„Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ | Noori teatritegijaid huvitab, mil määral otsustab inimene ise oma saatuse

Intervjuu lavastaja Margaret Sarve ja dramaturg Roos Lisette Parmasega. Vestlus toimus 15. juunil 2021. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Õpite mõlemad EMTA lavakunstikoolis viimasel kursusel. Küsin alustuseks, kui palju teil on koolis on ühiseid projekte välja tulnud ja kui palju olete nende raames saanud koos töötada?

MARGARET SARV: Välja on tulnud ainult muinasjutud, kus mina osalesin lavastajana ja Roos dramaturgina, aga me olime erinevates muinasjuttudes. „Tabamata imes“ teeme kaasa näitlejatena, Runneli kava esitasime ka avalikult.

ROOS LISETTE PARMAS: Jah, lisaks on meil olnud mõned avalikud lavakõne kavad, kus oleme koos näitlejatena üles astunud.

Ühesõnaga, see on teie esimene koostöö lavastaja ja
dramaturgina. Kuidas seni sujunud on?

M. S.: Minul on väga huvitav olnud, mulle meeldib.

R. L. P.: Mul ka.

Kust te leidsite selle materjali ja autori, kes ei ole Eestis tänapäeval väga laialt tuntud?

M. S.: Ma olin seda jutustust mõni aeg tagasi lugenud. Pärast VHK lõpetamist ja enne lavakunstikooli osalesin Theatrumi juures tegutsevas stuudios, mida juhatas Lembit Peterson. Tegelesime stuudios vooruste ja pahede teemaga ja keegi tõi selle raames lugemiseks selle loo. Kui oli diplomitöö valimine, siis tuli see materjal meelde ja uuesti üle lugedes tundus mulle, et see just ongi praegu õige.

Mis teid selle materjali juures köitis, millest see teile endale kõige rohkem räägib ja miks see hetkel aktuaalne on? 

M. S.: Mulle tundub, et teemad, mille peale me oleme lavastuse üles ehitanud, on üldinimlikud ja aegumatud. Algimpulss tõukus minu jaoks saatuse ja vaba tahte küsimusest. Kas ja kui palju on inimese enda teha ja kui palju ei ole. Sealt oleme edasi liikunud temaatikani, millise saatuse me ise enda peale võtame. Kui palju on asi selles, et miski ongi tegelikult meie saatus, ja kui palju selles, et me lihtsalt arvame, et see on meie saatus. Samuti, kuidas see võib ühel hetkel muutuda lämmatavaks, kui balansist välja minna. Kuidas me ise võime endale midagi projitseerida, mõelda, et mina olen näiteks selline ja mina peangi nii tegema, minu ülesanne on alati seda teha, minuga alati juhtubki midagi sellist. See on huvitav küsimus, kui palju me seda ise endale ette kujutame. Kui palju on see lugu, mida me endale jutustame, ja kui palju meie kaasasündinud loomuomased jooned, mida me tõesti muuta ei saa?

Ehk siis, kui palju me ise ennast mingisse eeldefineeritud kasti lahterdame?

R. L. P.: Just, see raamistiku teema. Ühelt poolt on praegusel ajal hästi suur vabadus, saab kõike teha, valida, kes ma olen, nõudeid ja eeldusi justkui poleks, ole kes tahes, seinast seina. Aga teiselt poolt on ka tugev väline surve: sa justkui pead ära valima ja ära otsustama, kes sa täpselt oled. Lisaks ka sisemine surve kuhugi kuuluda. Seetõttu võime panna endale mingid raamid ümber, ise seda adumata, ja ühel hetkel võivad need raamid hakata lämmatama. Üksinduse teema on ka tänapäeval väga aktuaalne. Kuidas ma räägin endale ühte lugu ja ma ei suudagi selle sees teisi inimesi märgata. Nad on justkui teenrid minu loos, teenivad minu lugu, aga ma tegelikult ei märka, ei näegi neid inimesi endid.

Miks peaks see materjal kõnetama noori, veidi üle kahekümneseid inimesi nagu teie ise? Algteksti kohta võiks mõnes mõttes öelda, et see on ühe vana mehe lugu, kes natuke kibestunult oma elule tagasi vaatab.

M. S.: Võib-olla on sellel noorel inimesel kõige rohkem võimalust otsustada, kuidas tema tahab elada. Tegelikult, ma arvan, on kõigil igal hetkel võimalik oma elu ümber mõtestada, aga ikkagi tundub, et just selles eluetapis väga otsitakse, kuhu kuulutakse, mida üldse osatakse, mida võib teha ja mida mitte, mis on just mulle määratud. Need küsimused on meie praeguses eluetapis eriti tugevalt kohal, kuna tuleb otsustada tuhandete valikute vahel.

R. L. P.: Selle vana mehe repliigiga seoses tahtsin öelda, et temas on samas väga suur ja tugev, justkui nooruslik kirg. See ei ole üldse vanamehelik vaikne hääbumine, vaid see kirg püsib temas kuni lõpuni ja sööbki viimaks hinge seest ära. Unamuno on tegelikult väga mänguline autor. Jutustus, mis on meie lavastuse aluseks, on küll üsna konservatiivne, aga näiteks on tal romaan „Udu“, kus tegelased hakkavad autorile vastu vaidlema ning autor ähvardab neid ära tappa, talle meeldivad
sellised tasandid. See oli tolleaegses kirjanduses väga uuenduslik võte.

M. S.: Selles kires on ka mingi potentsiaal, mis paneb mõtlema, kuhu oleks võinud seda veel suunata või mida sellega oleks veel võinud teha. Aga jah, mulle tundub, et üksinduse ja oma koha otsimise küsimus on praegu väga aktuaalne. Paljudel inimestel paistab olevat mure selle pärast. Sealt tekib ka tunne, et ma ei ole vajalik ja ma ei kuulu kuhugi, sellesse võib üksi kinni jääda ning see võib hakata seest sööma.

Te rääkisite sellest, millised küsimusi see tekst tõstatab, aga millised vastused seal teie jaoks on?

M. S.: Kindlasti saab neid vastuseid veel otsida, loodetavasti pole me veel selles osas valmis. Minu jaoks ei anna see tekst otseselt vastust, kuidas tegutsema peaks. See ei saagi seda vastust anda, aga ta annab selle küsimuse tõstatamise kaudu mingi vabaduse. Kui ma mõistan, et mul on valikuvõimalus, et ma ei pea jääma sinna kinni, kuhu ma olen ennast mõelnud, kui ma oskan ühel hetkel selle üle naerda või ennast kõrvalt vaadata, siis võib-olla oskan ma lõpuks ka rahul olla, kuigi ma seda enne ei suutnud. Me oleme ka seda palju arutanud, kuidas inimene ei mahu kunagi nendesse enda määratud raamidesse lõpuks ära. Selle asemel, et ühest suurest kastist välja tulla, mõeldakse palju väikeseid kaste juurde. Tundub, et kui saaks ennast lõpuni ära defineerida, paika panna ja õige sildi külge, siis oleks kõik korras. Aga tõenäoliselt tundub ühel hetkel siiski, et kõik ikkagi ei ole korras. Praegu on nii palju rohkem võimalusi, mida oma eluga teha, aga kui neid valikuid on nii tohutult, et ei saada enam isegi aru, mille vahel üldse valida, ei jõuta isegi nende valikutega tutvuda, siis see tekitab inimestes ärevust.

R. L. P.: Samas on sisemine soov, et keegi või miski suunaks. Peab olema miski, mis näitaks, mis on õige.

M. S.: Tahaks ära tabada, mis just see minu asi ikka on, mis on see, mida ainult mina saan teha, see soov on väga tugev küll.

R. L. P.: Meie lavastuse peategelane on inimene, kes on justkui oma valiku teinud, aga mitte teadlikult vaid alateadlikult. Ta tunnetab, et kõik kuidagi lükkab teda kindlas suunas, et ta ei saa midagi muuta ja nüüd kannatab selle pärast, kuidas keegi teine teda ei mõista ja ta jääbki üksinda sinna oma kannatusse. Tekib nõiaring, kus ta hakkab endale projitseerima seda kujutlust ja lõpuks see saabki tõeks, sest ta tahab nii mõelda.

M. S.: Huvitav on ka, kuidas me enda mõtetega manipuleerime. See, mida ma mõtlen ja tahan mõelda, muutubki tõeluseks. Ka mälestuste osas, kui ma mõtlen oma elusündmustele tagasi, võib leida samadest sündmustest täiesti erinevaid narratiive. Küsimus on, mis lugu ma otsustan endale jutustada.

Tegu on mingis mõttes peaaegu religioonifilosoofilise tekstiga, samuti on seal oluline roll Abeli ja Kaini lool. Milline on teie enda suhe piibli ja kristlusega? On teil sellega üldse mingit suhet?

M. S.: Tundub, et see on natuke paratamatu, kui juba tead, et on olemas kristlus, siis mingi suhe peab ikkagi olema.

Kas te olete mõlemad VHK õpilased?

M. S.: Mina olen, Roos ei ole. Mina olen nende lugude sees olnud päris palju just kooliajal ja kindlasti on nad mind mõjutanud. Kui elad selles ruumis, siis see mõjutab sind omajagu, ka maailma mõtestamisel.

R. L. P.: Mina ristitud ei ole, aga kristluse tuum, armastuse filosoofia, on mulle väga oluline.

M. S.: Jah, sama siin.

R. L. P.: Piibel on üks tüvitekst, mis jookseb kõigest läbi ja seda tuleb tunda.

Mis on selles lavastuses teistmoodi, võrreldes teie eelmiste projektidega?

M. S.: Minu jaoks on selle lavastuse juures olnud hästi tore see, et me oleme väga palju arutanud sisu üle ja mõelnud, mida me tahame välja tuua ning kuhu fookus seada, ja see on dikteerinud vormi. Ka vorm on fookuses olnud, aga olles samal ajal sisu teenistuses. Just vormikasutuse vabaduse mõttes on praegune loomine eriti tore olnud. Me oleme selle tekstiga avastanud rohkem vormivõimalusi kui varasemates koolitöödes.

Kuidas sündis otsus kutsuda lavastuse kunstnikuks Mae Kivilo?

M. S.: Ma tunnen Maed juba päris pikalt. Ma tahtsin enda kõrvale kedagi, kelle käekiri mulle meeldiks, keda ma võin usaldada ja kes oleks ka kogenud. Me oleme koostööd teinud noorte kunstnikega ja mõtlesin, et kui juba teha professionaalses teatris professionaalsete näitlejatega, siis võiks ju ka kunstnik olla keegi kogenud inimene, et just niipidi sellest protsessist kõige rohkem õppida.

Miks just Linnateater?

M. S.: Teatrina meeldib Linnateater mulle väga oma õhkkonna poolest, siinsetes väikestes saalides valitseb intiimne teatri atmosfäär, mis mind väga paelub. Kui ruumil on mingi oma energia ja see panna lavastuse energiaga kokku mängima ning see hakkab tööle, siis võib see tulemusele väga palju juurde anda ning olla jõulisem kui lihtsalt black box’is lavastades. Kuigi ka seda viimast võib imeliselt ära kasutada, tundus mulle, et teistsugusel ruumil on veel rohkem potentsiaali elama minna. Puhtalt praktilise poole pealt tahtsin teha lavastust Tallinnas, kuna ma tunnen siinseid näitlejaid rohkem. Ma leidsin, et hea oleks kutsuda lavastusse näitlejaid, keda olen varem laval näinud.

Miks on teie arvates kooli ajal n.ö. päris teatris lavastamine vajalik õppeprotsessi osa, miks on tähtis saada varakult professionaalses teatris kätt proovida?

M. S.: Ma arvan, et see on vajalik juba lihtsalt kogemusena, kuidas teater toimib, kuidas asju planeerida. Lisaks on see võimalus oma tugevuste ja puudustega silmitsi seista. Ma arvan, et need tulevad siin hoopis teisiti esile, kui oma tuttavate kursusekaaslastega lavastades. Samuti on kasulik puutuda kokku pikalt teatris töötanud ja seda maailma tundvate inimestega, oskamaks mõtestada ja aru saada, mis on üldse oluline ning märgata asju, mille peale sa ise ei tuleks. Veel on oluline see samm lihtsalt ära teha, muidu jäädki seda edasi lükkama. Millal oleks veel parem professionaalses teatris esimest korda lavastada, kui mitte siis, kui on kooli poolt tugi olemas? Kohustus diplomilavastust teha tekitab kohe ka kindlustunde, et ma saan sellega hakkama, sest seda peabki tegema. Kui seda edasi lükata, siis võib-olla ei saaks koolist kätte kõike seda, mida võiks saada.

Rääkides lavakunstikoolist maksimaalse tulemuse kättesaamisest, siis küsin lõpetuseks, mis on teie mõtted seoses lavastajaõppe ümberkujundamise protsessiga?

M. S.: Igal koolil on omad vajakajäämised, millega peabki kogu aeg tegelema. Aga minu meelest ei saa öelda, nagu meil oleks tohutu kriis ja mingit normaalset õpet ei ole, milline kuvand praegu lavastajaõppest on tekkinud. Lavastajaõpe on praegu sellises faasis nagu ta on ja minu arvates on mõned asjad meil just hästi tugevad. Näiteks meeldib mulle praeguse õppevormi juures väga ühtse trupi tunne ja vajadus kehtestada end selle trupi sees mõtte, mitte autoriteedi kaudu. Aga kindlasti on asju, mida tahaks parendada või täiendada. Praegu ongi õige aeg seda kõike ümber mõtestada, süsteemi paremini välja töötada. Uuesti mõelda, kui palju peaks kogu kursusel olema ühiseid ained ning kui palju ja milliseid eraldi, struktuuri parandada, aga mingit fundamentaalset probleemi meil lavastajaõppega minu arvates ikkagi pole.