Meediakaja

Meediakaja RSS

"Väikeste inimeste jumal"

15.02.2005
Postimees
Madis Kolk

Raske öelda, kas tahtlikult või kogemata, kuid Nüganeni viietunnise Tammsaare-lavastuse põhiteemaks näib olevat "väike inimene".

Indreku (Argo Aadli) võitlust Jumalaga peaaegu ei märkagi, tema vahelejäämine ateistliku artikliga mõjub isegi üllatusena. Osalt ehk seetõttu, et Indreku iseseisva mõtlemise kujunemine Timuski ja Miilinõmme (mõlemad olid koondatud Timuski tegelaskujusse Jaanus Rohumaa esituses) mõjuväljas jäi kogu muu tegevuse taustal küllalt markeerituks.

Paaril korral võtab härra Maurus (Aarne Üksküla) koos poistega söögilaua taga istet, rõhudes püha õhtusöömaja ja äraandja assotsiatsioonidele. Nii Timuski kui Indreku lahkumist saadab Maurus koos laua taga istuvate jüngritega, kuid kogu koolis toimuva ideoloogilise käärimise suhtes on Aadli Indrek siiski pigem passiivne jälgija.

Mitu kärbest korraga

Mõneti rohkem näib tema kujunemist mõjutavat suhtlemine naistegelaste, Ramilda (Elisabet Tamm) ja Molliga (Hele Kõre), kuid lavapartnerluses on mõlemad rohkem markeeritud sümboltegelased kui lihast ja verest inimesed.

Nüganen on küll osavalt sidunud lavalist realismi metafoorsete vahelepõimingutega, kuid pannes viimased sõnumit kandma, on ta suutnud neile anda vähem kaalu kui kooli olustiku väljajoonistamisele, mida Indrek, alati kohalolijana, kuid peamiselt kõrvaltvaatajana jälgib ja kaardistab. Nappide vahenditega täpne roll Argo Aadlilt, ohjeldades meeldivalt ka näitleja koomikuvõimeid.

Kooli olustiku loovad ja mängivad suureks aga just eelmainitud "väikesed inimesed". Pannes õpetajad kõnelema oma emakeeltes ja võimendades nende dialoogis mitmeid "tänapäevase kõlaga" kohti, on Nüganen püüdnud mitut kärbest. Õnneks libastumata, ja mitte rohkem.

Kuigi selgelt loetava sõnumina see rahvusküsimus ja eri huvigruppide vahel aateliselt eesti asja ajava Mauruse hingesuurus siiski kõlama ei hakka. Pigem taotlevad need koomilist efekti, kuid isegi nii nauditavate ja seejuures naljakate kõrvaltegelaste nagu Allan Noormetsa Molotov ja Rain Simmuli Slopašev laval viibimise siht võtab kuju hetkedel, mil naer vaibunud.

Ootamatult tõuseb aga hetkeks peategelaseks (peaaegu tekstita jäetud) Voitinski (Kalju Orro) nii oma surmahetke, selleks valmistumise kui ka sellele järgneva pikaksvenitatud leinaseisakuga. Muidugi on see ühtpidi vaataja emotsioonidega manipuleerimine, kuid antud juhul sõnumit kandev, lavastuse põhitonaalsusele lähemale juhtiv.

Hetkeks tundus, et õpetaja küsimus Indrekule oma elu mõttekuse kohta tuleb puhtas eesti keeles, kuid ilmselt olnuks selline tinglikkus tema tegelaskuju puhul liigne.

Võitlus suurte ideede vahel toimub lavastuses nagu vaikseks keeratud action-film, ta on lõbus ja meisterlik, kuid ei pääse varjutama tegelaste enesehaletsusest ja meditatiivsest teada tahtmisest segunenud lüürilist põhisuunda, mille suudab kaalukaks võimendada koguni Andres Otsa episoodiline Schnellmann.

Üksküla Maurus saanuks, kuid ei muutunud sümpaatsemaks "Indreku" filmist nähtud Eskola Maurusest. Üksküla mängib pea terve lavastuse trickster'ina laveerivat rahvameest. Teatavate kinnisideedega, mida väljendati ehedaimalt Solotarski (Andres Raag) darvinistliku loenguga Mauruse "tõlkes".

Laveeriv rahvamees

Tema tegelaskuju väiklus ei väljendu mitte konformismis, mille põhjendatuses ei kahtle keegi, vaid just stseenides pärast Voitinski surma, kus ei panda enam proovile tegelaste poliitilist korrektsust, vaid inimlikke omadusi.

Maurus saadab Indreku teele poiste keskel, mitte nelja silma all. Näiliselt kõlavad ta sõnad ju sel puhul ausamalt, kuid selgema distantsiga omade ja võõraste vahel. Nii Indrek kui Maurus jätkavad oma veendumustega Voitinski küsimust sellest, kas ja mismoodi on väikesel inimesel mõtet elus olla.

Religioosne vale, mis Tiina hetkeks jalule tõstab, ei mõju eelneva taustal mitte lavastuse kulminatsiooni, vaid illustratsioonina.