Valitsus otsustas määrata 2026. aasta riigi F. J. Wiedemanni keeleauhinna Anu Lambile pikaajalise mõjuka panuse eest eesti keele kõlakultuuri ja selge väljenduse väärtustamisel näitleja, õppejõu ning tõlkijana.
Anu Lamp alustas filoloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis ajal, mil rivis oli veel ülikooli humanitaarne raudvara: Richard Kleis, Paul Ariste, Paula Palmeos, Valmar Adams. Aastad 1976–1978 – fantastiline aeg vaimse pagasi mõttes. Tartust läks Anu Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse ja lõpetas 1982 kooli X lennu.
Alates 1982. aastast töötab Anu Lamp näitlejana Tallinna Linnateatris, kus ta on teinud üle kuuekümne rolli ja tegutsenud aastatel 2006–2010 ka kirjandusala juhatajana. Lisaks on ta jätnud Eesti teatrimaastikule tähelepanuväärse jälje kui üks meie juhtivaid näidenditõlkijaid. Tõlkijana kuulub Anu Lambi pagasisse üle poolesaja eestinduse inglise või prantsuse keelest. Tema hoolikalt viimistletud lavatekste iseloomustavad ühtaegu täpsus ja keeleline puhtus ning loomulikkus ja suupärasus. Autoritruult edasi antud mõte ja kaunis kõla. Seda oskavad hinnata nii näitlejad kui ka vaatajad.
Anu Lambi sulest pärineb näidenditõlkeid autoritelt nagu William Shakespeare, Tom Stoppard, Jean-Luc Lagarce, Harold Pinter, Paul Claudel, Edward Albee, Bernard Shaw, Terry Johnson, Michael Frayn, Peter Shaffer, Martin McDonagh, Dennis Kelly jpt. Kaks korda on tema tööd tunnustatud Eesti Teatriliidu poolt välja antava Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinnaga. Samuti on Anu Lamp pannud eesti keelde ümber mitmed teatriteoreetilised raamatud, mille ilmumine on oluliselt rikastanud siinset kultuuripilti, näiteks Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb. Hääl ja esitaja“ (Eesti Teatriliit 2008), Judith Westoni „Töö näitlejaga“ (TLÜ Kirjastus 2017), Konstantin Stanislavski „Näitleja töö endaga“ (2021) ja Peter Brooki „Ajalõimed“ (Tallinna Linnateater 2022).
Kolleegide jaoks on Anu Lamp olnud läbi aastate autoriteet kõiges, mis puudutab ilusat ja korrektset eesti keelt, eneseväljendust, lavakõnet. Ühelt poolt on eeskujuks tema enda rollid teatrilaval, lugematutes raadiokuuldemängudes ja dublaažides või töö audioraamatute lugejana, teisalt on Anu Lamp paljude tänaste näitlejate õpetaja. Anu on alati rõhutanud, et näitleja on „kuuldav“ mujalgi kui teatrilaval. Tema õpilastest on kasvanud ilusa emakeele saadikud.
Anu Lamp on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud 1994. aastast, õpetanud kolmkümmend aastat lavakõnet, lisaks olnud erialaõppejõud, XXIX lennu juhendaja, pidanud loenguid eesti keele ja kultuuri ajaloost, vedanud lavakõne suunaga magistriõpet. Kooli tagasi tõi Anu vastutustunne. Ta on vahelüli nende vahel, kes teda õpetasid – Karl Ader, Helmi Tohvelman, Aarne Üksküla, Lea Tormis – ja kes pärast tulevad. Nüüd õpetavadki lavakoolis lavakõnet juba Anu Lambi õpilased. Näitleja elukutse puhul on väga palju suulist traditsiooni, järjepidevus on oluline.
Anu Lambi jaoks on sõna nii tähtis. Sõna ongi kõige tähtsam asi. Ta käib sõnadega ümber üliettevaatlikult. Mitte midagi ei pudene juhuslikult, tekitades soovi seda hiljem tagasi võtta, mitte midagi ei läigata hooletusest. Meie eesti keel on oluline. Meie kultuuri ja rahvuse säilimiseks kõige olulisem. Anu Lamp väärtustab ilusa eesti keele õpetamist, õppimist, oskamist ja hoidmist. Lavakunstikool koolitab näitlejaid eelkõige Eesti sõnateatrile. Eesti teater on eestikeelne teater. Anu Lambi eesti kirjakeele loengud algavad piiblitõlke ajaloost, sest nii ta on ju olnud – meie eesti kirjakeele lugu 500 aastat. Algteadmised piibliloost on elu, kunsti ja kultuuri mõistmiseks ülimalt olulised. Sealt edasi lähevad Anu loengud läbi baltisaksa ajaloo eelmise sajandi keeleuuendusteni.
Anu Lamp on ise ütelnud ühes intervjuus: „Hariduse valda tungivas ingliskeelsuses on emakeelne teatrikool juba küllaltki erandlik kants meie kõrgkoolide hulgas. Tajun teatrikoolis ja teatrilaval suuremat keele hoidmise missiooni kui varasemal ajal. Süvendatud emakeeleõpe kasvatab näitleja austust keele vastu, teeb ta keele suhtes valvsaks, õpetab sõnaga ümber käima. Väheneb oht, et näitleja muudab nõudlikuma teksti enda jaoks suupäraselt ladnaks, lisab parasiitsõnu või hakkab etendama „orgaanilist” mängulaadi.”
Anu Lamp on oma töövõime ja nõudlikkusega selles tudengitele suurepäraseks eeskujuks. Õppejõu töö efektiivsus on näha üliõpilaste eksamite ja arvestuste vaimses tasemes ja energeetikas. Anu on pidevalt otsinud teid, kuidas aidata üliõpilastel just läbi kõne ja keele luua rolle, avastada maailma ja uusi teadmisi. Ise ta ennast lavastajaks nimetada ei julge, aga tihti on tema lavakõne eksamid omaette lavastused, mis jõuavad lavakooli seinte vahelt laiema publiku ette. Olgu nimetatud vaid mõned neist: 2006 „Keeleuuenduse lõpmattu kurv” XXII lennuga teatris NO99, mis teatrikunsti jaoks tavatu tunnustusena pälvis 2007. aastal Aasta Keeleteo auhinna; 2015 „… ja Sõna sai lihaks” XXVII lennuga lavakunstikooli mustas saalis; 2016 „Elagu, mis põletab!” XXVII lennuga Adamson-Ericu muuseumis; 2020 „Motiivi sünd ja ränd eesti luules” lavakõne magistrantidega; 2021 „Kummardus Valgevenele” lavakõne magistrantidega; 2022 „Abc-kiräoppusest Traadi Matsi ja Shakespeare’i Williamini” XXXI lennuga Tallinnas, Tartus ja Võrus; 2024 „Ukraina avastamine” XXXI lennuga Tallinna Linnateatris.
Lisaks mainekatele näitlejapreemiatele nagu Eesti teatri aastaauhind (1991, 1996, 2000, 2022), Ants Lauteri nimeline auhind (1996) ja autasud mitmetelt festivalidelt Eestis ja mujal, Valgetähe V klassi ordenile (2001) ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemiale (2012) ning muule tunnustusele on Anu Lamp pälvinud kaks korda Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinna (1993 ja 2003), Karl Adra nimelise auhinna (mis antakse draamanäitlejale, kelle korrektne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus kõige paremini publikuni jõuab; 2003), Priit Põldroosi nimelise teatrimõtte auhinna (2007), Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt algatatud Aasta Keeleteo rahvaauhinna (2007), Emakeeleõpetajate sõbra tiitli (2020) ja Eesti Vaegkuuljate Liidu Selge Kõneleja auhinna (2022).