Tallinna Linnateater elab praegu mitmes mõttes üleminekuajas. Selleks, et valmida saaks suur lava, millest on unistatud alates teatri loomisest Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri nime all ja Voldemar Panso juhtimisel 1965. aastal, oleme ajutiselt Laia tänava kompleksist välja kolinud ning anname etendusi teistes mängupaikades. Värskelt remonditud Salme Kultuurikeskus, kus Noorsooteater omal ajal alustas, võimaldab meil taas kord mängida oma suurel laval üheksa kuud aastas, lisaks on kogu selle ajutise perioodi vältel Linnateatri kasutuses sama hoone kolmandale korrusele rajatud väike lava, mis moodustub kahest kõrvuti asetsevast black box’ist. Salme Kultuurikeskuses etendub rida uusi lavastusi, kuid samuti mängitakse seal olulist osa Laialt tänavalt üle toodud repertuaarist. Mõistagi on etendusepaigana endiselt käigus ka Laia tänava lõpus asuv omanäoline Hobuveski. Teatri töökojad on kolinud äsja valminud kaasaegsesse tootmishoonesse Suur-Sõjamäel ja kontoripool toimetab alates jaanuari lõpust Kanuti Gildi SAALi majanaabritena aadressil Pikk 20.

Teine suur muutus puudutab teatri loomingulist poolt. Elmo Nüganen, kes on juhtinud Linnateatrit 1992. aastast, on teatanud, et hooaeg 2020/2021 jääb tema jaoks peanäitejuhina viimaseks ning nüüd, kus valmimas on uus teatrimaja, on aeg anda järgmisele põlvkonnale võimalus see oma energia ja loominguga täita. Tulevase peanäitejuhi nimi selgub hooaja 2021/2022 alguseks.

Uuenenud Tallinna Linnateatri kompleks, mis valmib Tallinna linna ja Vabariigi Valitsuse toetusel ning arhitektuurikonkursi võitnud Salto AB projekti järgi, avab praeguste plaanide järgi uksed aastal 2023.

Üks suuremaid muutujaid ja edaspidi kõige rohkem publikut mahutav Linnateatri saal on Põrgulava. See maa-alune mängupaik võeti kasutusele 1997. aastal Adolf Šapiro lavastusega Bertolt Brechti „Kolmekrossiooperist“. Ümberehitatud Põrgulava säilitab oma eripärase kuju ja atmosfääri, mida lavastajad ja teatrikunstnikud on aastate jooksul nii väga armastama hakanud, teisalt aga tuleb juurde lavatorn, mis avardab tohutult tehnilisi võimalusi, ning suurenenud publikualal on edaspidi istekohti 350 vaatajale. Põrgulava lähedusse valmib lisaks veel üks täiesti uus 130-kohaline black box. Nende uute ruumide rajamisega täidetakse ära vundamendiauk, mis jäi maha koos nõukogude perioodi lõppemisega katkenud katsest Noorsooteatri sisehoovi suurt saali ehitada ning kuhu 1995. aasta suvel seati sisse vabaõhulava Elmo Nüganeni Dumas-ainelise suvelavastuse „Kolm musketäri“ tarvis. Kuigi Lavaauk kaob, on teatril plaanis suvelavastuste traditsiooni jätkata ja tänavaga taas samale tasapinnale kerkinud hoovi kerkib uus vabaõhulava 500 vaatajale.

Aida tänava äärses majaderivis praegu haigutav tühimik hoonestatakse uuesti – sinna on peamiselt plaanitud ruumid publiku vastuvõtmiseks ning arhitektid on teatri soovidele toetudes pööranud erilist tähelepanu sellele, et uus majaosa oleks avar, valgusküllane ja huvitavalt liigendatud, aidates teatrikompleksi ja siseõue mitte piirata, vaid linnaruumile avada.

Oma tuttava näo säilitavad Väike saal, meie vanim mängupaik Laial tänaval, mis võeti kasutusele Tõnu Tamme luulelavastusega „Aasal õitseb mahlakann“ aastal 1975, ja Taevalava, mis toimis ajutise Pööningusaalina juba varemgi, aga avati oma praeguse näoga aastal 1999 William Shakespeare’i „Hamletiga“ Elmo Nüganeni lavastuses. Eksperimentaalsemat laadi lavastuste jaoks jääb alles ka pisike Stuudio, kus 2018. aastal esietendus Elmo Nüganeni lavastus Antoine de Saint-Exupéry jutustuse „Väike prints“ põhjal. Mängukohana kaob Kammersaal, kus aastatel 2010–2020 mängiti rekordilised 319 korda Mladen Kiselovi lavastust Edward Albee näidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Edaspidi asuvad selles majaosas Taevalava publikuruumid.