Anu Lamp: näitlejana on suur rahulolu, kui sul on olnud raskem

Simo Andre Kadastu jutuajamine Anu Lambiga jaanuaris 2026.
Toimetas Triin Sinissaar.

Anu Lamp

Kust tuli idee tuua lavale Lagarce’i „Käitumisreeglid tänapäeva ühiskonnas“?

Elisabet Reinsalul on tulemas juubel ja Draamateatris on nüüd just juubeleid palju tähistatud – seesama põlvkond, 50-aastased. Arvasin, et äkki Elisabet võiks tahta Linnateatris oma juubelit tähistada. Teadsin, et selline materjal on olemas, mõtlesin, et kui talle meeldib, siis võiks seda teha. Ütlesin, et ma võin peegeldada, ega ma ennast otseselt lavastajaks ei pakkunud, aga niisugune kooslus meil tekkis.

Kuidas sa Elisabeti näitlejana iseloomustaksid?

Tema ampluaa on lai ja võib-olla ei ole ta saanud viimasel ajal väärilist tööd. Elisabet on inimene, kes võib mängida kuningannat ja lihtsat töölisnaist. Ja ta on krutskiga näitleja, temas on endas ka olemas see käivitav mootor, ta tahaks natuke vimkat teha. Hästi süvenev, sõnatundlik. Ta kirjutab hästi, on ka ise kirjanik ja tal on ajakirjanduslikku soont. Sõnatruu, sõnast huvituv, sõnakeskne. Sõna väärtustav.

Mulle näib, et Lagarce, kes on autorina väga sõnatundlik, ei võta asju kergekäeliselt välja öelda, vaid jätab pigem mõned asjad ütlemata. „Käitumisreeglite“ puhul tegi mind kurvaks see, kui palju meie elu käib reeglite järgi – sünd, abielu surm … Kui sa kõik need reeglid ilusti ära täidad, võid elu rahulikult lõpuni elada. Aga kuidas siis ülendust leida? Tegelane ütleb ka, et nii on alati olnud ja nii läheb ka edasi. Mulle siiski tundub, et Lagarce’i näitemängu mõte on, et nii ei pea olema.

Ta jätab justkui otsad lahti. Olen näinud Lagarce’i enda lavastust 1994. aastal Besançonis. See oli pööraselt naljakas. Mängis tema lemmiknäitleja, Mireille Herbstmeyer, kellega nad olid koos noorena alustanud. Herbstmeyer oli siis umbes neljakümnendates, seljas uhke valge kleit. See sobis kõigeks ja kogu mäng käis kuidagi ümber selle kleidi. Tekkis kujund, kuidas naise jaoks on ülioluline abielu ja kogu sellega kaasnev reeglistatus, aga samas ka teatud vabadus selle juures.

Lagarce’i üheks vahendiks on kahtlemata iroonia, teisalt iga tava ja reegel on kuskilt võrsunud. Mulle endale meenub reeglitele mõeldes esimesena, et see põlvkond, kelle hulgas ma kasvasin, eestiaegne põlvkond, pööras väga suurt tähelepanu lauakommetele. Lapsi õpetati ilusti sööma. Kui ma läksin kooli, siis ema tegi nädal aega enne kooliminekut iga päev kolmekäigulise lõuna – harjutasime, kuidas süüa suppi, kuidas süüa praadi, kuidas süüa magustoitu. Kuhu käivad lauda kattes lusikas, nuga ja kahvel. Kuidas kasutatakse salvrätikut. Kui leivale on määritud või, siis võib selle kätte võtta ja hammustada, kui võid ei ole, siis tuleb leiba murda. Närimise ajaks pannakse nuga ja kahvel taldrikule, mitte ei hoita peos. Kõik niisugused asjad, väikesed detailid. Aino Pervik kirjutas ühes Loomingus sellest samast eestiaegse põlvkonna nõudlikkusest lauakommete suhtes ja arutles, et eestlane tahtis ühtepidi nii väga sakslasest ära tõukuda, aga teistpidi olla samaväärne sakslasega, et võttis sellepärast saksa lauakombestiku nii omaks. Sattusime sellest artiklist rääkima kolmekesi Anu Raua juures Heimtalis ja kogesin sedasama, et see, mida mu ema minult nõudis, on sellesse põlvkonda juurdunud ja nad kasvatasid ka järgmist põlvkonda nii. See on see asi, mis hakkab mulle tänapäeval silma – lauakommete puudumine. Vaatan, kuidas praegu süüakse, käigupealt. Need on kaks täiesti eri maailma.

Kui ma läksin teatrikooli õpetama – arvasin, et üheks aastaks, aga sattusin kolmekümneks –, siis mõtlesin kevadel, et teen enne semestri lõppu ära kõik asjad, mida mul oleks vaja noortele edasi anda. Esimese lennuga, kellega ma töötasin – see oli 18. lend, kus õppisid Külli Teetamm, Andero Ermel, Tiit Sukk ja teised – lavastasime kevadiseks eksamiks kava, kus omavaheline vestlus toimus ainult aforismides ja samal ajal söödi kanapraadi. Taavi Teplenkov tegi võrratu numbri kelnerina, kes valas veini ja rääkis samal ajal muinasjuttu. Minu mõte oli, et lauakombestikku võib näitlejal laval vaja minna.

Muuseas, Lagarce ei maininud näidendi juures oma allikmaterjali, need reeglid on üks paruness 1889. aastal kirja pannud, see on reaalne tekst. Lagarce on seda parafraseerinud ja ümber sõnastanud. Nagu „Meie, kangelased“ põhines Kafka „Päevikutel“.

Jean-Luc Lagarce, „MEIE, KANGELASED” Põrgulaval, 2009

„Käitumisreeglite“ üks sarnasus „Meie, kangelastega“ on ka see, et Lagarce ei kasuta või annab väga vähe remarke?

Jah, remarke on väga vähe. „Meie, kangelastes“ on ta öelnud „nad tulevad lavalt“. See on kõik. Siit võib aru saada, et need, kes tulevad, on näitlejad, aga … Tal on väga napid, mulle tundub, et mõnes mõttes lavastaja remargid. Inimene, kellelt olen õppinud remarkide lugemise oskust ja olulisust, on Elmo Nüganen. Proovis oli niisugune tunne, nagu räägiks näitekirjanik temaga otsekõnes.

Lagarce’i tekstid tunduvad väga läbikomponeeritud, ka poolelijäävad laused. Ka kirjavahemärgid on näitlejale remargi eest.

Ta on ise öelnud, et talle meeldis, mida tegid Pinter ja Beckett. Kui ma mängisin Jaanus Rohumaa lavastuses „Oodates Godot’d“ – mida ma ei oleks üldse tohtinud teha, sest Beckett oli keelanud naistele seal mängida, et ei tekiks ohtu hakata tõlgendama toimuvat kui mehe-naise suhet, aga meie siin maailma otsas seda ei teadnud –, siis sain aru, kuidas mõte hüppab. Ma ei ole seda ühegi teise autori puhul kohanud, aga see on see, mida me ka elus teeme. Sa räägid ühest asjast, keegi läheb mööda, ma näen midagi, näiteks mingit sinist rätikut ta peas, mul tekib sellega mingi seos ja mõte hüppab sinna. Lagarce’i puhul töötavad samuti kordused. Mis on tema puhul tore, ta püüab, ta täpsustab veel, katsub veel täpsemini öelda ja kordab seda veel ja nii edasi, aga ta oleks selle nagu läbi kunstifiltri lasknud. Et kui ma seda loen, saan ma aru, mida öelda tahetakse, ehkki laused võivad pooleli jääda või mõte minna poole lause pealt hoopis teise kohta.

Samuel Beckett, „OODATES GODOT’D” Taevalaval, 2003.

Kujutan ette, et näitlejana võib selles olukorras olla ka küllalt keeruline.

Jah, aga väga võluv on seda esitada. Lagarce’i tekst jääb ka raskesti pähe. See on nagu värsiga, et kui sul läheb „Õpetatud naistes“ üks sõna meelest ära, siis sa ei saa enam edasi. Kui „Kalevipojas“ selline asi juhtus, oli võimalik öelda ikka „tegemaie“ ja „laulemaie“ … Paar korda mul juhtus nii, et ma teadsin, et mul jäi nüüd midagi vahelt ära. Moodustasin siis kuidagi lause ja sain edasi minna. Aga Lagarce on minu arvates ka tõlkijale raske. „Käitumisreeglite“ puhul olen jälginud, kas see tema iroonia, mis on prantsuse keeles olemas, ikka tuleb eesti keeles välja? See on päris keeruline, meie loomulik sõnade järjekord on teine. Tuleb teistpidi kombineerida.

Oled mitte ainult lavastanud, vaid ka tõlkinud Lagarce’i näidendi „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“. Kui hästi tema rütm, tema poeesia eesti keelde üle kandub?

Ma väga nautisin selle tegemist. See võttis päris kaua aega. Ettepaneku tegi Tartu Ülikooli õppejõud Tanel Lepsoo, otsiti just teatriinimest tõlkima. Kahjuks ei saanud ma tookord sõita Tartusse, kus festivali Draama raames korraldati ettelugemine paralleelselt kahes keeles.

Jean-Luc Lagarce, „OLIN KODUS JA OOTASIN, ET VIHMA HAKKAKS SADAMA” Väikeses saalis, 2016

Lugesid Mirtel Pohla ja üks prantsuse näitlejanna. Olen asjaosaliste käest kuulnud, et see oli võrdväärne partnerlus, Lagarce’i rütm ja poeesia, see kandus eesti keelde üle ja kõlaliselt ei läinud midagi kaduma.

Besançonis toimus Lagarce’i 50. sünniaastapäeval tema auks korraldatud festival koos konverentsiga, mille käigus nägingi tookord seda „Käitumisreeglite“ lavastust. Konverentsil esinesid kirjandusteadlased, kirjanikud, tõlkijad. Seal näitas üks saksa kirjanik „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“ saksakeelset tõlget. Panin tähele, et see on saksa keeles väga ilus, mõjus natuke nagu proosaluuletus. Meil, Eestis, õpetatakse tõlkijaid ja toimetajaid, et sõnakordusi tuleb vältida, alati on vaja leida sünonüüm. Aga selliste kirjanike puhul nagu Lagarce võtaks see ära osa tema stiilist. Tema põhimõte ongi selles, et ma kordan ja jään selle sõna juurde kinni, püüan minna natuke teist rada, kuid pean ikkagi selle juurde tagasi tulema.

Seitseteist aastat tagasi, kui „Meie, kangelased“ lavale toodi, oli see minu meelest sündmus, et uus autor jõudis meie kultuuriruumi. Olid artiklid, kohtumised. Tänapäeval juhtub sageli, et autor lihtsalt tuleb, ta lavastatakse ära ja sama kiiresti võib ta ka kaduda. Miks see nii on läinud?

Enam ei võeta mingite asjade jaoks aega. Tookord toimus ka eraldi vestlusring, kus kõneles Kafka „Päevikute“ tõlkija Mati Sirkel. Võib-olla tuleks tõsta uuesti kilbile see, et me võtame endale aega millessegi süvitsi sisse minna? Ükskõik, kui alguses tuleb vähe inimesi. Tegelikult on mingi kontekst või sissejuhatus nii vajalik.

„Meie, kangelaste” ja „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama” vahele jäi veel sinu tõlgitud „Üsna maailma lõpus”, mille lavastas Linnateatris Uku Uusberg ja kus sa kaasa mängisid. Oled saanud vaadelda Lagarce’i loomingut kolmest küljest, sellist kogemust on vähestel. Kui sa jõudsid läbi mängimise ja tõlkimise „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama” lavastamiseni, oli see tänu sellele kuidagi lihtsam või esitas hoopis mingeid teistsugused väljakutsed?

Ikka esitas. Ma ei pea ennast lavastajaks, juba see. Ma ei mäletagi enam, kuidas see otsus sündis. Kas ma tahtsin, et see tekst lavale jõuaks, sest see oli juba tõlgitud, aga kõik teised pelgasid teha?

Mulle tundub, et Eestis seda vist peljataksegi. See on väga mõtte- ja sõnakeskne ning vajab väga tugevat ja täpset tekstianalüüsi. Selleks, et seal näitlejana ennast kindlalt tunda, on oluline väga selge teadmine, kuidas tervikut ehitada. Olen viimasel ajal kuulnud näitlejatelt mitmete tekstide kohta lauset „see ei ole suupärane“. Kuidas sina sellesse lausesse suhtud?

Praegusel ajal tuleb palju ette seda, et näitlejad sõidavad tekstil nurgad maha, mina ei lubaks seda. Näen sageli, kuidas teksti suupärastatakse, aga Lagarce’i puhul on see välistatud. Tema tekst on mõnes mõttes värsi moodi, seal ei saa seda teha.

Jean-Luc Lagarce, „ÜSNA MAAILMA LÕPUS” Väikeses saalis, 2010.

Värsi puhul ei öelda, et see pole suupärane. Kas vastutustunne autori ees on ajaga lõdvenenud? Originaaltekst tuuakse ohvriks loomulikkusele või mugavusele laval.

Just nimelt, olen märganud sama. Teatrikoolis meil veel kehtib see, et jälgime, et autori teksti ei hakataks muutma, aga teatris see kuidagi lõdveneb. Tahetakse olla hästi orgaaniline, laval mängitakse nagu seriaalis. Aga „Iphigeneia. Agamemnon. Elektras“ tuleb Hele Kõrve, tragédienne on laval ja sa näed, milline võib tragöödias tekst olla. Milline võib olla tekstiesitus. Näitlejana on suur rahulolu, kui sul on olnud raskem, nii nagu värsi puhul. Selleks tulebki rohkem aega võtta.