Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu).

Auhinnad

Parima lavastuse preemia Balti Teatri festivalilt 2010

Linnateatri kolleegipreemia parimale lavastusele 2011

Helene Vannari - parima naiskõrvalosa preemia Balti Teatri Festivalilt 2010,Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest 2011, Eesti Teatri Aastaauhind parima naiskõrvalosa eest 2011

Ene-Liis Semper - parima kujunduse preemia Balti Teatri Festivalilt 2010, Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2011

Alo Kõrve - Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest 2011

Meediakaja

"Hiilgav keskööpäike", 30.04.2010, Sirp

"Tõsine teatriajalugu pöördub tabavaks koomikaks", 14.04.2010, Eesti Päevaleht

 "Культура. Когда сцена становится полигоном", 03.10.2010, Den Za Dnjom