Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Arvustus. Titaanide kohtumine - meisterlik, ent elutu"

21.09.2015
Adolf Šapiro “Tagasitulek isa juurde” on ilmselt üks tänavuse teatrisügise suurima põnevusega oodatud uuslavastus. Sest Šapiro-peatükk eesti teatriloos on aukartustäratav nii oma mitmekülgsuses kui õnnestumiste protsendis: enam kui 40 aastat on möödas tema “Kirsiaiast”, ent Mikk Mikiveri Lopahhini tants püsib ereda ja elusana; niisama nagu Linda Rummo ja Aarne Üksküla vedruna pingul duell Eesti esimeses “Kes kardab Virginia Woolfi?” tõlgenduses, kirjutab kriitik Kadi Herkül. 

Samavõrra jäljendamatult omanäoline on eesti teatris Madis Kõivu looming, mis eirab justkui kõiki tavapäraseid draamakaanoneid, žongleerib aja ja kohaga, paneb elutud asjad kõnelema ja elusad vaikima, ei arvesta lava võimaluste ega näitlejatehnika piiridega... ja on ometigi üdini teatraalne. Nii oma kujundlikkuses kui ebatavalises, hüplikult unenäolises psühholoogilisuses.

Ja just selline on ka “Tagasitulek”. Faabula tasandil jutustab see loo täismehest, kes jõuab tagasi oma lapsepõlvekoju ja katsub meenutada ning samas tõlgendada ja mõista oma poisiea murdeaastaid, kus 30ndate muretust idüllist sai ühtäkki 40ndate tankimürin. Need on ühtaegu pildid eestlaste ja Eesti ja Euroopa ajaloost, aga ka väga isiklikest ajalugudest, armastustest, petmistest, vihkamisest. Ja üdini kõivulikult kerivad seda lugu edasi ja tagasi kord päris tavalisena näivad inimesed, siis aga sootuks kummaline auk või türgikeelne hääl.

Nii et see, mis Linnateatri Taevalaval aset leiab, on titaanide kohtumine.

Esietenduse tervikmulje jäi paraku kuhugi “klaas on pooltühi/ pooltäis” piirile. Visuaalid olid imekaunid. Vormistus meisterlik. Aga elu ja kirge ei olnud. Lusti ja valu asemel oli laval talitsetud kulgemine.

Sarnaselt Šapiro eelmisele tööle Linnateatris, Pirandello “Nii see on, kui teile nii näib”, on “Tagasitulek” hele lavastus. Pehmelt valged on lavaruumi seinad ning suurem enamik kostüüme, nii et valgusemängud saavad neid kõiksugu muudesse toonidesse värvida. See lavamaailm on väga ilus, aga ka põhjendatud ja funktsionaalne – mänguruumi topeltseinad, mille vaatajapoolne külg on läbipaistev, moodustavad vajadusel koridori, kust tegelased saavad pikalt ja teatraalselt siseneda; sinnasamasse tagaseinale ilmuvad vahel video- või pildikujutised; seina tagant, tillukestest ruutudest paistavad aeg-ajalt näod minevikust ja kostavad nende mikritega võimendatud hääled. Ja sillerdav lumesadu selles valges ruumis on lihtsalt lummav: napp, esteetiline, poeetiline.

Nauditavad ja kujundlikud on ka mitmed misanstseenilahendused. Otsekui fotoobjektiivi ette kangestunud Isa (Elmo Nüganen) ridva ja Ema (Anne Reemann) kahvaga. Või tillukestel toolidel söögilaua ääres istuvad Tagasitulija (Lembit Ulfsak) ja Vend (Kalju Orro), kelle peanupud vaevu supikausside tagant paistavad. Sootuks igavamalt mõjuvad pildid, kus Kõivu unenäolisus on tõlgitud lavarealismiks – näiteks siis, kui Isa ja Tagasitulija lavaseinalt paadi võtavad ja tõsimeeli kalapüüki imiteerivad. (Näitemängus püütakse kala rõdult, trepiastmete vahelt.)

Tervikut seob ja toetab ka muusikaline kujundus: lavastuse alguse vaikus, kus kostab vaid Peremehe (Rain Simmul) võtmekimbu metalne kolin (tõenäoliselt täiesti tahtmatu paralleel – aga ka omaaegse “Virginia Woolfi” esimesi minuteid saatis Aarne Üksküla George’i närviline võtmekõlin), mis tegevuse arenedes läheb üle kord monotoonseks (sõja)mühinaks tagaplaanil, kord rõkkavateks 30ndate šlaagriteks.

Niisiis – kompositsioon on meisterlik. Aga päriselt tööle see vähemalt esietendusel ei hakanud, sest puudu jäi loo vedaja. Lembit Ulfsaki Tagasitulija, kellel Kõivu näitemäng tugineb, mõjus õige sageli pigem vaikselt mõtiskleva vaatleja kui aktiivse mäletaja, vedruna pingul otsijana. Nõnda aga kippus loo fookus laperdama, juhtohjad liikusid kord ühe, kord teise (kõrval)tegelase kätte.

Hämaraks ja psühholoogiliselt katkendlikuks jäi ka Nüganeni Isa ja Ulfsaki Tagasitulija omavaheline suhe ning selle pöördepunktid. Me nägime, et esimese vaatuse heasüdamlikult torisevast isast sai aina enam torssis vaikija, aga lavategevus ei pakkunud justkui mingit katet Tagasitulija II vaatuse ühele kõige valusamale tõdemusele: ma olin alati sinu poolt! Nüganeni Isa on laias laastus nii kena inimene, et tema poolt olemises pole midagi märkimisväärset...

Sestap juhtus “Tagasitulekus” üsna tavatu lugu ja kõige meeldejäävamad episoodid mängisid selles võimsas meestetükis hoopiski naised: Piret Kalda artriidist kronksus põlvedega Anna, Külli Teetamme koomiliselt võõritatud kiiksuga teenijanna Hermine ning Anne Reemanni hillitsetud Ema.

Kokkuvõttes pole “Tagasitulekus” midagi häbeneda. See on täpselt vormistatud lavastus, mil on head eeldused püsida Linnateatri repertuaaris palju hooaegu. Aga 40 aasta pärast seda vist ei mäletata.


Kadi Herkül
19.09.2015, Kultuur.err.ee