Uudisvoog

Uudised RSS

Riina Roose 50. Intervjuu ning sümpoosioni "Milleks rahvuslikkus?" videoloengud

04.04.2014
27. veebruaril tähistas Tallinna Linnateatri muusikajuht Riina Roose 50. sünnipäeva. Sel puhul toimus Riina Roose eestvedamisel sümpoosion "Milleks rahvuslikkus?", kus esinesid Ene Salumäe, Ott Sandrak, Elisabet Reinsalu, Enn Lillemets, Ründo Mülts, Martti Raide, Marju Lepajõe, Eva Toulouze ning Tiia Järg. 

Ajalehes Tallinna Linnateatri kevad ilmus aga Diana Leesalu intervjuu juubilariga "Riina, miks sa nii teed?"



Kõiki loenguid ja muusikalisi etteasteid saab vaadata Tallinna Linnateatri Youtube'i kanalist: https://www.youtube.com/watch?v=5ks6PeHyS6o&list=PLIVnkCWlY6u5VTIqtK5xkmr9Jf7iRsre1

Diana Leesalu intervjuu Riina Roosega

Riina, tuleb tunnistada, et sa oled üks eriskummalisemaid inimesi, keda mul on au tunda. Sa teed asju, mida minu arvates kõik inimesed ei teeks. Või siis teed asju natukene teisiti, kui suurem osa meist. Ja ma olen alati tahtnud sinu käest küsida, miks sa nii teed. Kasutan nüüd lõpuks võimalust ja uuringi. Alustame näiteks ühest hiljutisest tähtsast päevast sinu elus. Tavaliselt tähistatakse mõnda ümmargusemat sünnipäeva ikka suure peo ja mölluga. Sina korraldasid oma külalistele aga hoopis sümpoosioni teemal „Milleks rahvuslikkus?“. Miks sa nii teed? 

Mõte teha selline sümpoosion kummitas mind juba ammu ja see kõik algas Mart Saarest. Mart Saarel oli just ümmargune tähtpäev ja kui ma veel avastasin, et tema tunnusloo „Põhja vaim“ kirjutamisest möödus mõni aeg tagasi sada aastat, hakkaski mõte idanema. Mitmel korral arutasime ideed mõttekaaslastega, kes ka Saarest lugu peavad, aga alati vajus see kõik jälle ära. Ühel hetkel, kui sai selgeks, et minu enda juubel vääramatult tuleb ja selle eest kusagile ei pääse, võtsin asja uuesti ette. Igasuguseid pidusid toimub meil ju teatris ikka üsna palju. Ma vahel mõtlen, et ei jaksa seda möllu kogu aeg kaasa teha. Mingis eas lihtsalt tunned, et ei ole tarvidust enam selle järele. Energia, mis tavalise pidutsemise peale kulutada, kaob ära ja ei tule enam tagasi. Pigem tahaks rohkem kokku puutuda tõsiste teemadega. Ja kuna midagi ju pidi juubeli puhul ette võtma, siis ma mõtlesingi, et teeks ühe tõsise asja. Siis on motivatsiooni ja mõtet pingutada selle nimel. Inimesed, kes lõpuks kohale tulid, võtsid asja väga tõsiselt, aga samas oli selles kõiges ka mingi mõnus kodusus. Sain palju väga head tagasisidet. Mulle on tehtud ettepanekuid korraldada sümpoosionile veel ka teine osa.    

Sinu sünnipäeva kutsel oli kirjas, et ärge lilli tooge, aga võimalusel toetage üliõpilaste kultuurilise harimise fondi. Kui ma veel ise tudeng olin ja sa esimest korda meie kursusele ütlesid, et kellel näituse vaatamiseks raha ei ole, tulgu ikka kohale ja sina hoolitsed piletite eest. Ma mäletan, et meis tekitas see tollal väga suurt hämmingut. Tundus väga kummaline, et õpetaja maksab õpilaste eest piletiraha. Miks sa nii teed?
 Meil siin teatris on lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa“, kus härra Maurus ka ütleb Indrekule, et natuke peab sinusugusel mehel ikka raha taskus olema. Ma arvan, et see on suuresti samal põhjusel. Mind on ka mõnikord toetatud ühel või teisel moel. Ja ma mäletan väga hästi, et üliõpilaspäevil raha mitte pennigi ei olnud. Aga kui selle taha jääb hariduse omandamine, siis on ju väga kahju. Kui sa õigel hetkel mingisuguseid asju ei näe ega kuule, siis hiljem on keeruline seda millegagi korvata. Siis on rong juba läinud. On asju, mida tuleb kogeda ja õppida just teatud eas. Pärast on hoopis raskem neid lünki täita. 

Kui ma vaatan noori näitlejaid andmas intervjuusid, siis mulle tundub, et on mingisugused märgid nende eneseväljenduse oskuses või keelekasutuses, mille järgi võib ära tunda, kas Anu Lamp on olnud koolis nende õpetaja või mitte. Sinu puhul on vist ka nii, et ei ole õpilast, kes ei teaks, millal sõlmiti Tartu rahu või mitu eestikeelset laulu esitati esimesel laulupeol. Sa oled tuntud selle poolest, et sul on kombeks inimesi koolitunnis või teatri koridorides sageli mõne nii-öelda viktoriiniküsimusega üllatada. Miks sa nii teed?
Esiteks, kordamine on tarkuse ema. Ja eks see ole loomulikult ju ka natukene huumoriga pooleks, aga üldiselt on ikkagi mingisugused asjad, mida võiks üks teatriinimene teada. Ma ei arva, et faktiteadmised on eluliselt tähtsad, aga näiteks seda, mis ajastusse see Shakespeare umbes paigutada, võiks ju ikka teada. Siis on võimalik teisi asju paigutada kas enne või pärast teda. Sellistes suuremates ajakategooriates võiksid inimesed orienteeruda. Minu meelest on ka ajaloos olemas mingi nii-öelda korrutustabel, mis tuleb lihtsalt pähe õppida, et saaks sinna muid asju ümber ehitada. 

 
Meie teatri sünnipäeval esines taas kord Linnateatri segakoor. Sa oled alati ärgitanud inimesi laulma ja teed seda taas lihtsalt oma vabast ajast. Miks sa nii teed? Ja miks inimesed tulevad?
Ju siis on Laulupeol osalemine ikka üks väga suur stiimul. Niisama üht koori pidada ei ole kahjuks aega, aga kui on mingi konkreetne sihtmärk, siis on lihtsam. On konkreetne asi, mille tarvis on kokku tuldud. Ja see pakub niivõrd suurt võimalust ennast väljendada. Laulmine on üks vahetumaid eneseväljenduse võimalusi ja laulupeol osalemine annab ikkagi väga suure emotsionaalse laengu. Mõni muu asi ei pruugi sellist emotsiooni asendada. See on ju nii eriline sündmus meie kultuuriruumis, mis ühendab kõige rohkem erinevaid elanikkonna kihte ja vanusegruppe. Laulupidu on ühest küljest muusikaline elamus ja teisest küljest nagu üks suur suguvõsa kokkutulek. Selline fenomen ongi võimalik ainult meiesuguses väikses riigis.   

Kui päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva küsida kolleegidelt, et mida nad järgmisel päeval teevad, siis võib üsna sageli kuulda vastust: „Lähen Riinaga lippu heiskama.“ Sinu isikul on vähemalt meie teatri ringkonnas selle sündmuse juures väga suur osa, sest pärast lipuheiskamist võõrustad sa inimesi alati oma kodus. Isegi president isiklikult on sinu juurest sel päeval läbi astunud. Miks sa nii teed?
Kuna ma elan liputornile suhteliselt lähedal, siis on see traditsioon ise kuidagi kujunenud. Lihtne on pärast minu juurde koguneda. Lipu heiskamine Vabariigi aastapäeval on ka jälle mingisugune fenomen. Kui püüda seda kirjeldada, siis see pudeneb käest. Kõige suurem pluss on, et see toimub hommikul vara, mis muudab kogu atmosfääri ja tunde eriliseks. Kõige kihvtim on siis, kui minna natuke varem välja ja vaadata, kuidas inimesed hakkavad igast ilmakaarest kokku voolama. Sellel on kirjeldamatu võlu. Me peame endale ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et meie riik ei ole iseenesestmõistetav. Iseseisvus on hulga inimeste tohutu töö, visaduse ja kompromissituse hinnaga saavutatud. Ja see võib nii kergesti jälle käest libiseda. Väga tore on, et igal aastal on mul lõpuks külas hulk uusi inimesi, keda ma üldse ei tunnegi. Ja kui ükskord president Ilves ka sisse astus, siis mõjus see muidugi ootamatult ja elevust tekitavalt. Aga kõige noorem lipuheiskaja on olnud 5-kuune! On, millest eeskuju võtta!   

Küsis Diana Leesalu