Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce'i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. Anu Lambi lavastus on kolmas Lagarce'i eestindus Tallinna Linnateatris pärast lavastusi „Meie, kangelased“ (Elmo Nüganen, 2009) ja „Üsna maailma lõpus“ (Uku Uusberg, 2010).

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Lisalugemist

Kõrv on väga oluline. Intervjuu Tanel Lepsooga. Tallinna Linnateatri sügis 2016

Meediakaja

Ja ma naeran et ma nutan... (Pille-Riin Purje, Postimees 29.10.2016)
Ei mingit kerglast nalja, tusameele talv, alga! (Kadi Herkül, Sirp 7.10.2016)
Arvustus. Kui Godot tulebki (Merilin Pärli, kultuur.err.ee 3.10.2016)

Linnateatris esietendub Anu Lambi uus lavastus (Aktuaalne kaamera)
Anu Lamp lavastab Linnateatris naiste loo (Postimees)