Meediakaja

Meediakaja RSS

"Valguskiir äärelinna burgerlas"

22.03.2012
Maaleht
Jürgen Rooste

Näidend, mille tegevus toimub äärelinna burgeribaari viimasel õhtul, keti viimase ettevõtte sulgemise eel... Kõlab isegi filmilikult, aga Priit Võigemast on selle ka kuidagi filmilikult lavale seadnud.
Lava ja inimeste kulgemine Tallinna Linnateatri uuslavastuses "Keti lõpp" meenutab veidi Jim Jarmuschi filme, nende kohvikustseene.

Pole linnateatri ampluaa

"Keti lõpus" pakutakse dialoogiliselt meile pilte tänapäeva allakäinud moraaliga (linna)elust: üksteisest eemale kasvanud paheline abielupaar - otsustusvõimetu mees (Andero Ermel) ja hüsteeriline naine (Elisabet Tamm). Teismeline piiga, kes pidevalt telefoniga latrab ja aiva valesid toodab (Sandra Uusberg). Lisaks veei kaks peole tõttavat tragikoomilist jänkukostüümides ja jänkumaskidega neiut (Elisabet Tamm, Sandra Uusberg), kellest ühel sureb isa, teisel murdub konts.

Need on episoodid, kaadrid, millele kiirtoidubaar kui kiire, kaduv ruum annab võimaluse hetkeks peatuda, meie jaoks jälgitavasse aegluupi langeda.

Aegluubi võtet, aja suhtelist peatumist, käsutab lavastaja etenduse jooksul võttena mitmel hetkel. See tuletab meelde Soome lavastaja Kristian Smedsi käekirja.

Säärast - mingis mõttest just filmilikku (publikuga flirtivat, moodsat?) - mõtlemist on maale toonud just Smeds. Ja Von Krahl ja siis NO-teater.

See pole päris linnateatri ampluaa - neile on ikka külge jäänud säärane suurte oluliste tekstide/näidendite lavale seadmise aura, kodanlik-filosoofiline kuvand, mis aitab vaimsel, aga töisel inimesel jalgu põhjas hoida. Too moodsam teater ei pea seda jalad-põhjas-tunnet ehk alati tähtsaks.

"Keti lõpp" on piltidesse hakitud. Kõik stseenid on rõhutatult eraldi, kuigi nende vahel võib leida temaatilise ühisosa. Näiteks võib oletada, et teismeline piiga on esimese stseeni abielumehe armuke, see pole allajoonitud, pigem esindab ta tüüpi.

Liimina hoiavad lugu koos burgerla teenindajanna (Evelin Võigemast) ning inimeselähedast lihtsat tööd otsiv, mitmekordse kõrgharidusega intellektuaal (Alo Kõrve). Nende dialoog - alguses antagonistlik (mees alandlikuma, naine ründavamalt), hiljem leebuvam ja mõistvam - on teksti selgroog.

Evelin Võigemast on oma stoilisuses, burgerla teenindaja-juhi mehaanikas täiesti usutav - tema tige tüdinud pilk nokatsi varjust (olen seda burgeripaikades näinud, kas Võigemast käis näitlejana neid vaatlemas?). Helged, tarbima ahvatlevad 1980ndate raadiohitid jabur- romantilise sõnumiga...

Veidi ebausutavam, aga dramaturgiliselt vajalik on ta avanemine loo teises pooles. Ta on oma söögikoha päästmiseks püüdnud sääl isegi luuleõhtuid korraldada (kõik sellega algabki) - linnaserva burgerlas hiidparkla ääres, kus kedagi ei käi.

Luuletajat kehastab Veiko Tubin, ta ronib pallimerest välja ning vuristab ekspressiivselt ette (Kaur Riismaa) üsna lohutu poeesi "Oled kohale jõudnud". See on nagu stereotüüp, kuvand ja koondkuju "noorest vihasest eesti luuletajast". Äärelinna burgerlas, kus keegi teda ei kuule ja ei kuula, luuleõhtul esinemas. Kohatu, aga ilus. Aga mõttetu.

Lavastaja Priit Võigemast siseneb etendusse ise päris lõpus, vana uitava mehe rollis. Selle vana mehe tunneb publik kohe ära, lavastaja teeb ise ka ühe meeldejäävama rolli. Kuigi väikeses meeskonnas, ketis pole nõrgal lülil muidugi kohta.

Vana mees, keile repliigid on, vähemasti osaliselt, otsitud ühe tuntud vana mehe, prototüübi õpitubadest ja intervjuudest, annab elule kuidagi helge ja loova kõrvalpilgu, ta puhastab selle maailma enese ümber hetkeks tollest räpast, mida markeerivad kõik teised burgerla külalised. Tõmbab kiirtoidukohast kiire, sirge kuskile üles universumisse. Juba valmis pandud Extacy tabletid jäävad lauale vedelema. Ja meile muidugi ei öelda, mis juhtub edasi, aga antakse kübeke lootust...

Noorte/idealistide tükk

See jäi veidi kripeldama, see lõpp on mingis mõttes nii suur, et isegi vist liiga suur. Äkki oleks kosmiline kaar pidanud kuidagi alla tagasi tulema? Hetkeks, inimese juurde?

Aga ei. Mingis mõttes võib Paavo Piigi kirjutet ja Priit Võigemasti lavastet tükki nimetada noorte või idealistide tükiks, vanasse noorsooteatrisse oleks see küll sobinud nagu valatult.

Näidata maailma valu ja räppa, aga just nii nimetissõrme ja pöidla vahelt, et liiga pipraseks ei lähe. Teha seda kulgevas-filmilikus tempos-esteetikas ("Keti lõpp" vältas alla poolteise tunni) ... Peaaegu nagu intellektuaalne kiirtoit, aga ikka parem. Ikka hulga parem.