Meediakaja

Meediakaja RSS

Vihaasendajaga tragöödiaküpsis (Eesti Ekspress)

21.03.2018

Meelis Oidsalu analüüsib Tallinna Linnateatri lavastust „Preili Julie" ja leiab, et kohati pole laval toimuval midagi pistmist näidendi autori August Strindbergi algtekstiga.


Sajandi eest oma revolutsiooniliste näidenditega skandinaavlasi šokeerinud August Strindbergi on võrreldud Lars von Trieriga. Strindbergi ausus inimsuhete kirjeldamisel ehmatab tänagi. Kaasaegsele Henrik Ibsenile nii neurootilise iseloomu kui reaktsioonilise maailmavaatega vastandunud Strindberg huvitus muuhulgas rassiteooriast, ka näidendi „Preili Julie" üks peategelane, teenija Jean (Kaspar Velberg) on autori põhjaliku eessõna kinnitusel tulevikuinimene, liigilooja, kes ei karda seisuslike piiride ületamise huvides inimesi julmalt ära kasutada.

Lavastus on juha pälvinud feministliku etteheite Eesti Päevalehe kriitikult, sest „vanu lugusid pidevalt üle jutustades põlistame me stereotüüpe" (Jaana Davidjants, EPL 6.3.2018). Päevalehe 25. jaanuari numbris on reporter Keiu Virro lavastajaga tehtud intervjuus „Preili Julie" lavastamise asjaolu 104 kirja tuules raaminud „ühiskonna moraali küsimusena".

Ma ei ole kindel, kas moefeminismi kirvega kultuurile lähenemine kõige viljakam on. „Preili Julied" lugedes ei ole võimalik öelda, kes keda ära kasutab - kas jaaniööl kodumõisa lihtrahvaga hullama jääv ja Jeani seisusekohatusse suguühtesse lcehutav aadlisoost nimiosaline (Ursula Ratasepp) või teenija Jean. Asjata pole näidendit nimetatud omamoodi Rorschachi testiks, mille tähendus sõltub sellest, milliseid omadusi Strindbergi kompleksseis karalctereis on lavastaja otsustanud rõhutada.

FEMINISTLIKKU MANIFESTI Linnateatri laval ei näe: ulatusliku kärpega Julie monoloogis, kus ta oma protofeministist ema elusaatusest pihib, jätab lavastaja Laura Jaanhold selle teema tähtsustamata. Ka inimtunnete äärealad on kõrvale heidetud, lavastus püsib kramplikult „normaalse“ inimsuhtluse voolusängis.

Jaanholdi lavastus mõjub värskena, seda eriti Mati Undi sealsamas Noorsooteatris 1987. aastal ilmavalgust näinud emotsioonitiheduse, tempokuse ja samas range kontseptsiooniga hiilanud lavastusega võrreldes. Näeme laval nimelt „Preili Julie" versiooni, millest igasugune strindbergliklcus on välja puhastatud. Iseasi, kuivõrd selline puhastustöö tõlgenduseks kvalifitseerub. Lavastuse efektses lõpustseenis -Julie oma enesekeskse ignorantsusega enesetapule õhutanud teener Jean viksib hoolega krahvi saapaid - kõlav Tallcing Headsi lugu „Psycho Killer" suisa narrib vaatajat, kes otsis tegelaste motiividest või lavaolekust viiteid Strindbergi ennastki aeg-ajalt painanud psühhootilisusele.

Tekstis on dramaturg Paavo Piik ja lavastaja Jaanhold teinud teisigi muudatusi, et tagada teksti tänapäevasem kõla, kõne voolavus, aga ka selleks, et anda rohkem lavaruumi näidendi kolmandale tegelasele, lihtrahva anekdootlikult tõupuhtale esindajale köögitüdruk Kristinile (Elisabet Heinsalu), kelle külge Jean mingi sala

pärase minevikuseiga tõttu aheldatud on. Üks muudatus puudutab otseselt preili Julie vä

limust - Ursula Ratasepa põske katab elcskihlatult saadud piitsavorp. Strindbergi näitlejannast naine palus autoril omal ajal selle piitsutamiskoha ümber kirjutada, sest ei soovinud moonutatud näoga lavale minna. Piik on selles osas näidendi käsikirjahse versiooni taastanud ja sellega lisandub aadlipreili Julie otsusele omasugustega pidutsemise asemel mõisa lihtrahvaga jaaniööl läbustama jääda oluline inimlik motiiv.

LAVATEKSTIST ON VÄLJA JÄÄNUD ka stseen, kus püstijalu magav köögitüdruk Kristin kurameeriva Jeani ja Julie vahelt - otsekui zombie - läbi liipab. Piik ja Jaanhold lasevad Kristinil köögipliidi kõrval rahulikult magada ja seejärel tühjaks jäänud (Julie ja Jean on läinud teenijatuppa hullama) köögis ärgata. Kristini uneskõnd mängiti Mati Undi lavastuses telcstitruult välja ja seda põhjusega: Strindberg näitab siin oma suhtumist n-ö lihtsasse tööinimesse, kes oma vulgaarvagaduses sarnaneb rohkem teadvusetuse piiril veikleva loomolendiga kui inimesega.

Nüüdses lavastuses on üritatud Kristinit inimlikustada, mis kohati Reinsalul (vähemalt esietendusel) õnnestus. Samas on uneskõndi asendavas ärkamisstseenis Kristini lavaolelc tehtud vaatajale ehk liiga lihtsaks (käega rehmamine stseeni lõpus mõjub lausa kooliteaterliloilt). Ka teiste tegelastega seoses on hetki, kus näitleja on justkui sätitud publikult reaktsiooni ootama - asjaolu, mis „Preili Julie" psühholoogilist intensiivsust arvestades tundub pigem ebakindluse või ideetuse märgina. On teraapiline ja äge, et nii „haiges“ tekstis on leitud üles koomilised hetked, aga sellise teksti puhul õigustab comic relief end juhul, kui seeläbi avab end näidendit kandvaid tumedaid tunge suunav kontseptsioon.

TEKSTIKÄRBETE JA LAVASTUSLIKE võtetega oli taandatud ka näidendis olulist rolli mängiv, köögiseebiooperit ümbritsev üleüldine jaaniöömelu. „Preili Julie" sündmustik ei toimu jaaniööl mitte ainult sellepärast, et pööripäev oleks miski märgiline osutus Jeani ja Julie staatuslikule travestiale, vaid et kogu tegevus toimubki rahvapeo-olukorras, tänapäeva mõttes Õllesummeril. Rahvapidu on tihti ka karneval, seisuste vaheliste piiride hägustumise ja segunemise seaduspärane formaat. Kui Julie oma teenijale külge hakkab ajama, heidab Jean talle ette „liiga tõsist mängu". Kumbki teeb omadel (ja mitte sugugi ühestel) põhjustel otsuse mängureegleid rikkuda. Peolärm ja sellega kaasnev avaliku häbistamise hirm jäid aistinguliselt kuidagi veidi liiga kaugele, et pinget lisada, seda enam, et peategelaste ühetooniline lavaline olek etenduse alguses ja lõpus suurt ei erine.

Jaanholdi lavastuses on otsitud võimalusi stseene ükshaaval laitmatult lahendada, aga tegelaste sisemine moondumine sel saatuslikul ööl jääb (vähemalt esietendusel) välja mängimata. Kui Ursula Ratasepp räägib sellest, kuidas ta sooviks Jeani tappa nagu koera ja tema kolbast

verd juua, siis ma lihtsalt ei usu teda, sest tema Julie pole end sellise väljenduse tarviduseni mänginud. Viire Valdma Julie (Undi lavastuses) oh märkimisväärselt teatraalne mängur, aadlipreili, keda vaevas tohutu ennui, ja teda vaadates tuli tõdeda midagi sellist, mida tõdes omal ajal natsifilosoof Heideggeriga eluaegset südamesõprust pidanud juudist intellektuaal Hannah Arendt: mõned asjad on inimesest suuremad. Jaanholdi lavastuses on ainus selline „inimesest suurem" asjaolu klassivahe (nii Jeani kui Julie armukirg kuhtub liiga lihtsalt, et seda mingiks force majeure’iks pidada), mistõttu lavastus (jällegi ebastrindberglilcult) taandub ühele staatilisele nimetajale. Andrus Vääriku omaaegses Jeanis võis aga lisaks muudele plaanidele näha meest, kes oli pärast Juhe langemist ka ise pettunud illusiooni purunemises, kelle võit osutus Pyrrhose võiduks. Ursula Ratasepa Julies süttivad iha ja julmus justkui tühjalt kohalt, põhjendamatult ja sundimatult, temas pole silmiavavat viha, sellist viha, mis (krimisar jast tuntud Isa Browni tsiteerides) „viilcs kohtadesse, mille olemasolu poleks osanud ette kujutadagi". Jaanholdi lavastuse lõpustseenis ei saa ma aru ka, miks Kaspar Velberg ühel hetkel otsustab Juliega põgeneda ja kohe järgmisel soovib Julie surma. MUL POLE ÜHTKI ETTEHEIDET näitlejatele, mulle vägagi mõjus nii Kaspar Velbergi kui Ursula Ratasepanõtke mäng ja hooliv lavapartnerlus, aga kohati pole lavaelul algtekstiga suurt pistmist. Tundub, et lavastaja on ise kutsunud näitlejaid üles programmilisele hillitsetusele, suutmata samas omalt poolt seda hillitsetust kuidagi sisuliselt või vormihselt õigustada. Selline õigustus on aga hädavajalik, eriti näidendi puhul, mille pöördelisus seisnes just nimelt asjaolus, et seda ei kanna loo, vaid karakterite dünaamika. Kahju. Preili Juliega võrreldavaid kompleksseid, naisnäitlejaid jõustavaid, võimsaid naisrolle on ju nii kuradi vähe.

Meelis Oidsalu
Eesti Ekspress, 21.03.2018