Meediakaja

Meediakaja RSS

"Ühiskonnas puudub õiglus. Intervjuu David Hare'ga"

15.12.2011
Eesti Ekspress
Ruudu Raudsepp

Helistan David Hare’ile Londonisse täpselt sel hetkel, kui Linnateatri Taevalaval algab tema näidendi „Amy seisukoht“ eelviimane läbimäng enne esietendust. Hare peab järgmisel hommikul sõitma Itaaliasse, oma uue ja eduka spioonifilmi „Kaheksas lehekülg“ (Page Eight) esilinastusele Rooma filmifestivalil. Lavastaja Mladen Kiselov on öelnud, et Hare’iga on väga lihtne suhelda – ja tõesti, briti ühe hinnatuma näitekirjanikuga, keda kõigi muude loorberite hulgas kaunistab ka rüütli staatus, saab intervjuu kokku leppida ilma igasuguste agentideta ning mõtetest Hare’il puudu ei tule.

Meie jutuajamise põhjus, „Amy seisukoht“ on kirjutatud 14 aastat tagasi. Mis teil praegu käsil on?

Mu viimane töö on telefilm „Kaheksas lehekülg“, mis esilinastus BBC-s ja on osutunud väga edukaks. See räägib MI5-st, Suurbritannia julgeolekuteenistustest ning sellest, kuidas asjad nende jaoks viimase 10 aasta jooksul muutunud on. Kavatsen kirjutada julgeolekuteenistustest veel kahe filmi stsenaariumid.

Kuidas see teema teie huviorbiiti jõudis?

Noh, brittide jaoks on alates sissetungist Iraaki tekkinud vägagi reaalseid probleeme. Esiteks pole julgeolekuteenistustel enam lubatud luureandmeid objektiivselt analüüsida, peaminister nõudis neilt ettekäänet sõja alustamiseks. Salateenistused on muudetud politiseerituks, võib öelda. Samuti praktiseeritakse nüüd koos liitlastega selliseid asju, mis Suurbritannias on ebaseaduslikud. Näiteks piinamine, mis on mõnedele liitlastele vastuvõetav – aga Inglismaal keelati see ära juba 1640. aastal. See on tekitanud salateenistustele probleeme; neil kästakse teha igasuguseid asju, valetada ja mitte tungida asjadesse liiga sügavale. Nende elu on see muutnud väga väga keeruliseks ja moraalses mõttes huvitavaks, ma arvan. Seega – ma kirjutan praegu spioonilugusid.

Meil on spioonižanris domineerinud John Le Carré, keda võib pidada peaaegu et suurimaks elusolevaks briti romaanikirjanikuks. Le Carré pole aga kirjutanud niivõrd tänapäeva briti salateenistusest; see nišš on täitmata ja tundub, et ma olen esimene, kes selle ära tabanud on.

„Amy seisukohas“ käsitlete teatri ja tele suhteid maailmas, kus viimane aina olulisemaks muutub. Tekstis asute üsna selgelt teatri poolele.

1980-ndail ümbritses Margaret Thatcherit grupp intellektuaale, kel oli väga läbimõeldud ühiskondlik projekt – muuta riigi majanduslikku struktuuri, dereguleerida seda ning avada Suurbritannia maailma turgudele. Osa projektist oli rünnata kultuuri. Teisisõnu – revolutsioon pidi tulema nii majanduses kui kultuuris. 1980-ndail oli löögi all ka teater – seda lausa põlati, peeti omal moel revolutsioonivastase vastupanuliikumise keskuseks. Teater on ju loomult väga kollektiivne kunstivorm, osalejad peavad olema võrdsed. Seetõttu kipuvad teatriringkonnad olema oma mõtlemises pigem vasakpoolsed. Thatcheril oli terve hulk ideolooge, kes pidevalt teatrit ründasid – see olevat elitistlik, ajast ja arust, „miks ma peaksin vaatama näitlejaid teatris, kui võin neid vaadata kodus telekast“ jne. Nii et jah, võib öelda, et „Amy seisukoht“ on tõesti vastus sellisele suhtumisele – et väärtustada seda, mida tehti nendes väikestes veidrates Victoria-aegsetes teatrites.

Olen lugenud intrigeerivat mõtet, et „Amy seisukoht“ oli ka vastus Quentin Tarantino „Pulp Fictionile“. Näidendis on stseen, kus kirjeldatakse üsna detailselt tulistamist peategelase uues filmis – ja see meenutab Tarantino filmi. On sel väitel tõepõhi all?

Te olete ilmselgelt palju paremini informeeritud kui mina. (Hakkab naerma) Kuulen sellisest vaatenurgast esimest korda. Ma ei saa öelda, et „Pulp fiction“ oleks mul kirjutades kuidagi meeles olnud, pigem vastupidi.

Tulistamis-stseeni kirjeldus minu näidendis on inspireeritud pigem lihtsalt Hollywoodi šokifilmidest, kus tapetakse ilma põhjuseta 200 inimest.

„Kaheksas lehekülg“ on näiteks selline spioonifilm, kus ei tapeta ühtki inimest ega tulistata ühtki lasku. Pinge luuakse – või ma vähemalt loodan nii - algusest peale ilma igasuguse väljavaateta, et keegi võiks surma saada. Minu meelest on laipade arv tänastes filmides täiesti naeruväärne. Mulle ei meenu ühtki juhtumit lähimineviku Läänemaailmast, kus oleks näiteks 200 inimest surma saanud. Mis maailmas need filmid eksisteerivad?

„Amy seisukoha“ naispeategelaste karakterid, Amy ja Esme, on väga elavad ja sügavad. Oli teil prototüüpe, eeskujusid, mingeid algimpulsse?

Tudengina, ülikoolis oli minu enda taust üsna igav; olin äärelinnast pärit. Üks sõber võttis mu maakoju, oma ema juurde kaasa. Ta ema oli venelanna. See oli esimene kord, kui ma sattusin nö boheemlaste sekka – näitlejad, balletitantsijad, intellektuaalid, kommunistid, kes kõik elasid 1960-ndail väga boheemlaslikku elu. Ja see ajas mul pea üsna segi. Nii et võib öelda, et „Amy seisukohas“, täpsemalt öeldes selles maakohas seal (Pangbourne) on pisut seda halba mälestust.

Olete olnud filmi- ja teatrimaailmas väga pikka aega. Millisena näete selle tulevikku?

Minu armastus on tekst ning kahjuks ei ole hea kirjutamine midagi, mida saaks ette plaanida. Miks teater õitseb ühel ja kuhtub teisel ajal, on lihtsalt saatuse küsimus. Suur teater lähtub minu nägemuses alati kirjanikust, mingitel aegadel kerkivad erakordsed isiksused esile. Tänapäeval on igasuguseid noorte näitekirjanike kursuseid, näidendi arendamise õpitoad jne. Siiski ei tundu, et selle kõige tagajärjel sünniks paremaid näidendeid kui ajal, mil mina alustasin.

Nii et asi ei ole heas töötahtes, vaid geeniuse olemasolus?

Ma kardan, et jah. Võin olla praegu mõjutatud paarist üsna masendavast näidendist, mida hiljuti teatris nägin. Autorid olid väga noored ja need näidendid võiks panna arvutisse tagasi märksõnaga „Loovkirjutamise kursus“. Neis puudub ehtsus. „Amy seisukoha“ puhul, meeldib see näidend või mitte, on üsna selge - autor lihtsalt pidi selle kirjutama, ta ei saanud teisiti. See tuli südamest. Seda ei kirjutatud endale nime või teatri tegemiseks – ilma kirjutamata oleksin ma lihtsalt südamerabanduse saanud.

Augustis olid Londonis rahutused. Mis oli teie arvates põhjuseks?

Meil on alati konservatiivide valitsuse ajal rahutused, viimati 1980-ndatel. See on lihtne ajalooline fakt, et meil on rahutused, kui sotsiaalne turvavõrk ära võetakse. Põhimõtteliselt ei saa näiteks panganduskriisi puhul eeldada, et maksavad selle eest kõik peale pankurite endi ja et inimestel jätkub seejuures veel sotsiaalset õiglustunnet.

Ja ma olen kindel, et rahutusi tuleb veelgi. Majandus seisab paigal, konservatiivid on edukalt peatanud majanduskasvu ja tõstnud töötust ega näita märkigi, et nad võiksid oma vigadest õppida.

Üks briti kolumnist pidas rahutuste põhjuseks seda, et isad pole kaua aega oma perede lähedal olnud. Et tänavatel mässavate poegade isad on need, kes endale otsa peavad vaatama.

Noh, mu enda lapsepõlv oli üsna isatu. Isa oli meremees ja väga harva kodus. Kirjutasin üsna hiljuti oma lapsepõlve kohta ühevaatuselise näidendi „South down“, mis äsja lavastati. Ma arvan, et elu ilma isata on kohutavalt ... See on kohutav auk elus, mida ei mõista enne, kui oled vanemaks saanud. Ma arvan, et isa ja lapse suhe on väga tugevalt alahinnatud.

Mis puudutab aga rahutusi, siis neid põhjustab majanduslik vaesus ja fakt, et ühiskonnas puudub igasugune sotsiaalne õiglus. On ülemklass, kes haarab endale tohutu hulga raha ja jätab kõik teised tühjade kätega. Meil ei ole valitsust, kel oleks mingitki vaimset selgroogu, et selle suhtes midagi ette võtta.