Uudisvoog

Uudised RSS

Õnne sünnipäevaks, Allan Noormets!

09.02.2014
9. veebruaril on põhjust õnne soovida Linnateatri näitlejale Allan Noormetsale. Sünnipäevanumber on ümmargune - 50. Dramaturg Triin Sinissaar tegi ülevaate näitleja Noormetsa lavateest.

Kui Kalju Komissarov tõi 1987. aastal TRK lavakunstikateedri 13. lennuga lavale kantrimuusikali „Oklahoma“, lõi see värvikirevuse, laulu ja romantika virrvarr pahviks kogu hallis nõukogude argipäevas üles kasvanud noorsoo. Meespeaosa, noort ja sarmikat kauboid Curly McLaini mängis sama noor ja sama sarmikas Allan Noormets, kellest sai üleöö üleüldine lemmik ja paljude tütarlaste salaunistus.

Allan Noormets ja Piret Kalda "Oklahomas" (lav. Kalju Komissarov, Ugala 1987)
 
Teatrikooli lõpetamisele järgnes näitlejatöö Viljani Ugalas, kuhu Allan suundus koos oma kursusekaaslaste Elmo Nüganeni ja Andres Noormetsaga. Koos hullutati publikut menulavastustes „Charley tädi“ (kes on kord näinud ligi kahemeetrist Allanit suure kübara, mummulise kleidi ja kontsakingadega tädikest etendamas, ei unusta seda iialgi), „Armastus kolme apelsini vastu“ ja „Vihmameister“. Meeldejääva ja südamliku rolli tegi Allan lihtsameelse Lennie’na Steinbecki traagilises loos „Hiirtest ja inimestest“.

1994. aastal tuli Allan näitlejana tööle Tallinna Linnateatrisse, mille peanäitejuhiks oli paar aastat varem saanud Elmo Nüganen ja kus tegutses juba samuti hulk tema kursusekaaslasi. Valmisid mitmed kandvad rollid, mida iseloomustas hoog ja teatud komöödiaelement. Vägilasekasvu Porthose osa Dumas’ „Kolmes musketäris“ sobis Allanile nagu rusikas silmaauku, karakterikoomikat pakkusid Tiigri-Brown Brechti „Kolmekrossiooperis“ ja president Pätsi parodeeriv Juhatuse esimees „Ainsas ja igaveses elus“. Tõsisemaid-süngemaid-nukramaid toone tõid Joey roll Pinteri „Kojutulekus“ ja Kay roll Storey’ „Pühapäevas“.

Väike, aga esiletõusev osa oli Allanil kanda Tätte „Meeletus“ – tõsine eesti maamees Meinart istumas hiigelsuurel pingil, jalad rippu, kurtmas puhtsüdamlikult oma muret ja hiljem rõõmustamas ülevoolavalt taasleitud elu mõtte üle, tõru pihus. 

Meinart Jaan Tätte "Meeletus" (lav. Eva Klemets, 2005)

Delikaatselt ja tundlikult lahendas Allan ühe oma võib-olla sisemiselt keerulisematest ja raskesti samastutavatest lavarollidest, alaealise tütarlapse võrgutanud onu Tonksi osa Vogeli probleemnäidendis „Kuidas ma õppisin sõitma“. Vastukaaluks aga valdab Allan jätkuvalt ka jämekoomikat, mille tõestuseks piisab sellest, kui näha viina viskavat ja jalgu loopivat Isa Matveid Tšehhonté „Maailmale nähtamatutes pisarates“. 

Kõlab ilmelt klišeena, aga vaieldamatult on Allani mehise kuju sees peidus tundlik hing. Muidugi on ta mees nagu muiste. Armastab kalapüüki ja autosid ja Muhumaad ja oma naist Mall Noormetsa. Lihtsalt ja loomulikult. Aga laval oskab avada ukse neisse raskesti tabatavatesse sügavikesse, mis toovad vaataja teatrisse.

Sel hooajal võib Allan Noormetsa näha Linnateatri lavastustes „Kassirabal“, „Utoopia rannik. I osa. Teekond“, „Maailmale nähtamatud pisarad“, „Tõde ja õigus. Teine osa“ ning 22. veebruaril esietenduvas lavastuses „Aju jaht“.

Triin Sinissaar
Tallinna Linnateatri dramaturg