Meediakaja

Meediakaja RSS

Vene salakuulaja ja süütu neitsi kirglik armulugu (Postimees)

19.06.2018

Eelmise sajandi teise poole Ameerika kommertsanimatsioonis (näiteks multifilm «Tom ja Jerry» jt) on tuntud tajutava gravitatsiooni nähtus: joonisfilmitegelane jookseb üle järsakuserva ja väntab veel tükk aega õhus, enne kui märkab, et tema all on tühjus, ja siis alla kukub.


Sellisesse olukorda pani publiku 16. juunil esietendunud linnateatri suvelavastus «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad». Lavaaugus oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas inimesed ootasid, et vastava stseeni ajal kõlaks lavalt mõni populaarne lendlause: «Kohe näha, et vanad sõbrad!», «Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist naine pole», «Õhtuks omn mõisameeste laager maani täis» ja lõpuks muidugi «Meie reliikvia on vabadus!». Aga selle asemel jäeti nad virtuaalse tühjuse kohale rippuma.

Asi on selles, et Eduard Bornhöe polegi selliseid lauseid kunagi kirjutanud, filmis «Viimne reliikvia» (1969) kõlavad need stsenaristi Arvo Valtoni tahte järgi. Lavastaja ja dramaturg Diana Leesalu pole aga lavastuse aluseks võtnud mitte kultusfilmi, vaid hoopis Bornhöe algupärandi «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad».

Ajaloolise romaani lavastamine on kahtlemata mastaapne ettevõtmine ja linnateatari lavaauk näitas, nagu palju kordi varemgi, oma erakordset sobivust selle jaoks. Viimast eeskätt tänu Jaagup Roometi mitmetasandilisele lavakujundusele. Etendusest võtab osa ligi 40 näitlejat, lisaks linnateatri näitlejatele ka EMTA ja Viljandi kultuuriakadeemia tundegid. Jõukohaseid tähtsamaid ja kõrvalisemaid osi jätkus kõigile.

Üle ega ümber ei saa sellise lavastuse puhul lavalise võistluse episoodidest, mida oli tõesti rohkesti. Lavavõitlust juhendas Eesti selle ala korüfee Indrek Sammul (draamateater). Aga kuna ilmselt pole 21. sajandi noorite käed relvakäsitlusega niivõrd harjunud, kui Liivi sõja päevil, tekkis mitmel puhul hirm, et ega nad nüüd endale õnnetul kombel häda ei tee.

Ei saa väita, et Gabrieli (Priit Pius) ja Agnese (Sandra Uusberg) nõretav armulugu oleks just etenduse tugevaim liin, pigem jäid kesklaval esitatud Bornhöe lillelised armutõotused kahvatuks. Küll oli lust vaadata, kuidas Pius just selles rollis järjest enam Matt Damonit meenutama hakkas. Märksa jõulisemalt jäid meelde rõhutatult koomilised rollid: junkur Hans von Risbiter (Alo Kõrve) ning Siim (Anders Raag). Gabrieli kurja poolvenda Ivo Schenkenbergi kirjeldab Bornhöe kui üht koleda näoga meest, kes pealegi teisest silmast pime. Kaspar Velberg mängib selle negatiivse kangelase märksa ilusamaks, sümpaatsemaks ja huvitavamaks, kui Piusi Gabriel ongi.

Muide, eelmainitud suller, trikster ja pikanäpumees Siim on Bornhöel hoopis kõrvaline tegelane, kes esineb vaid ühes episoodis ja üsna põhjuseta. Karmim toimetaja oleks selle ebavajaliku stseeni romaanist välja kärpinud. Ja «kloostri taga metsas» pole ta ka kunagi kedagi oodanud nagu filmis. Siimule suurema tegevusmahu andmine on Leesalu poolt hea idee, mis kohatigi aitab üle kolme tunni kestnud etendust elavdada.

Huvitav on jälgida, millised Bornhöe romaani elemendid otsustas Leesalu oma lavastustest välja jätta. Selleks tuletame meelde natuke Liivi sõja ajalugu ja olukorda Venemaal 19. sajandi lõpus, kui «Vürst Gabriel» esmakordselt ilmus. 1558. aastal tungis Ivan Julma tsaaririik  Liivimaale. Agressiooni põhjuseks oli pidevalt sõdinud Venemaa krooniline maapuudus ja nii loodeti selleks ajaks nõrgestunud Liivi orduriigi aladelt haugata töökate talupoegade asustatud maavaldusi.

Bornhöel esitab Gabriel Agnesele leheküljepikkuse panegüürika, kus kiidab lihtrahva head elu Vene tsaaririigis ja võrdleb seda maarahva kurnamisega sakslaste ja rootslaste poolt. Tegelikult oli see just Ivan IV, kes lõpetas talupoegade vaba liikumise Venemaal ja kehtestas seal pärisorjuse. Hiljem tuleb välja, et Gabriel, kes on tõesti tsaari juures ebasoosingusse sattunud Vene vürsti Gavrilo Sagorski ning Eesti talunaise järeltulija, teenis Liivimaad vallutanud Vene vägedes ning tema onu, vürst Fjodor Sagorski tõstab ta isegi tuhatkonna ülemaks. Tänu oma lahingulistele teenetele kohtub Gabriel isiklikult kahel korral Moskvas tsaar Ivani Julmaga. Pärast seda, kui Gabriel on Agnese kättesaamiseks Vene väesalga Pirita kloostri peale juhtinud ja viimane paljaks röövitakse ning hävitatakse, viib kangelane mõisniku tütre tsaari õukonda, kus temast vürst Sagorski abikaasa saab.

Nii et selles plaanis on õigus nii von Risbiteril kui Ivo Schenkenbergil, kui nad peategelast Vene salakuulajaks peavad. Nii Valton kui hiljem Leesalu on Gabrieli tegevuse agressori vägede kõrge sõjapealikuna oma teostest välja kärpinud. Mõnevõrra on see mõistetav, aga huvitav oleks teada, miks rahvuslikust vabadusvõitlusest jutustusi kirjutanud Bornhöe (lisaks «Gabrilile» ka «Tasuja» ja «Villu võitlused») venelasi ja nende vallutusi niivõrd kiidab.

Keiser Aleksander III troonile asumisega eriti hoogu saanud venestamispoliitika oli 19. sajandi lõpukümnenditeks jõudnud haripunkti. Kogu kooliharidus alates algkoolist kuni Tartu ülikoolini oli muudetud venekeelseks. Venestamise intesiivsus Balti provintsides johtus muuhulgas tõigast, et 1871. aastal toimunud Saksamaa ühendamine Wilhelm I keisririigiks tähendas Venemaale olulise vastujõu teket läänepiiril. Kardeti, et eestlased saksastuvad ning seega jäävad Balti kubermangud Saksamaa vaimsesse mõjusfääri.

Bornhöe avaldas «Vürst Gabrieli» 1893. aastal. Samal aastal keelas tsaaririigi tsensuur üldse igasuguste ajalooliste jutustuste avaldamise, kiitku nad siis drežaavat nii tuliselt nagu «Vürst Gabriel». 41-aastane Bornhöe loobuski kirjutamisest ja asus tegustema kohtuametnikuna.

Ma mõistan põhjusi, miks «Gabrieli» kohandajad tema eluloost – nii nagu kangelane seda ise Agnesele jutustab – üle libisevad. Aga siiski oleks tore näha laval või filmis veel Gabriel Sagorski siiani varjatud elu, mis haaraks tema sündi kloostri pärisorja peres, sigitajaks tundmatu vene pagulane; elu Tallinna mündimeistri Peter Schenkenbergi perekonnas, karjääri Vene sõjaväes ja tegevust Liivi sõjas. Lugu lõpeks soojal suvisel päeval 1576. aasta lõikuskuu hakatusel, kui üks 27-aastane talupojariietes mees satub metsateel kokku junkur Hans von Risbiteri ja tema kaaslastega.

Leesalu lavaauku toodud ajalooline seikluslugu täidab kõik suveteatri nõudmised: värvikas, uhkete kostüümide ja võitlusstseenidega, mitte liiga keerulise sisuga. Nutikalt on kasutatud lavaauku ümbritsevaid keskaegseid hooneid, mis tegevuse käigus muutuvad venelaste poolt maha põletatud Kuimetsa mõisaks. Ligi kolm ja pool tundi kestev lavastus kipub kohati venima ja publikut igatsevalt sinitaevas sõudvaid kajakaid pilguga saatma, eriti lembestseenide ajal. Aga ega eepilist lugu annagi Twitteri-mahtu kokku suruda.

Hendrik Alla
Postimees, 19.06.2018