Uudisvoog

Uudised RSS

Teatrimaagia haprus

11.12.2017
Heili Sibrits pealkirjastas oma artikli, mis kajastab Elmo Nüganeni lavastust „Kirsaed“ Tallinna Linnateatris, „Nüganen jäi iseendale alla“. Mina Sibritsa hinnanguga ei nõustu.

„Kirsiaed“ on Elmo Nüganeni suurlavastus. Lavastus on filigraanne, täis vapustavalt huvitavaid misanstseene (eriti teises vaatuses). Elmo Nüganen järgib A. Tšehhovi tragikoomilist liini. Väga mõjusad olid hetked, kui mõisa valgussüsteemi juhe stepslist välja võeti ja pimedus vallutas lava: Ljubov Andrejevna Ranevskaja (Sandra Uusberg) koos toapoiss Firsiga (Andrus Vaarik) ja uuesti Ranevskaja koos oma venna Leonid Aleksejevitš Gajeviga (Andres Raag). Väga tundlik oli ka Elmo Nüganeni näitejuhi töö: kõigil osatäitjatel kindlad rollijoonised, millest monoloogidega tulid välja tegelaste põhiolemused, nende hingepeeglid, Tallinna Linnateatrile omane ühtne ansamblimäng. 

Täiuslik oli lavastuse lavakujundus lätlaselt Reinis Suhanovsilt. Peeglid tegid efektselt mänguruumi suuremaks, avaramaks, andes mõisale uhke kujunduse. Kui kirsiaed oksjonil ära müüdi olid peeglid juba kaetud, möödanik sai olevikuks.

Nüüd ka näitlejate rollidest. Superrolli tegi Andres Raag Ranevskaja venna Gajevina –  tõeline õilishing, kes peab ilukõne elutule kapile. Õetütred peavad teda korduvalt vaigistama liigse ilutsemise pärast. Andres Raag oli tõepoolest tšehhovlik, tõeline venelane. Meeldejääva rolli tegi ka Piret Kalda toatüdruk Dunjana, kes oli pööraselt armunud noorde toapoissi Jašasse (Tõnn Lamp). Piret Kalda roll oli peenelt groteskne, minemata karvavõrdki  liialdustesse. Nüüd ka peategelasest Ranevskajast, mõisaprouast (Sandra Uusberg), kes Pariisist koju naasnuna elab minevikus, elab taas läbi oma poja uppumissurma, kui ta kohtub üliõpilase Pjotr Sergejevitš Trofimoviga (Priit Pius). Sandra Uusberg mängib armunud naist, kes igatseb tagasi oma väljavalitu juurde. Kaspar Velbergi ärihaist Jermolai Aleksejevitš Lopahhini tipphetkeks jääb tants ja võtmete mahapanek pärast mõisa ostu, vabanedes pärisorjuse taagast. Külli Teetamme kasutütar Varja on abielu ja armastust ootav naine, kes murdub ahastades, kui õnn jääb tulemata. Näitlejanna oli vapustavalt orgaaniline. Anu Lambi Šarlotta Ivanovna oli trikimeistrist guvernant. Väga mõjus oli tema monoloog üksindusest. Allan Noormetsa mõisnik Boriss Borissovitš Simeonov-Pištšik oli rahahädas naaber, kes suhtus oma isikusse eneseirooniaga, nimetades ennast hobuseks – dramaatiliselt täpne roll. Andrus Vaariku truu toapoiss Firss – galantselt mängitud roll. Publiku naerutajaks oli Alo Kõrve, pidevalt äpardustesse sattuv mõisa arvepidaja Semjon Jepihhodov. Teistele näitlejatele ei jäänud sugugi alla ka lavakoolis õppiv Teele Pärn – Ranevskaja tütar Anja.

Lavastuse lõpp viib meid kaduviku radadele, kus meid haarab unustus.

Lavastuse atmosfääri loomisele aitasid palju kaasa Suurbritannia valguskunstnik Kevin Wyn-Jones ja muusikaline kujundaja Riina Roose.

Aga kui kaua me suudame endas säilitada teatrimaagia õhevil õnne? Tõepoolest, see lavastus oli Elmo Nüganeni järjekordne pärl kaunistamaks teatrielamuste keed.