Uudisvoog

Uudised RSS

Linnateatri sügis 2015: "(Ühiskonna) vedurist restoranvaguniks"

14.08.2015

Henrik Kalmeti kirjatükk, mis on kirjutatud Eesti suve nautides ehk siis magamiskotis vihma käes päevitades, peaks vastuse andma küsimusele, miks osaleb Linnateater 15. augustil Paides.


Arvamusfestivalil oma lava ja programmiga, ja sestap tuleb heita pilk sellele, millisesse positsiooni on teater ennast praeguseks ühiskonnas mänginud. Ridade vahele peitmise ajad on ammu möödas, õnneks, nüüdsel ajal võib sisu vormida avalikult ja julgelt ka ridadesse. Teatri jaoks näib see kätkevat probleemi, sest kui ridavahelisuseks oli teatril kunagi monopol ja eriväljaõpe, siis tänapäeval on read avatud kõigile – soovi ja teadmiste korral võivad kõik asjast otse rääkida. Teater näib aga eelistavat siiani mõtte peitmist, mustkunstniku kombel ärakaotamist, selle asemel, et seda otsida, leida või ise luua. Selline näiline kodeerituse oreool teeb mugavaks ka hämamise ja pettuse. Ei leidnud tükist mingit mõtet? Loll, ei saanudki leida ju, mõte oli peidus, ridade vahel. Eesti teatri juukseklamber on alati olnud nähtamatu*, aga nüüd kipub üha enam tekkima tunne, et just nähtamatuse tõttu on selle olemasolu pea võimatu kontrollida; isegi kui see kunagi eksisteeris, siis on ta nüüd lõplikult kaduma läinud. Lisaks pole nähtamatu juukseklamber kuigi praktiline praeguses olukorras, kus oleks vaja päriselt juuksed korda panna. (Vaadake mõistujuttu, kohe näha, et teatriinimene kirjutab, imetlege ja proovige mõte üles leida.)

25 aastat pärast Mikk Mikiveri avakõnet loomeliitude pleenumil oleme jõudnud olukorda, kus, piltlikult öeldes, kurt, tumm ja pime lähevad kohtingule... publikuga**. Teater on olnud oma meeletu publikumenu ning kandva ühiskondliku rolli ohver. On tekkinud teatud enesetäiuse tunne, et kõik vastused ning eeldused olla oluline ning aktuaalne on peidus iseendas. Ego on paisunud nii suureks, et ei märgata enam midagi peale iseenda ning kaldutakse eneseimetluse libedale teele. Ühiskonna peegliks olemise asemel armus Eesti teater oma peegelpilti. Nii ongi läinud, et kunagisest ühiskonna juhtivast jõust on saanud sabassörkija. Vedurist on saanud rongi lõpus loksuv restoranvagun, mis pakub vaid mugavat keskkonda keskpärase konjaki tarbimiseks ning loksutavat reisikogemust, mida hiljem vestluse käivitajana tutvusringkonnas kasutada.

Rongi lõpus loksudes on võimalik näha vaid seda, mis maha jääb, mis ees laiub, see sinna taha ei paista. Eesti teater sõidab seljaga sõidu suunas, on sündmusele seljaga, kui kasutada teatri enda terminoloogiat. Ainus erinevus seisneb selles, et kui näitleja laval tegelikult teab tüki algusest peale, kuidas lugu lõpeb, siis teatril tervikuna pole sellest halli aimugi ning on oht kõndida pahaaimamatult kellegi püssitoru ette.

Ilmselt ei ole olukord päris nii traagiline, aga tähelepanu pälvimiseks tuleb olla pigem äärmuslik ning häält tuleb teha enne, kui viimane ja mahult raske vagun üldise liikumiskiiruse huvides üldse rongi küljest lahti ühendatakse.

Jaa, ma tean, ma tean NO-teatri „Ühtse Eesti Suurkogu” ja esimesed lugemised jne, näiteid on siin-seal veelgi, aga ma ei räägigi niivõrd poliitilisest teatrist ega sellest, et iga lavastus peaks võtma mingi poliitilise seisukoha, näitlejad lavalt ette kandma erinevaid valimisplatvorme ja riigikontrolli raporteid ning kõik lavastused andma vastuseid, kuidas lahendada haldusreformimüsteerium. Ma räägin teadlikust teatrist, kus tegijad on kursis sellega, mis toimub nende maja keskaegsetest müüridest väljaspool, et näitleja on kursis nende eelpool mainitud platvormide ja protokollidega, et näitleja mängitud tegelasel võib puududa arvamus, aga näitlejal mitte. Teater, mille seisukohavõtud ei piirdu ainult ridade vahele peitmisega ega valuliku karjatusega, kui minnakse teatrite rahastamise kallale, et muul ajal vaikida, et lasta eelmise sajandi iiri peredraamadel väljendada oma solidaarsust arstide, õpetajatega või seisukohta seoses seksuaalvähemuste või pagulaste teemaga. Tahaks teatrit, mis räägiks oma sõnadega, mitte ei kasutaks ainult ammu kadunud suurmeistrite kulunud tsitaate.

Arvamusfestival ongi koht, kus võtta järeleaitamistunde neilt, kes on meistrid sisu ridadesse panemises. Mugav kiirkursus võhikule, kes aasta jooksul pole jõudnud ennast kõigi ühiskondlikult oluliste teemadega kursis hoida. Ühelt suurelt muruplatsilt saab kahe päeva jooksul enamvähem kõikehõlmava ülevaate. See on hea võimalus suunata oma pilk jälle väljapoole ning vahelduseks kuulata oma publikut – mis neid puudutab, mis muret tekitab, mis teemad on õhus jne. Et pärast oleks lõputu nartsissistliku monoloogi asemel ka midagi sisukat lavalt peegeldada.

Selle idee üks eestvedajaid, Paavo Piik, on intervjuus Müüri lehele öelnud, et kunstnik võid sa olla, aga kodanik pead sa olema, sestap siis võib seda vaadata ka kui ühe suure inimgrupi ühiskonda reintegreerimise projekti. See, mis lavalt hiljem sünnib, on ainult boonus; eelkõige võiksime juurde saada aktiivseid ja teadlikke oma õiguste eest seisvaid kodanikke.

Henrik Kalmet

P.S See ei ole näpuviibutus vaatlejapositsioonilt, olen ise esimene mees Paides kohal slogani all „Stupid and I know it***”, et ühiskondlikku mõtet endasse ahmida.

P.P.S Kõik rongi näited on kujundlikud ja kokkulangevused reaalsete rongidega on juhuslikud. Tegemist ei ole Elroni varjatud reklaamiga.