Meediakaja

Meediakaja RSS

Vene keel võõrkeelena. Tallinna Linnateatri lavastused (Peterburi teatriajakiri)

16. oktoober 2019

Olga Sekeržitskaja

Väljaandest „Peterburgskii teatralnõi žurnal“ 1 [95] 2019. Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg.


 Longin mööda Vanalinna Laia tänava suunas. Kohvikutest ja suveniiripoodidest tuleb kohvi, mandlite, kaneeli, kadaka, lambanahkade ja magusa likööri lõhna. Hoidun mõtteid eelseisvale etendusele seadmast, et tulla tühja ja puhta peaga, kuid iseenesest kerkib ilmne küsimus: kui Tšehhovi kirsiaed on alati Venemaa, siis mida sellest Eestis jutustatakse? Kas neil pakitseb hinges: „Mu õrn, mu armas, mu kaunis aed! ... Mu elu, noorus, mu õnn, jää jumalaga!”?

 Meie aed on maha raiutud: merest mereni on jäänud üksnes kännud ja vahitornid. Eesti on iseseisvust kaotanud, kuid kas ta on kaotanud ennast, pealegi sedasi, tšehhovliku katkenud pillikeeleni?

 Lavastaja Elmo Nüganen mitte lihtsalt „ei ava taas kord Tšehhovit”, pigem pole ta teda juba hea hulga aastaid kinni pannudki, nagu nähtub tema lavastuste loetelust. Tallinna Linnateatri Põrgulaval etendatakse Anton Pavlovitš Tšehhovi komöödiat „Kirsiaed”: plastiline, meloodiline, kerge nukrusega puuderdatud, kuid mitte sellest kantud lavatükk. Selles ei ole üdinitungivat ängi, mis teadvust hallitusena õgiks.

 Koomiliste numbrite kaskaadid sünnivad mõnikord näidendi tekstist, kuid sagedamini hoopiski õhust. Näidendi toekas ja terviklik koestik ei jäta kahtlust: Nüganenil ja tema näitlejatel ei valuta „Kirsiaia” pärast miski ega kirvenda kuskilt. Naerda nii muretult Tšehhovi teksti üle Venemaal ei õnnestu, välja ravimata jäänud trauma annab end tunda nii vihmase kui ka ilusa ilmaga. Eestlastel justkui poleks seda valu geneetilises mälus.

 Läti kunstnik Reinis Suhanovs on katnud Põrgulava teraslehtedega, mis peegeldavad pimestavalt valgust, tekitavad päikesejänkusid, saabaste müdinat ja kummastavat kontsakõbinat. Kunstipäraselt (disainilikult?...) räämas suguvõsa häärber on nii vana, et seda toestavad sambad suisa võntsuvad. Näitlejad ilmuvad mitmest klaasitud uksest, mille peen raamimuster meenutab ühteaegu suvilaveranda aknaid ja vanalt puhvetkapilt ära võetud uksi. Need uksed on pisut tiidakil, seisavad lava suhtes nurgeti, nagu mõnikord hauakivid vanadel kalmistutel. Nüganen tirib oma tegelasi välja tolmunud kapist või sootuks teisest ilmast. Nende kostüümid, mis loodud ajaloolise usutavuse taotluseta, on justkui kaetud majesteetliku sajandivanuse tolmukorraga: pärlhallid, puuderroosad, piimjad, võikarva, kohvipruunid, beežid... Ranevskaja ja Gajev, Anja ja Varja, Firss ja Dunjaša tõmmatakse minevikust välja, et nendega pisut mängida, nii nagu pööningult leitud karpidest võetakse välja portselannukud.

 Ja mängitakse lustiga, hoogsalt. Kui Jepihhodovil (Alo Kõrve kannab nagu atlant endal publiku lõbustamise põhikoormat ja saab suurepäraselt hakkama) saapad kriuksuvad, siis ikka nii, et tema olemine on klounaadi piiril. Kui Dunjaša (Piret Kalda) otsib armastust, siis tema lihahimu on ohjeldamatu ja kõlvatu. Kui Ranevskaja (peen, habras ja närviline Sandra Uusberg) rõõmustab oma kodu taasnägemise üle, siis ei märka ta enam kedagi ega midagi enda ümber.

 Meeleheitlikult janditav Firss (Andrus Vaarik neljandat seina ei näe; ta on publikuga pidevas kontaktis, õigustatult ja teenitult) on lavastuses tegev märksa mahukamalt, kui seda eeldab Tšehhovi tekst: lakkamatult pobisedes, vanurihuuli muigutades ta kord kostitab esimeses reas istujaid nalivkaga, kord kägiseb koomiliste radikuliidivalude käes.

 Kui ajuti juhtub olema sentimentaalne hetk, siis sellele järgneb vääramatult ja viivitamatult koomiliste stseenide kaskaad. Žanri paradoks: me nutame naljaka üle seal, kus meie läänepoolsed naabrid naeravad kurva üle. See naer ei ole räme ega labane, see on kerge naer, mitte põrmugi solvav. Ja nii tulebki lavastus rütmikas, plastiline, liikuv. Isegi arutades Jevstignei ebameeldivat tühijuttu hernestest, kõnnivad Varja (koomiline ja hüsteeriline Külli Teetamm) ja unne vajuv Anja (Teele Pärn) kaelakuti üle kogu lava – ja see on peaaegu tants. Kui uus omanik on juba paigaldanud majja lasertellingud, keerleb Ljubov Andrejevna koos tütrega neis punastes kiirtes. Varja, kes on kostüümiballi pärast tõmmanud selga kaunis räsitud tiivad ja meenutab jõulupuult ära lennanud antikvaarset paberinglit, kaldub abieluettepaneku ootuses kogu kehaga Lopahhini (tark ja range Kaspar Velberg) poole, muutudes pehmeks ja seetõttu kõveraks vahaküünlaks.

 Eesti keel on foneetiliselt väga pehme, musikaalne. Selle ruunilise voolavusega harjunud kõrva šokeerib lavastuse keskses stseenis vene keele äkiline teravus: „Lubage küsida, kas siitkaudu pääseb otse jaama?” Pärani tõmmatud uksest tungib sisse ere jäine valgus, mis meenutab reanimatsiooniosakonna sinakat päevavalguslampi. Üksnes tänu sellele valguskiirele märkab vaataja peaaegu elegantset katkist ämblikuvõrku, mis ukse kohal õhuvoos kergelt õõtsub. Kinnilöödud maja on üle saja aasta peitnud endas nõutut Ljubov Andrejevnat, eksalteeritud Anjat ja kohmakat Gajevit (Andres Raag) ning nüüd siis ilmub ebamaisesse valgusvihku tulnukas, külaline tulevikust, kes segab nende igavikulist rahu. Täieline turist praegusaja Venemaalt: T-särk, teksased ja rasked saapad, pikad juuksed kummiga kuklasse tõmmatud, rõngas kõrvas, seljakott seljas. Sellised kutid käivad alatihti Tallinna tänavatel, teevad Raekoja platsil selfisid. Kuid see, kes siin sissesõitnu hämmeldunud pilgul ringi vahib, toob kaasa uue mõtte ning tema ilmumine ehmatab mõisa asukaid. Ta on antud justkui kontrastiks, nii nagu kange kohvi kõrvale pakutakse jäävett: „Mademoiselle, kas te annetaksite vaesele vene inimesele paarkümmend kopikat...” Mõned repliigid näidendis, mõned hetked laval, kaalukas tähenduslik rõhuasetus lavastuses.

 Niisiis, siin ta on – vene inimene, Tolstoi ja Tšehhovi kultuuri pärija. Aga kas ta on ikka pärija? Tema kõrval on Ljubov Andrejevna otsekui too kadunud ja nõutu Venemaa, mil šampanja oli veel ehtne, mitte Sovetskoje. Kes on nüüdsel ajal Tšehhovilt rohkem pärinud – kas sats kostüümides ja grimmis Eesti näitlejaid või elava keele kandja? Kes on siin, Tallinna Linnateatri laval, neist venelikum? Praeguste meiede ja endisaegsete meiede vahele on tõmmatud selge piir, tagasipöördumine lätete juurde on võimatu. Tühja neist: aiast, majast, kapist... Noid inimesi ei ole enam, ei ole. Lendasid tuulde koos kirsilehtedega, vaikisid koos katkenud pillikeelega. Aga meie, praegused, justkui nagu ei olegi üldse nendega samast hõimust. Ainult mõnikord tirime kinnilöödud akendelt lauad eest, piilume vanade verandade pimedusse, vahime neid, imestame meid lahutavat kuristikku ja tõmbetuul äiutab ämblikuvõrku. Ning kõige selle kohal tantsib juubeldav ja meeleheitel Lopahhin rõõmsalt, vihaselt, sõgedalt, vaata et lööb oma saabaste kontsadega teraspõrandast sädemeid välja.

 Longin mööda Vanalinna Laia tänava suunas. Kohvikutest ja suveniiripoodidest tuleb kohvi, mandlite, kaneeli, kadaka, lambanahkade ja magusa likööri lõhna. Hoidun mõtteid eelseisvale etendusele seadmast, et tulla tühja ja puhta peaga, kuid iseenesest kerkib ilmne küsimus: kui Gorki vaesteöömaja on alati Venemaa, siis mida sellest Eestis jutustatakse?

 Uku Uusberg on Linnateatris külalislavastaja, muidu on ta Eesti Draamateatri palgalehel (jalgsi minnes paarkümmend minutit, arvestades munakivisillutist). Seal, oma koduteatris, on see noor mees juba varem lavastanud Tšehhovi „Ivanovit”.

 Uusberg ei hakanud originaalitsema, tegelasi teistesse ajastutesse, riikidesse ja asjaoludesse paigutama, ei hakanud neid tänapäevastesse rõivastesse riietama. Tema etendus Gorki-aegsest Venemaast algab õigeusu jumalateenistuse helidega, mis veerevad kajana mööda suure kiriku kivivõlve. Need helid on nii lähedal ja ruumilised, otsekui asuks öömaja kiriku krüptis: kõik me käime Jumala all.

 Ruumi on ehitanud Martin Mikson: üksteise külge võreks kokku keevitatud raudvarvad moodustavad halli tsemendi taustal ruudulise seinapinna, mis eemalt paistab kahhelkividega kaetuna. Kas see on nõukogudeaegse kaubahalli hirmutav sisemus, surnukuur või tapamaja? Igatahes selgelt on tunda raipelehka.

 Narivoodi, hingedelt maha võetud massiivsest uksest laud, lavasügavuses suur ahi; lae all aurukütte torud, kohati nartsudesse mähitud. Põrand on kaetud maleruudustikku laotud linoleumitükkidega, porisiniste ja punakaspruunidega nagu tüüpilises nõukogude koolimajas või polikliinikus. Ning sealtsamast, nõukogude kroonumajast pärineb ka tsingitud pang musta põrandapesukaltsuga. Mis paranoia see sunnib otsima ühismineviku märke iseseisva Eesti teatrist?...

 Mitte miski ei hakka silma: võidunud vatikuub, katkine madrusesärk, lörtsitud hall kleit. Sarnaseid inimesi võib seniajani kohata tavalises Venemaa trepikojas suitsu kiskumas. Nojah, punaseid vene särke enam ei kanta. Lavastaja on noor inimene, sestap andestame talle mõned liiga ilmsed lahendused: kirikukell, mis kuulutab Anna (Evelin Võigemast) surma ja tuletab üldse surma meelde; paoli ahjuuks, mis peab tingimata meid kõiki neelama; balalaika Medvedevi (Andres Raag) käes.

 Uusberg asub dünaamiliselt, tuliselt ja õhinal hingi katki käristama, nii nagu tema tegelased tõmbavad bajaane. Joodu hulgast liialdatult väriseva Näitleja (Argo Aadli) iga ilmumine muutub koomiliseks etteasteks. Alati hüsteeriline Vassilissa (Külli Teetamm): lärmakas, närviline, terav, põikpäine, paberosse suitsetav, tikku vastu oma kingatalda kraapsates läitev. Ühesilmne Lott (Mikk Jürjens) on siin ka tatarlane, mis seletab tema sõprust Vana Tatarlasega (Kalju Orro).

 Kuid keskmes on alati Lukaa (Aleksander Eelmaa): pikk, kõhetu, väärikalt vananev mees kulunud valges särgis, helehallis kootud vestis ja päevinäinud heledas linasest ülikonnas. Ta meenutab paguluses elavat vene intelligenti, Bunini juttude tegelast ja millegi poolest ehk ka Buninit ennast. Keset räpast, haisvat vaesteöömaja on ta „üleni valges”, nagu vanas anekdoodis. Elu näinud, seetõttu laulabki surevale Annale viimset „hällilaulu”: „Seal Siberis, Baikali taga”. Isegi „endine” intelligentne inimene, nagu öeldaks Venemaal, БИЧ, ei segune pööbliga mitte mingi sulatustemperatuuri juures. Kostõljov (mõtlik ja sügav Rain Simmul) on rikas, Nastja (Hele Kõrve) ei pane raamatut käest, Parun (Mart Toome) hoopleb oma päritoluga, Näitleja on teatris töötanud, kuid Lukaa ei ole neist mitte kellegi moodi. Inimesi sorteeritakse enne tulle saatmist mingisuguse teise printsiibi järgi. Dokumente mitteomav, endaga sunnitöökogemust kaasa lohistav Lukaa on vaesteöömaja argimeres omaette saar.

 Tema kohta ütleb Kostõljov laitmatu hääldusega, minnes äkitselt kõigest kolme sõna pärast vene keelele üle: „Rändaja... imelik mees...”

 Siinkohal lõpetame jutu vene dramaturgiast Tallinna Linnateatri laval, sest näitemäng „Igatsus” pärineb Briti autori sulest: William Boyd kirjutas selle Tšehhovi novellide ainetel. Pärast „Kirsiaeda” ja „Põhjas” on Elmo Nüganeni lavastatud „Igatsus” spaaprotseduur. Lõõgastav linnukeste sidin, ööritsikate saagimine, hommikune kukelaul ja taas lindude vidistamine (küllap on tegu „Lõõgastavate loodushäälte” sarjast pärit plaadiga), klaari suvehommiku pehme ja soe kollakas valgus või tähtedest kirendav tintjas öö (valguskunstnik Gleb Filštinski). Silmale meeldiv kostüümide ja dekoratsioonide värvigamma on justkui sihitud vaataja valvsust uinutama. Pinget ei kasvata ei maksmata võlgade kuhjumine, oht laostuda ega armuunistuse luhtumine. Nagu laulis kunagi Boriss Grebenštšikov: „Maailma harmoonia ei tunne piire. Hakkame nüüd teed jooma.”

 Venemaa rolli esitavad Nüganenil juba harjumuspärased ruudustatud aknaraamid ja kunstipäraselt lagunevad terrassi käsipuud (kunstnik Vladimir Anšon). Dekoratsioon on sümpaatne, funktsionaalne, kuid mitte metafooriline ja viljatu. Lavastus on meeldiv silmale, on meeldiv kõrvale ja eriti meeldiv pea jaoks, sest seda pole vaja tööle panna. Puhkama tulnud publiku rõõmuks libisevad Nüganen ja Boyd üle Tšehhovi tekstide kergelt ja kiiresti nagu vesivaksikud mööda Baikalit. Sukeldumist pole ette nähtud. Plaanis on valsikeerutus ja kerge flirt publikuga kohvi- ja teejoomise vahepeal.

 Muuseas, tulevad veel ka sakuraoksad ja kimonod, idamaised päevavarjud ja lehvikud, mis hävitavad oma moodsa pealinliku labasusega vana mõisamaja tüüne provintsliku võlu. Dolžikov (Kalju Orro) tähistab tütre meheleminekut suurejoonelise pulmapeoga, muutes põliste haritlaste elupaiga oblastikeskuse sušimarketiks. Otsekui oleks bulgakovlik abažuuriga lamp asendatud odava Hiina laternaga ja keedisega tee mürksinise kokteiliga. Tõesõna, oleks nad siis parem juba teed joonud.

 Kui jääbki mingi küsimus loojatele, siis see puudutab naistegelase nime äramuutmist: Tatjana (Epp Eespäev) õe nimeks on siin Nataša (Liis Lass). Mille poolest Nadja ei sobinud? Vana tava kohaselt on nimedesse peidetud tähenduskapslid, miks kadus just Linnateatris Nadežda ehk Lootus ära?

 Olgu kuidas on, Tallinna Linnateater on võluv elav ruum, kus telefonide etenduse ajaks väljalülitamist palub publikuteenindaja, aga mitte salvestatud hääl, ning õunarikkal sügisel pannakse fuajeesse korvitäis antoonovkaid. Võib-olla pakuvad iidsed seinad pelgupaika liigse sagina eest? Vahest kõlab elu madalate kivivõlvide all teistmoodi? Ehk sulab mõte kamina juures kiiremini üles? Siin on selgesti miski, mis seda kohta teistest eristab. Peaks jälle Laiale tänavale minema, et selles selgust saada. Et veenduda: vene tekste siin loetakse, loetakse üha uuesti. Sealhulgas originaali keeles. Aga meie, selle keele kandjad, hakkame Tallinnas käima ja seame sammud Laiale tänavale, et saada teada ja mõista ka enda kohta midagi uut ja olulist. Midagi, mida näeb eemalt paremini.                         

Detsember 2018