Meediakaja

Meediakaja RSS

Tom Stoppard Tallinnas: „Utoopia rannik” poleks Inglismaal kunagi päevapoliitikasse jõudnud

03.06.2013
Eelmisel nädalal Eestis kultuurireisil käinud Stoppard ütleb, et Eesti teatri toon on tõsisem kui ta kodumaal tavaks, vahendab Andres Laasik.

Eestis juhtus nii, et teie näitemäng „Utoopia rannik” sai osaks suuremast poliitilisest diskussioonist. Kas seda juhtub teie loominguga sagedasti? 
Ma ei ole sellest midagi kuulnud. Kuidas see juhtus? 
 
„Utoopia rannikus” mänginud näitlejanna Mari-Liis Lill esines avaliku kõnega, kus toetus muuhulgas selle näitemängu tsitaatidele ja sisule. Kõne tõmbas endale avalikkuses suurt tähelepanu.
Kellele ta esines?

Poliitikute ja intellektuaalide kogule.
Sellist asja poleks Inglismaal kunagi juhtunud. Eestis on see nähtavasti võimalik tänu sellele, et siin on noor ja värske ühiskond. 
 
„Utoopia ranniku” triloogia dramaturgia koosneb Vene intellektuaalide-literaatide heietamistest ja ometi on neil lavastustel Eestis edu. Mis on selle edu saladus?
Minu näitemängudes intellektuaalid mitte ainult ei jutusta, nad räägivad konkreetset lugu. Teater on loo jutustamise kunst.   
Tõepoolest, siinne publik võttis „Utoopia ranniku” etenduse soojalt vastu. See vastuvõtt oli teistsugune kui Inglismaal. Meil mängiti „Utoopia rannikut” rohkem kui komöödiat. Inglased ja ameeriklased ehitavad oma teatri üldse sagedasti huumori peale üles. Kui mõnel etendusel naerdakse vähem kui tavaliselt, siis tegijad küsivad endalt, mis läks seekord valesti. Ega see koomilise rõhutamine pole veel iseenesest tingimata vale. Naer tähendab ju enamasti seda, et vaatajad võtavad etendusest aktiivselt osa.
Minu jaoks on tähtis see, kas vaatajad kuulavad teksti. Linnateatris nähtud etendusel tundsin ma, et publik võttis etenduse vastu eriti soojalt. Ega keegi ei jaksa naljalt kolm ja pool tundi järjest teatris istuda. Sellised pikad näitemängud on Londonis praegu moest väljas. Isegi kolm tundi kestva loo kohta arvatakse, et see on liiga pikk. 
 
Eesti teatriinimesed tundsid juba Nõukogude ajal huvi teie loomingu vastu, kuid ei saanud võimudelt luba näitemänge mängida. Esimene kord jõudis Eesti lavale „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” juba kaheksakümnendate lõpus, kui tsensuur kadus. Mida te olite teinud, et olite Nõukogude võimule mittemeelepäranane isik?
Siin võis mängida rolli minu omaaegne Tšehhoslovakkiat pooldav tegevus. See, et ma toetasin aktiivselt dissidentliku rühmituse Harta 77 sihte. 
 
Kas te käisite läbi Václav Haveliga?
Jah, kohtusime. Sellest kõigest võis olla küllalt, et olla Nõukogude Liidus keelatud autor. 

Andres Laasik, EPL, 3.06.2013