 514) Alles siin, lätlase, mitte baltisakslase suu läbi, on balti ühiskonna patriarhaalne telg muudetud küsitavaks.

Visalt püsiv klaassein on Balti tragöödia peamine põhjus. See puruneb romaani käigus vaid kahel korral: Tartu krediitkassa keldris, kitsas vangikongis, kus on kõik usulised, rahvuslikud ja sotsiaalsed erinevused kadunud ja üksmeelselt istusid üksteist aidates kõrvuti eesti talupoeg, saksa parun, vene kindral, saksa pastor, peapiiskop ja hobusevaras. Ja teist korda – saunas: „Seal nad lamasid, kaks alasti inimest. Mitte sakslane ja lätlane, mitte isand ja sulane – vaid kaks inimest, nii nagu Jumal nad kord loonud oli. Suitsuses kitsukeses saunas oli klaassein viimaks purunenud.” (lk 522) Kuid siis oli juba liiga hilja, et ära hoida Balti tragöödiat.

* Baltisaksa keeles: „Minu vajadus maailmaajaloo järele on
õigupoolest juba rahuldatud!“

† Heinrich Bosse, Die gläserne Wand: der lettische Mensch in der deutsch-baltischen Literatur. – Journal of baltic studies,
Vol. XVII, No. 4. S. 329-349

‡ Alexander Stellmacher, Am Scheidewege. Politische Betrachtungen zu heutigen Lage des Deutschtums in den baltischen Provinzen. Riga, 1906.

^§ Otto von Taube, Mein Vater und das Estentum. Darmstadt, 1968.

¶ Theophile von Bodisco, Versunkene Welten. Erinnerungen einer estländischen Dame. Weissenhorn, 1997.

# Camilla von Stackelberg, Tuulde lennanud lehed. Mälestusi vanast Baltikumist. Tallinn 2003, lk 57.

♠ Samas, lk 159.

♥ Theophile von Bodisco, Aus einer verklingenden Welt, lk 230.

♦ Franz Baumer, Siegfried von Vegesack. Heimat im Grenzlosen. Eine Lebensbeschreibung. Heilbronn, 1974.

♣ Kui sel mõtlejate ja luuletajate maal peab kord taas kevad tulema, kas peavad meile siis õnne tooma pruunid särgid, ja haarkistid tüdrukute rinnal? Kui see on meie kevadine tung, siis oleks parem, kui talv jääks igavesti.

**Heil Wotan! Heil Hitler! Saabumas on saksa jõulud:
eemale ristist – haakristiks! Eemale Nazarethist – natsiks!