„Aviaator“ | Boriss Pavlovitš: „Teater tuletab meelde möödunut“

Annika Poldre

Intervjuu ilmus algselt Õpetajate Lehes 11. veebruaril 2022

Boriss Pavlovitši kutsus Tallinna Linnateatrisse lavastama Raivo Põldmaa, kes oli tol ajal teatri juht ja kellega nad kohtusid Moskvas „Kuldse maski“ festivalil, kus etendus Pavlovitši lavastus „Russian Case“. Samal, s.o 2018. aastal kohtusid kaks lavastajat ‒ Pavlovitš ja Elmo Nüganen ‒ Norilskis Balti dramaturgia festivalil, kus Pavlovitš esitas oma lavastust „Vjatlag“, lugedes Vjatka laagris kinnipeetud läti mehe päevikut. Lavastaja abikaasa Olga Pavlovitš aga laulis läti laulu. Mõlema kohtumise tulemusena otsustasid meie teatrimehed Peterburi režissööri linnateatrisse lavastama kutsuda.

Kui Boriss Pavlovitš sõitis Tallinna esimesele kohtumisele läbi rääkima, oli tal Nüganenile kingituseks kaasas Jevgeni Vodolazkini teos „Aviaator“. Nüganeni kabinetis nägi ta laual sama raamatut. „Me leidsime, et see on märk, ja otsustasime, et kuna teatris on märgid väga tähtsad, siis nii peabki olema,“ ütleb Pavlovitš. Mida Tallinnas lavastada, oli sellega otsustatud. Kohtumine leidis aset 2020. a jaanuaris. Siis saabus epideemia, Linnateatris vahetus juhtkond ja „Aviaatori“ lavastamise plaan jäi pausile. Proovid algasid 2021. a novembris.

Peategelase Innokenti Platonovi elluäratamine ja tema mälutegevuse uurimine, see, kuidas ta hakkab tasapisi möödunut meenutama, tundus mulle selle loo pealiskihina. Aga mis on peamine?

Mulle tundub, et see on nii esimene kui teine kiht. Tähtis on see, et me uurime mälu. Raamatu tegevus toimub aastal 1999. Vodolazkin kirjutas selle aastal 2014. Autorile on tähtis umbes saja-aastane vahe. Nende seitsme aasta jooksul sellest ajast, kui ta raamatu kirjutas, on kõik väga palju muutunud: pandeemia, poliitiline kliima, olukord Ameerikas, Afganistanis, Venemaal. Seitsme aasta eest oli palju vaiksem, konfliktid olid paiksed. Me oleme harjunud, et kusagil käib väike sõda, aga nüüd on kogu maailm väljunud stabiilsusest, nii majanduslikust, ökoloogilisest kui poliitilisest, ja maailma rabedus on tajutavam.

Me rääkisime Vodolazkiniga siis, kui algas epideemiakarantiin. Ta ütles, et võib-olla epideemia päästis inimkonna, sest vastasel juhul oleksime üksteist ära tapnud. Et epideemia tahab meid kodudes hoida. See on justkui meile antud šanss, et järele mõelda. Järjekordselt lasi inimkond selle käest ja epideemia muutus poliitilise isolatsiooni vahendiks. Seda, mida oleksime võinud kasutada ümberhindamiseks, kasutas inimkond konfliktide teravdamiseks. Teravnevad konfliktid rikaste ja vaeste, kolmanda ja muu maailma vahel. Väga kurb, et mitte keegi ajaloost ei õpi.

Meile on selline Platonov, kes tõusis üles, et rääkida varem olnust, väga vajalik. Ta meenutab seda, millest kõik alguse sai. Mõtlesime dramaturg Elina Petrovaga välja loo teadlastest, kes Innokenti Platonovi mälu uurivad. Vodolazkinil on loo keskmes peategelane, meie loeme tema märkmeid.

Mulle meeldib selle raamatu otsekohesus. Kõik metafoorid on avatud, see pole selline ilukirjandus, mille juures on vaja pikalt mõtiskleda, mis on loo sisu. Vodolazkin on väga otsekohene ning selles on tema tugevus ja nõrkus. Sellepärast paljud imetlevad teda, aga teised peavad ta loomingut madalaks. Mulle tundub, et vaja on julgust nimetada teatud asju õigete nimedega. Ja Vodolazkinil seda jagub. Seepärast austan teda väga.

Teie puhul on rõhutatud, et peate teksti väga tähtsaks. Küllap on ka „Aviaatori“ tekst väga oluline?

Jaa, muidugi. Mina paigutan tegevuse aastasse 2022. Platonov, kes ärkas üles, pani lühikese aja jooksul kirja oma märkmed, ja teda ei ole enam. Möödub 20 aastat tema ülestõusmisest, ja nüüd, pandeemia ajal, loetakse tema märkmeid uuesti. Seetõttu on tähelepanu keskmes tekst. Peategelane on nagu teine mina, meie ajaloos on hädavajalik, et inimesed kirjutaksid. See on minu seisukoht.

Millega lavateos lõpeb, on lõpp optimistlik või vastupidi?

Mulle tundub, et see pole kuigi viljakas hindamismeetod. Näiteks 50 aastat tagasi näitas popkunst, et parim viis surma kujutada on näidata optimistlikke pilte. Andy Warhol ja teised näitasid, et naeratustes on kõige rohkem surma ja õudu. Ja võib-olla Lars von Trier (Taani filmirežissöör – toim) näitas, et kõige vaesematel on palju lootust. Pean silmas tema kuldse perioodi triloogiat „Idioodid“; „Laineid murdes“, „Tantsija pimeduses“. Raske on neid filme optimistlikuks pidada, aga neis on palju usku inimesesse.

Optimism ja pessimism pole kunstis produktiivsed terminid. On teised märksõnad: avav ja sulgev. Miski saab meie jaoks perspektiiviks kas sulgeda või avada. Kunst, mida mina armastan vaadata-kuulata ja luua, avab. Mil moel, see sõltub sellest, kuidas keegi seda oskab või kuidas see tal õnnestub. Võib teha optimistliku ja sulgeva või pessimistliku ja sulgeva loo – see on minu silmis seotud veel teise, minu jaoks olulise kategooriaga nagu küsimuste püstitamine. On teoseid, kus on rohkem vastuseid, ja neid, kus on rohkem küsimusi. Küsimused – see on alati avatud uks. Iga küsimus annab võimaluse kuhugi välja jõuda. Seepärast ei ütle optimistlik või pessimistlik iseenesest midagi. Kui on küsimus, siis sõltub edasi sinust endast.

Ja selles raamatus on palju küsimusi?

Loomulikult. „Aviaator“ on lavastamiseks väga sobiv sellepärast, et teater tegeleb sellega, mis tuletab meelde möödunut. Mitte juhuslikult ei pea näitleja teksti pähe õppima. Näitleja peamine töövahend on mälu. Stanislavski ütleb, et näitleja peamine töövahend on tema füüsilise tegevuse mälu ja aisting. Keha mäletab kõiki lõhnu, füüsilisi assotsiatsioone, emotsionaalseid läbielamisi. Me mäletame ja kasutame neid nagu Lego klotse rollimaterjalina. Rolli ei saa üles ehitada tundele, mille kogemust endal pole. Ja rolli ülesehitamise printsiip on analoogia – see on sarnane tollega. Mälu on teatri peamine ehitusmaterjal ja vaatajale mõjub see täpselt samamoodi. Aristoteles räägib oma „Poeetikas“, et tragöödia peamine instrument on matkimine, mis töötab äratundmise kaudu. Vaataja tunneb ära, ta ütleb: jah, ma tean seda. See tähendab, et talle meenub.

See tõdemus toetub sügavamale filosoofiale mälust. Platon näiteks räägib, et me teame kõike, aga oleme unustanud. Ja kui inimene avastab midagi, siis Platon ütleb selle kohta: tal tuleb meelde. Sest ta hing oli kosmoses, kus kõik on olemas, ja kui inimene sünnib, siis ta unustab kõik. Edaspidi ta ei tunne ära uut, aga see tuleb meelde. Platon ütleb, et meie hing mäletab seda, mida ta kunagi teadis.

Mälestused on igas mõttes töövahendid nii näitlejale, kes peab mäletama oma aistinguid ja tundeid, et neist rolli teha, kui ka vaatajale, sest vaataja reageerib sellele, mida ta mäletab. Näitleja aitab tal meelde tuletada. See tõdemus on pärit Aristoteleselt kaks ja pool tuhat aastat tagasi.

Kas peategelase nimi Platonov on autori vihje Platonile?

Kuna Vodolazkin on väga otsekohene, siis vaevalt tal midagi juhuslikult on. Arvan, et side on Platoniga ja tema filosoofiaga, aga seos on ka vene kirjaniku Andrei Platonoviga. Ta on 1920-1930. aastate autor, keda on raske tõlkida, sest ta tuli vene kirjandusse keeleuuendajana. Platonov on nõukogude kirjanik, keda avaldati 1920-ndatel. Ta kirjeldas uut nõukogude elu kosmoloogilises võtmes. Nägi seda sõnaselgelt uue maailma ehitamisena. Ja selles ehitamises nägi ta traagikat, sest ehitati ilma plaanita. Tema peamine raamat kannab pealkirja „Kotlovan“ (eesti „Auk“; ilmus Loomingu Raamatukogus 1988 – toim).

Arvan, et vene vaatajale ei assotsieeru esimesena Platon, vaid Platonov, kes muutus vene teatri jaoks oluliseks kirjanikuks 1990-ndatel. Ta on sama oluline, nagu oli nõukogude ajal Dostojevski.