Argo Aadli ja Urmas Lennuk püüavad mõista nii Juhan Smuuli kui ka Polkovniku leske

URMAS LENNUK: Me lihtsalt oleme mõlemad Smuuli laval mänginud. Mina ei olnud varem suur fänn, aga kui ma 2005. aastal Rakvere Teatris Üllar Saaremäe lavastatud „Johannese passioonis“ kaasa tegin, jäi see mind kummitama, hakkasin Smuuli kohta rohkem kaevama. Debora Vaarandi [Smuuli kauaaegne abikaasa – toim] oli siis veel elus ja käis lavastust vaatamas. Ta ise ei rääkinud midagi, aga tema sõbrannad jutustasid lugusid Smuulist ja see oli kuidagi väga tervendav, kirjanikust tekkis inimlik pilt. Kui Smuul 100 hakkas lähenema, jõudsin juba nuriseda, et miks me sel puhul midagi ette ei võta, kui Argo helistas. Argo, sina olid ju mänginud Smuuli ka umbes samal ajal kui mina?

ARGO AADLI: Jah, see oli 2006. aastal, kui Garmen Tabor tegi Kuressaare Linnateatri alt Koguva külas, Smuuli kodutalus tema luuletuste põhjal lavastuse „Kirjad emale“. Mängisime seal koos Anu Lambiga luuletuste kaudu ema ja poja lugu. Õigupoolest ei olnud ka mina enne seda Smuuli tekstidega kuigivõrd tuttav. Ma teadsin, et Sulev Nõmmik on oma filmides kasutanud fragmente ja teemasid tema teostest, aga ma ei olnud teda luuletajana endale üldse teadvustanud. Smuuli luuletused puudutasid mind tohutult, ma mäletan, et olin neid lugedes lausa hingepõhjani liigutatud. Mõtlesin, et kui keegi, kes oli nii väikese kooliharidusega, aga samas väga hea inimestetundja, nagu tema kohta on öeldud, suutis selliseid luuletusi kirjutada, pidi tal elutunnetus kuidagi väga paigas olema. Mina isiklikult kahjuks Debora Vaarandiga ei kohtunud, aga Garmen käis tal korduvalt Kadriorus külas, neil oli mitmeid vestlusi. „Kirjad emale“ oli väga tore kogemus ka selles mõttes, et me elasime tükk aega Koguval kohapeal. Seal oli terve rida memmekesi – härrasid oli vähem või peaaegu üldse mitte –, kes Smuuli väga hästi mäletasid. Nemad pajatasid palju lugusid. Üldiselt peeti Smuulist kodukülas väga lugu, kuigi ta oli isikuna mõnes mõttes vastuoluline – näiteks sai ta Stalini preemia 1952. aastal, kui Eestis oli alles hiljuti toimunud suur küüditamine jne.

A. A.: Tuleb vaadata konteksti ja aega, milles ta elas. Me ei saa hinnata Smuuli tänase päeva arusaamade järgi, peame püüdma mõista, miks see nii oli. Ei ole ju võimalik vaielda vastu sellele, et ta oli kahtlemata tohutult andekas, ürgselt andekas kirjutaja ja inimeste jälgija, detailide meister. Sõna oli tema jaoks ülitähtis. On teada, et ta kirjutas sigaretipakkide peale seltskonnas kuuldud väljendeid, tõmbas ümbritsevat endasse nagu käsn, see on muljetavaldav.

U. L.: Kui olin „Johannese passiooni“ jaoks Smuuli „Viimase laeva“ läbi lugenud, oli mul ikka veel kõhklusi – esimesel hetkel ei tundunud kuigi veenev idee, et kolm meest istuvad ja loevad luuletusi. Aga otsustasime, et katsetame ja vaatame, mis välja tuleb. Kui meil oli lavastus valmis, alles siis hakati käima ja rääkima, et oh, missugune see Smuul tegelikult oli! Sinul selles suhtes vedas, et said adekvaatse pildi enne kätte.

A. A.: Minu meelest oli ta vahepealsetel aastatel, alates 1980ndate lõpust, 1990ndatest, täiesti pildilt väljas. Koolis Smuulist kirjanduse tunnis põgusalt muidugi räägiti, aga üldiselt mindi temast üle või mööda. Eks see oli ilmselt seotud tema ajastuga, aga midagi pole parata, selles ajas ta elas. Seda võib olla keeruline mõista, aga igal juhul on ta endast väga huvitavat loomingut maha jätnud.

U. L.: Smuul 100 lähenedes hakkasid nooremad kirjanikud rääkima, et tema kui kommunist tuleks tühistada. Aga ma mõtlen, et kui hakata vaatama tema loomingut, siis midagi huvitavat leiab isegi „Poeemis Stalinile“, mis mulle muuseas pärast Smuuli mängimist kingiti, – see majakovskilik värsitrepp, mida ta noorena palju kasutas, kujundlikkus, jõulisus, rütm. Neid kohti, kus Stalin on tagaplaanile jäänud, on lausa nauditav lugeda. „Polkovniku leses“ puänteerib ta mõtet hoopis teistmoodi, eristub vägagi oma kaasaegsetest. Tol ajal oli ju palju menukaid kirjanikke, kelle teoseid ammu enam teatris ei mängita, Hans Leberecht on vist juba unustatud, August Jakobson …

A. A.: Ardi Liives.

U. L.: Liives oli tegelikult samuti üpris terav pliiats, nagu ma tagantjärele olen vaadanud. Aga kui Smuuli ja Liivest omavahel võrrelda, siis Liives rohkem jutustas, aga Smuulil oli tõesti vaimukaid ütlemisi, tähelepanekuid, kujundeid. Ta oli kirjanik, katsume andeks anda, et ta oli seal kõrval ka kommunist, nagu me ei hakka Günter Grassi tühistama SS-i ridadesse kuulumise eest ega süüdistama oma vanemate põlvkonda, et nad tahtsid Nõukogude Liidus ellu jääda.

A. A.: Teen siin väikese vahelepõike, mul on Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber“ mõned kohad ära märgitud. See on alati huvitav lugemine, mida uuesti kätte võtta, ta on väga toredasti portreteerinud oma kaasaegseid, nende hulgas Smuuli: „Otsekui tikutoose korjas ta oma „taskutesse“ muljeid, meeleolusid, mõttekurde, intonatsioone –
niiöelda alateadlikult, ning usun, et nende väärtus oli suurem kui teadlikult „Kazbeki“ kaanele kirjutatute oma. Smuuli loominguköök oli kummaline, paradoksaalne ja tabamatu nagu enamikul väga andekatel inimestel, kellel intuitiivne loomeosa on tugevam intellektuaalsest. Kunstiklubis teisi oma leemepatta kaeda lastes polnud põhjust karta, et keegi nende ideedega midagi peale oskaks hakata, sest Juhan isegi ei osanud nendega sageli midagi peale hakata.“

Kazbek oli siis see sigaretimark, mille pakenditele Smuul tavatses märkmeid teha. Selliseid värvikaid seiku oli veel, Panso silme läbi oli Smuul väga seltskondlik, ülimalt hea suhtleja. Võrgustik, kellega ta läbi käis, oli väga lai. Kunstnikud ei oska teinekord tavalise inimeseni jõuda, aga kuna ta oli ise vaesest Muhumaa taluperest pärit, oskas ta olla väga vahetu ja tundub, et leidis kergesti kontakti iga külamehega ükskõik kus.

U. L.: Ta oli füüsilise tööga sina peal, nii et teadis omast käest, mispärast midagi tehakse. Mäletan, et Raivo Trass oli samasugune, sellest, kuidas ta kaluritega suhtles, jäi mulje, justkui ta oleks isegi kalur. Ma arvan, et midagi sarnast oli ka Smuuli puhul – kui sa oskad midagi, mida nemad oskavad, siis oled omaks võetud.

A. A.: Tal oli, nagu tänapäeval öeldakse, sotsiaalne võrgustik, ta ei olnud endasse tõmbunud ega eluvõõras.

U. L.: Ta ei pidanud „sõpru“ koguma, nagu praegu sotsiaalmeedias tehakse, vaid tal olid päris sõbrad.

A. A.: Ja muidugi oli ta ka Kirjanike Liidu esimees – privilegeeritud seisuses, nii rahalises mõttes kui selle poolest, et ta sai reisida. Aga samas meenub mulle Muhu inimeste juttudest tema äärmine heatahtlikkus. Kui kellelgi oli vaja linna sõita või sealt midagi tuua lasta, võttis ta inimesed ja asjad oma auto peale. Kuigi ta ise sõitis musta Volgaga, ei võõrdunud ta rahvast, vaid elas täisväärtuslikku elu. Tõi sellesama Volgaga isegi kive ja telliseid.

A. A: Idee tekkimine ei olnud ausalt öeldes seotud Smuuli 100. sünniaastapäevaga, kuigi see ehk andis hoogu juurde. Olin seda plaani juba mitu aastat endaga kaasas kandnud ja püüdnud peast ära lükata – ma ei ole ju mingi lavastaja, mul pole lavastamiseks ambitsiooni ega huvi –, aga see „Polkovniku lesk“ jäi mind kuidagi painama. Umbes kolm aastat tagasi mängisin koos Anne Reemanniga ühes tükis, kus tal oli pikk monoloog. Vaatasin Annet kõrvalt ja mõtlesin, et keda ta mulle meenutab. Ja mul hakkas peas jooksma, nii ähmaselt, kui ma seda mäletasin, Polkovniku lese lugu, kuigi Anne rääkis hoopis teises loos hoopis teise tegelasena hoopis muud juttu. Hakkasin vaimusilmas nägema, et Anne võiks esitada seda osa väga-väga ägedalt. Aga matsin oma mõtte maha, mul ei tulnud pähegi seda teatris välja pakkuda. Läinud sügisel oli mul palju vaba aega, mängisin küll õhtuti etendustes, aga uue lavastuse proove parasjagu ei olnud. Smuuli 100. sünniaastapäev oli samuti lähenemas ja meil teatris uued juhid, mõtlesin, et võib-olla nad ka alles otsivad ideid. Pakkusin „Polkovniku lese“ Uku Uusbergile välja, ta luges selle läbi, ütles, et kuule, täitsa huvitav. Minu esimene mõte oli siis, et pean helistama Urmas Lennukile, teadsin, et ta on Smuuliga varem tegelenud ja kedagi teist mul silme ees ei olnud. Et kui Urmas nõus on dramatiseeringut kirjutama, siis võib sellest midagi tulla, aga kui talle ei sobi, siis las jääb katki. Aga siin me nüüd oleme ja peame septembris selle looga Hobuveskis lõpusirgele jõudma.

A. A.: Praegusele publikule kõige tuntum on ilmselt Mikk Mikiveri 1982. aasta lavastus Ita Everiga peaosas, mis on ka televisiooni poolt üles võetud. Aga jah, kui ma teksti üle lugesin, sain kohe aru, et sellisel kujul see näidend minu jaoks ei tööta. Minu silmis on see lugu üksiku inimese appikarje ja mulle tundus, et kui seal on teised tegelased, kellega ta saab suhelda, ei ole see päriselt see. Tahtsin oma mõtet kontrollida ja pakkusin Urmasele, et võiksime teised tegelased välja kärpida… Urmas, paranda mind, kui ma valesti mäletan.

U. L.: Alguses proovisime koos Remargi ja Autoriga, aga nad hakkasid liialt laiama …

A. A.: Jah, fookus läks Lese pealt ära.

U. L.: Me tõstsime teksti tänapäeva mõistes loogilisse järjekorda – et Lesk ei prahvataks juba poole pealt liiga palju välja, enne kui hakkab finaali üles ehitama. Tundus, et sedapidi võiks see kompositsioon paremini töötada. Kui Argo mulle eelmisel sügisel helistas, lugesin teksti uuesti läbi. Kadunud Toomas Suuman lavastas meil Rakvere Teatris selle näidendi Volli Käroga peaosas. Minu jaoks jäi sealt kõlama virisev vanamees, kes elab oma uhkusega. Hakkasin mõtlema, kes see Lesk niisugune on, ja jõudsin arusaamiseni, et ta ei bravuuritse ega ülbitse, vaid on kohutavalt hirmul, et ta jääbki üksi. Nii kahju hakkas temast. Sain aru, et kõik see, mis on Smuuli tekstis võib-olla natuke üle võimendatud, lähtub tegelikult millestki väga inimlikust – hirmust, et sa oled kasutuks muutunud, et sul ei ole enam oma polkovnikut, kellele toetuda.

A. A.: Kogu eelmine elukorraldus on kokku kukkunud ja sa ei ole nõus leppima sellega, et ajad on muutunud, et sul on vaja mingeid korrektiive teha. Sa tahad, et kõik jätkuks inertsist nii, nagu varem oli.

U. L.: Sa võid ju püüda teeselda, et midagi ei ole muutunud, aga ümbritsev ei lase sul seda teha. Mängisime vahepeal igasuguste mõtetega, näiteks ka sellega, et majas on pomm ja kõik on evakueeritud, aga Lesele pole keegi öelnud. See oli omamoodi põnev, aga materjal ise tüüris ikka kogu aeg sinnapoole, et Lesk saaks lihtsalt oma loo ise ära rääkida.

A. A.: Praegu oleme jõudnud selleni, et see lugu on peaasjalikult siiski naise monoloog, kuigi tuleb juurde ka väikeseid vinjette.

A. A.: Jah, teen kaasa assistendi või abilisena, olen nagu toapoiss või toateenija, sõnatus rollis. Oleme mõelnud sinna ühe situatsiooni, mis seda näidendit saadab, aga seda näeb inimene juba teatrisse tulles. Aga mis puudutab seda, et me oleme Smuuli materjaliga võib-olla natuke omavoliliselt ümber käinud, siis, kui uskuda, mida Panso oma raamatus kirjutab, ei oleks Smuulil olnud midagi selle vastu. Ta ütles – mina olen selle valmis kirjutanud, teie tehke nüüd, mis tahate. Usun siiski, et üleüldine võttestik on meil sama.

U. L.: Sisuliselt on see ikkagi Smuul. Siin on veidi sama lugu, nagu soome kirjaniku Tuomas Kyrö välja mõeldud Vana torisejaga, seda tegelast võib väänata nii- või teistpidi. Olen näinud temast nii filme kui ka lavastusi, vahel on ta olnud lihtsalt üks kitsi vanamees, aga tegelase põhiolemus on igal pool sama – inimene, kes arvab, et asjad ei ole õigesti. Minu meelest on „Polkovniku leses“ midagi väga sarnast, lihtsalt Lese hirm on tunduvalt suurem kui soomlaste koomilisel Torisejal.

A. A.: Smuul kirjutas „Polkovniku lese“ Krimmis, Alupka sanatooriumis olles. Tallinnas raviti teda korduvalt IV haiglas – see oli tollase Eesti NSV mõttes eliithaigla, mõeldud parteiladvikule, aga võimalik, et just sealt on pärit Lese terav repliik: „Arstid ei tea midagi!“ ja sapine suhtumine meedikute suhtes. Aga meie vaatame teda veidi teise nurga alt.

A. A.: Just, üllataval kombel mõjuvad mõned asjad praeguses ajas veel sügavamalt kui omas ajas.

U. L.: Seal on palju äratuntavat, ainult et tänapäeval ei öelda, et ma olen nõukogude haige, vaid et ma olen klient.

A. A.: Ma olen maksumaksja, ma pean saama!

U. L.: Mina olen haige inimene ja ma pean seda ravi saama, mida ma vajan, ja ma tean täpselt, mida ma vajan. Teie olete ainult arstid, te ei tea mitte midagi.

A. A.: Aga võib-olla inimene polegi haige, vaid tal on puudu millestki muust ja selle leevendamiseks otsibki ta arstidelt tuge. Tervise mõttes pole Lesel ehk suurt viga midagi, aga samas …

U. L.: Ravi ta vajab.

A. A.: Ta vajab hingeravi. Aga tõepoolest, üllatavalt nüansirikkalt mõjub see tekst ka praegu.

U. L.: Olen püüdnud säilitada Smuuli enda kujundid ja lauseehituse, mis on nii isikupärane. Tavaliselt ei tohiks moosile moosi peale panna, aga Smuul teeb ühe kalambuuri ära siis lisab sinna põimlausena veel teise juurde ja paneb kõige tipuks veel krooni peale. Ma mõtlesin, et kui tänapäeval prooviks keegi niimoodi kirjutada, siis mõjuks see keel juba väga konstrueeritult, aga Smuuli puhul on ka neis konstruktsioonides mingi lihtsuse põhi all. Näiteks Tammsaare lauseid ei saa üks-ühele lavale panna, sa pead need ikka võimalikult lihtlauseteks hakkima, et lugu oleks ka tänapäeval mõjus ja vaadatav. Aga Smuuli puhul võid terve lauselohe ühe hingetõmbega ära lugeda ja lõpus tekib tunne, et sooviks plaksutada.

A. A.: Omaette nähtus on ta tõesti, ega teda meie kirjanduses ega teatrimaailmas kellegagi võrrelda ei ole. Lugesin hiljuti kuskilt, et Smuul oli Panso kutsel kuulunud ka meie teatri eelkäija, Noorsooteatri loomenõukogusse. Ma mõtlen, et teades, kui erudeeritud inimene, kirjutaja ja vaatleja oli Panso, pidi seal olema põhjus, miks ta Smuuli niivõrd hoidis, miks nende vahel oli nii tugev side. Panso pidas Smuulist väga lugu.

A. A.: Meie teatri alt lavastas Panso 1968. aastal Kirjanike Majas „Pingviinide elu ehk enne kui saabuvad rebased“ ja rohkem pole Smuuli näidendeid – kui pidada silmas ainult näidendeid, mitte teistel tekstidel põhinevaid lavakavasid – Noorsooteatris ega Linnateatris mängitud.

U. L.: Alati on olemas mingi põhjus, miks inimene midagi teeb. Ma ei saa öelda, et Lesk oleks kuidagi väga sümpaatne tegelane, ma ei läheks temaga hea meelega näiteks koos sanatooriumisse. Isegi Smuul kurtis, kuidas Polkovniku lesk muudkui vatrab ega lase tal puhata ja närve ravida. (Naerab.)

A. A.: Siin on nüüd muidugi teatav vastuolu Smuuliga, kes püüdis üsna etteheitvalt asetada ühiskonna ette peeglit. Meie vaatame seda lugu natuke teistmoodi, püüame mõista, mis selle sapise sõimlemise ja kurjustamise taga on, mis selle inimesega toimub. See tundub huvitav.

U. L.: Kui ma panen ennast Lese rolli, pean ma ju paratamatult mõtlema nagu tema ja kui mind nii rängalt reedetakse, siis see teeb päris kõvasti haiget. Minu meelest on see tegelikult kurb lugu, Lesk on küll väga bravuurikas, aga sellel on omad põhjused.

A. A.: See ei ole kärkimine ja paukumine ainult kärkimise ja paukumise pärast, seal taga on suur valu.

U. L.: Seal on palju enesekaitset.

A. A.: Tema sees on valupesa, mida me püüame lahti harutada. Kõige rohkem rõhub teda polkovniku kaotus.

U. L.: Hirmul olles käitume kõik tegelikult kõik hoopis teistmoodi, kui me ise tahaksime.

A. A.: Mulle meenub, et Merle Karusoo on öelnud, võib-olla tsiteerides omakorda mõnd oma õpetajat, et väga libe tee on ära lahterdada, milline on üks või teine karakter, sest tegelikult ei tunne me piirsituatsioonides isegi iseenda karakterit. Teatris kipume me ehk liiga kindlalt paika panema, et see tegelane on selline ja teine tegelane on selline. Tegelik elu on värvilisem. Enda puhul võib ju aimata, kuidas ma mõnes konkreetses olukorras käituksin või tegutseksin, aga me ei tea kunagi lõpuni, mida me teeksime, kui oleme nurka surutud.

U. L.: Pealtnäha halvad tegelased on sageli huvitavamad kui pealtnäha head.

A. A.: Huvitav on jälgida teekonda, miks nad on halvaks pööranud.

U. L.: Või isegi seda, et kuidas nad siis halvad on? Kui palju nad ise aru saavad, et nende teguviis on halb?

A. A.: Jah, nende arvates ei pruugi olla.

U. L.: Jälle on kuskil alati mingi põhjus. Ma ei saa kuidagi Hitlerit ja Putinit heaks kiita, aga kuskil on ilmselt midagi valesti läinud, et see kõik on niimoodi juhtunud. Ma arvan, et sama kehtib kirjanduslike tegelaste kohta.

A. A.: Tagantjärele oleme kõik targad, aga siin ja praegu tark olla on elus kõige keerulisem.

U. L.: Tol hetkel on see sinu tõde.

A. A.: „Polkovniku lese“ teema – haigused – peaks vaatajat kõnetama küll. See puudutab meid kõiki, sest keegi meist me ei ole igavene, nii et lavastus peaks igaühele äratundmisrõõmu pakkuma.