Uudisvoog

Uudised RSS

Palju õnne 40. sünnipäevaks, Väike saal!

27.11.2015
Esimesed kümme aastat sai Noorsooteater hakkama ilma päris oma saalita. Täna võime aga öelda: palju õnne neljakümnendaks sünnipäevaks, Väike saal! Noorsooteatri esimene päris oma mängupaik avati 28. novembril 1975 Tõnu Tamme lasteluulepõimikuga "Aasal õitses mahlakann". Sellest ajast peale on niigi napi mänguruumiga teatrisaali vastavalt lavastajate ja kunstnike fantaasiale ümber kohaldatud ja sellest lähtuvalt muudetud publiku asetust. Väikses saalis välja toodud lavastuste hulk on aukartustäratav: paar nädalat tagasi lavale jõudnud "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus" oli selle saali 125. esietendus!   


"Aasal õitses mahlakann" (lav. Tõnu Tamm): Kaarel Kilvet, Tõnu Tamm, Iivi Lepik ja Ivo Eensalu

Noorsooteatri asutajaliige, näitlejanna Iivi Lepik mäletab, et  Väike saal pidi avatama Mati Undi näidendiga "Good-bye, baby" Kalju Komissarovi lavastuses; lasteetendus oli kavandatud sellele lisaks olema. Aga juhtus nii, et "Good-bye, baby" dekoratsioon ei mahtunud lavale ära ja nii mängiti seda vaid ühel korral - kontrolletendusel. Lavastaja Tõnu Tamm aga mäletab, et tema ise oli "Aasal õitseb mahlakann" puhul ka kunstnik ja kostüümide autor. "Lõppkokkuvõttes oli see juhus, et just meie esimestena Väikses saalis üles astusime," ütleb Tamm. 

Ühena esimestest Väikses saalis mänginud näitlejanna Iivi Lepik toob välja ka faktori, mis ruumi publiku ja näitlejate jaoks eriliseks muudab: väikse distantsi ja intiimsuse. "Siiani olime ju mänginud Salme tänaval, kus publik istus kaugel ja pidime kõvemini rääkima, et kosta oleks. Siin järsku olime vaatajatest poole meetri kaugusel. Ühel etendusel tuli üks väike tüdruk mu juurde ja silitas mu villast valget rätikut: "Pai, pai, pai." Ma nii mäletan seda. Astusin veel tema juurde ja me kallistasime. Selline publiku lähedus oli näitlejatele eriline kogemus." Ja on tänase päevani.