Meediakaja

Meediakaja RSS

Teatritasku: "Igatsuse varjundite tundeküllus"

06.06.2014
Margus Mikomägi arvustas Maalehes Elmo Nüganeni lavastust "Igatsus". Avaldame teksti, mis muutmata kujul ilmus veebiväljaandes Teatritasku.



See hetk, need hetked... Mu meelest lavastavadki head lavastajad sellisid hetki millest räägib "Igatsuse" tark kaunis naine Varja: "Jah, muidugi ... Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha, kuidas Kolja rongilt maha astub ja ringi vaatab... no tead, see hetk, kui sa vaatad kedagi ja see inimene ei tea, et sa teda vaatad... need mõned sekundid, kui inimene on üksi, natuke teistsugune kui muidu, kaitsetu... Enne kui ta jälle riidepuu alla neelab...". 

Oskus taolisis hetki lavale panna on eriline ja alati vaimustav. 

Tallinna Linnateatris esietendus William Boydi näidend „Igatsus“. Elmo Nüganeni lavastuse peategelaseks ongi stseenist stseeni ennast muutev igatsus. Tundetoonide meistriklassi vaheajal karjuvad linnateatri lavaaugus kajakad. Meri on lähedal. Vabadest merelindudest on saanud linnaprügikastide valitsejad. Kajakate kiljetes aga on alles vabaduse hääl. Igatsuse hääl. Murtud tiivaga lind... 

Kummaline küsimus tuleb pähe: sellisel lavastusel on mõte, kas ka sellisel elul? Maailmakuulus kirjanik teeb oma esiknäidendiga kummarduse maailmakuulsale vene kirjanikule. „Igatsus“ on kirjutatud Anton Tšehhovi jutustuste „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“ ainetel ja inspireeritud vene kirjaniku isiklikust elust, mõjust, energiast, mis kestab.  
William Boydi näidendi tegevus toimub 19. sajandi lõpu Venemaal. Elmo Nüganen oma lavastuses seda ei rõhuta, nagu ka seda mitte, et lavastust mängitakse 21. sajandi alguse Eestis. See omakorda annab lavastusele mõõtmatu mõõdu. Näitlejad ei mängi olustikku ja aega, vaid mängivad inimesi, kes on oma tunnete küüsis. Tõsi on, et ka täna ostetakse ja müüakse mõisaid. Rikastutakse ja minnakse pankrotti majanduslikult ja hingeliselt. 

Nüganen on oma lavastuses ära tundnud igatsuse olemuse. Igatsus hingab inimeste sõnade vahel ja sees. Kui lavastust püüda mingisse raami paigutada, siis iseloomustab seda detailide küllus ja mängulisus. Näiteks kannab Anne Reemanni mängitud tark ilus arst Varja lavale tulles prille. Need sobivad talle. Ühel hetkel võtab ta need eest ja ei pane kogu etenduse vältel enam ette. Täna on mul tunne, et naine võtab prillid eest siis, kui lavale tuleb külla kutsutud ja Rain Simmuli mängitud Moskva edukas advokaat Kolja. Ma ei osanud märgata, kas siis, kui Kolja on läinud ja etenduse lõpus mängitakse epsisoodi igatsusest, Varjal taas prillid ees on. 

Või see, kuidas Kalju Orro, rikas raudteeinsener Dolšikov mõisnike pikkune tahab olla ning selleks ennast kikivarvule upitab või kõrgemale poodiumile seisma sätib. Kuidas Peeter Tammearu mängitud, oma mõisa maha joonud mõisnik Lossev ennast rikkale meeldida tahtes põlvist lõnksu laseb. 


Mõisasaali ühel postil eeslaval on kriipsud Nataša pikkusega ajast, kui Kolja siin aastaid tagasi külas käis... Ja siis äkki kükitab, kössitab, vajub kokku Natašat mängiv näitleja (esietendusel Liis Lass) sellesama posti kõrval ja noorest ihaldusväärsest kaunitarist saab pisike armastav laps. Mingi tingimusteta armastuse kujund tekib siin. Etenduse käigus võib ju mõelda, et Nataša ennast provintsist pääsemiseks Koljale pakub, aga pikkusekriips postil ütleb, et nõnda see pole vaid. 

Ja siis mängud, näiteks kahekordne kättemaksuhimuliste harpüiade mäng, kus Epp Eespäeva Tatjana koos Varjaga, korvid peas, Kolja tuleku auks kajakatena rõõmust möirgavad ja hüplevad, kiljuvad... Ootamatuid detailileidusid täis lavastus nõuab mitmekordset vaatamist ja ehk üleskirjutamist, et kirjeldada. Tõtt öelda võtsin, kui etendus algas, kaustiku ja pastaka välja, et teha märkmeid, aga nähtu mõjus pea esimestest minutitest nõnda, et millegi üleskirjutamine oleks seekord teatrielamuse ligipääsu takistanud.

Mu meelest on Elmo Nüganen praegu üks vähesid, kui mitte ainus Eesti lavastaja, kes tahab ja oskab lavastada seda, mis sõnadest loo taga ja vahel. Varja ütleb selle välja omas kontekstis: „Jah, muidugi ... Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha, kuidas Kolja rongilt maha astub ja ringi vaatab... no tead, see hetk, kui sa vaatad kedagi ja see inimene ei tea, et sa teda vaatad... need mõned sekundid, kui inimene on üksi, natuke teistsugune kui muidu, kaitsetu... Enne kui ta jälle riidepuu alla neelab...“ 

Seda lavastust iseloomustabki see, et keegi osalistest ei ole riidepuud alla neelanud ja kui on, siis asja pärast ja teisiti ei saa. Võtame kas või harimatuse ja halva maitse. Kui tavaline lavastaja oleks ehk nende sõnade taga oleva rõhutatult koledana lavale säädnud, siis meister Nüganen lavastab selle nähtavalt võluvaks. Näiteks oma varasematest töödest sootuks erinevat rikka provintsiiluduse rolli tegeva Elisabet Reinsalu ratsapiits ja kostüüm. Ta on, jah, labane, aga selles olemises on magus võlu. 

Muu ja suurema hulgas jäi meelde Rain Simmuli Kolja sõnatu ja tundeline äratundmine, kui ta näeb vana teenijat Olgat, keda mängib Helene Vannari. Koljat armastavad selles loos kõik naised ja sellist meest ei ole kerge kehastada. Simmul tuleb armastust kartva vaba mehe rolliga toime nii, et ei teki kahtlustki, et sellised mehed on luust ja lihast ja ihast. Kes kardab tingimusteta armastust? Väga positiivsena vilksatasid Simmuli mängus ta noorena tehtud Raimond Valgre jooned filmist, küll küpsemad, kaalutlevamad, mõistusest ja vanusest lähtuvad, aga vaimustavad. 

Või Andrus Vaariku mängitud maaler Rõigas. Mehel on oma tõde: „Lehetäi sööb rohtu, rooste sööb rauda, vale sööb hinge seest.“ Vaarik mängib matsi suure mõnuga ja siis üks kord välgatab miski temas, kui räägib oma lastest ja naisest, kes surid koolerasse. Ja arst Varja tunnistab, et ei suutnud neid päästa. Seegi on selles loos vaid detail, aga see, kuidas näitlejad seda mängivad ja kuidas lavastaja selle meile märgatavaks on vormistanud, on meelde sööbivalt suur. 



Kristjan Üksküla teeb oma esimese suure rolli Linnateatris, mängib linnaarhitekti poega Missilit. Noormeest, kes ei taha olla tavaline. Ta protestib nagu kõik arukad noored ja ometi peab leppima sellega, et kirjutab elus ehk vaid ühe luuletuse. See, kuidas ta seisab oma kihlusel labaselt ilusas jaapanlase kostüümis, hirmutab. See on kuidagi väga tänapäevane pilt (sund)valiku ees seisvast noorest haritud inimesest. 

Rain Simmuli Koljal on näidendis selline monoloog: „Õnn … Aga miks kõik sellepärast nii muretsevad? Muud juttu enam ei kuule kui ainult üks õnn ja õnn. Mis asi see on, öelge mulle? Mida see tähendab? Pärast õnne, muide, tuleb alati õnnetus. Pärast noorust – vanadus. Keegi ei saa olla kogu oma elu terve ja rõõmus. Sa pead olema kõigeks valmis, pead töötama ja õppima kannatama… ja oma kohust täitma, seni, kuni jaksad.“ 

Lavastaja Elmo Nüganen suudab suhteliselt lihtsakoelisest näidendist oma lavastusmeekonna toel luua suure hulga ootamatuid atmosfääre, olukordi, rääkivaid pause, tantse, valgusi, lõhnu, tundeid ja kaastundeid; suudab lavastada igatsust, maailma habrast tasakaalu.    

Margus Mikomägi 
Teatritasku
5.06.2014, Maaleht