Meediakaja

Meediakaja RSS

Teater. Muusika. Kino: "Siin- ja sealpool paberseina"

04.11.2014
Dokumentaaldraama latt Eestis, alates selle ilmumisest 1980-ndate algul, tõsteti kohe hüperkõrgele: Merle Karusoo lavastused „Olen 13-aastane”, „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…” kuuluvad kindlasti eelmise sajandi viimase veerandi silmapaistvamate hulka. Lisaks tema mäluteatriprojektid Pirgu laulu- ja näitemänguseltsiga ning hilisemad dokumentaallavastused — kõik on olnud sündmused. 

Kui kevadel 2014 jõudsid Tallinna Linnateatris ja Draamateatris kaksiktööna lavale dokumentaalsed depressioonilood „Varesele valu…” ja „Harakale haigus…”, küsis üks mu sõber: „Kas sulle neist Euroopa filmimasekatest veel vähe pole?” ning tuttav toimetaja kratsis muljetamise eel kukalt. No tõesti, vaadata neli tundi depressiooni? Suuta dokumentaalmaterjali lavastada nii, et varasemate tippude varju ei jää? Tõsine katsumus.

 Ütlen kohe: kui Linnateatri etendusel vahepeal ohkasin ning ei saanud pihta lavastuste lõimitusele, siis Draamateatrisse tulles üllatusin — samad näitlejad laval! Miraaž või? Ajasin teatri segi? See lõi meeled erksaks. Paralleelid ja linkimine teise lavastusse ning multimeediumi lisamine punus kokku avara kanga, lausa subkultuuri, ning tekitas depre-maailma varjatud võrgustatuse efekti. Salvestatud videotes ning vahetu hetke multimeediumis rääkisid ju samad tegelased, teemad viidi lavalt tänavale, siis taas lavale ning füüsiline aeg eri teatrites jooksutati paralleelsete etenduste lõpus hämmastava perfektsusega kokku: kummardama tulid tegelased-näitlejad mõlemas teatris minuti pealt samal ajal. Vau! Näidatakse paralleelsaale, lehvitatakse üksteisele ja publikule saalis. Tekib tunne, nagu oleksid sisenenud mullistuvate paralleelmaailmade võrku…

Nelja korteriga vertikaalne „nukumaja” Linnateatri laval ja toakõrgune söögilaud ning sama mõõtu hiiglaslik tool Draamateatris… Jutustavad tegelased ilmuvad kas Linnateatri nukumajana vormitud korteriboksidesse või hiigellaua ette (lapse tunne täiskasvanute maailmas?). Draamateatris on igaühel oma lugu… Esimesel laval näidatakse alustuseks katkendeid filmist „Kevade”, teises ilmuvad esimestena „Naksitrallid” — eri põlvkondade mütoloogia. Depre-lood rulluvad nagu rütmilised lained: esinejad naeratavad, püüavad olla positiivsed, sageli ei saa nende valudest kohe arugi, aga üksinduse ja traumade valu lööb ikka ja jälle üle pea kokku… 



Stiililiselt on tegu peamiselt narratiivse teatriga, mida elavdavad intermeediumlikud filmi „Kevade” ja värskete videote klipid, justkui lastelavastustest pärit siiraskoomilise alatooniga vahemängud ning estraadlikud sketšid tüüpolukordadest. 
 
Linnateatris suisa igav ei hakanud, aga mõte läks vahepeal uitama: räägitava teksti mass kaalub kordades üles mängulise tegevuse ning narratiivi tulistatakse intensiivselt. Nii kiirelt, et ega saalis jõuagi otsida mustrilisi linke või analüüsida ühe või teise rääkija lugu. Kui vaataja pole just friikne intellektuaal, siis käib tulv üle pea. Saan aru minu ees istuvast TV staarreporterist, kes jälgib küll pingsalt, aga hakkab korduvalt nihelema ja vahib vahepeal vaikselt publikut — kuni grotesksed pöörded või tegelaste vahetused uuesti haagivad… 
 
Ent midagi ju köidab? Üldiselt vaadatakse mõlemat etendust vaikselt, tähelepanelikult. Linnateatris on aprillis saalis pool alla 30-aastast rahvast ning üle keskea publik suht olematu, Draamas paar nädalat hiljem küpses või vanemas keskeas rahvast kaks kolmandikku, kusjuures nende seas on vaikus, keskendatus saalis suurem. Kas see lähtub tekstide ülesehitusest või suuremast füüsilisest lähedusest Draama väikeses saalis — lava vahetum lähiolek seal võimaldab intiimsust? Või just sellepärast, et nimelt siin lõhutakse lõpus maha psüühilise üksinduse paberseinad, eksponeeritakse füüsiliselt ka väljapääsu kujundit? 
 
Püüan mõlemas lavastuses jälgida, kas lavale toodud depressioonis inimeste kujudest või lugudest koorub tüüpe või tüüpolukordi, kas neid midagi ka ühendab. Teksti kappav mass on uputavalt suur ning karaktereid klassikalisel kujul, st liikumises, toneeritult ning erinevas kehakeeles valdavalt ei looda. (Välja arvatud ehk Robert Annuse joviaalne vene poiss Sergei, tema saab ka eraldi aplausi.) Järgmisel päeval on raske meelde tuletada, kas-mis oli kellegi nimi ja kelle juurde mingi lause kuulus. Kõik on intensiivne ja siiras, aga… midagi jääb selles laviinisarnases isiksuste erosioonis puudu… Mis küll? 
 
Taipan alles hiljem näidendi teksti lugedes, mis mind saalis näilise üleujutuse all alateadlikult häiris: tegelaste võimendatud, lausa maaniline positiivsus. Lood on rängad, elad kaasa, siin on nii üksindust, peksu ja nõmedust, enesetapumõtteid, hüljatust, kriise, ärakasutamist, isiksuse nihkeid, kinnismõtteid jne, aga — kõik pidevalt naeratavad. Osal puhkudel on see õigus­tatud, sest enamik tegelasi (nimed suudan tuvastada hiljem vaid kavalehega) on hakanud vapraks, teinud läbi teraapia ning omandanud uue tahtelise vaate oma lapsepõlve traumadele. On ju tõsi, et depressioonil on erinevaid vorme, millest üks on näiteks ka bipolaarsus ehk varasemas psühhiaatrilises väljenduses maniakaal-depressiivsus.(1) Ent ikkagi, kõik depre-tegelased laval on kogu oma rusuva koormaga pidevalt joviaalsed, toimekad, naeratavad? Paneb kukalt kratsima. Sest tekstide kirjapildis on pihtimuste rütm, toon, isegi vahesõnad mõneti teised. Kas lavastajad tahtsidki inimesi positiivselt näidata? 

 

Siin kohtume küsimusega, kuidas dokumentaaltekstide „dramaturgiat” vastavalt räägitule/kirjapandule võimalikult lähedaselt üldse esitada. Kuidas neid kokkupressitud masendus­brikette üleüldse huvitavalt mängida, kui igaüks peab monoloogina ära rääkima kogu oma (elu)loo, seega on surve olla detailne, personaalne infomass paisub nagu kosmos, aga teatri tekkeks ja köitvuseks tavapäraselt vajalik dialoog puudub? Kuidas anda edasi masendunud, ahastavate, paakunud, emotsionaalselt auklike inimeste emotsioon nii, et see oleks ühtaegu ruumiline maaling ja seisundite kvintessents? Karusoo installeeris lavastustesse pinge tekke juba dramaturgilise liigendusega; sotsioloogi ja mõtlejana programmeeris ta tekstide dramaturgia kontrastide ja kiirete käiguvahetuste kaudu, tekitas teemasildu, linkis, ehitas emotsionaalset loogikat. Zipilik lakoonilisus töötas Karusoo lavastustes vapustavalt. Kuidas aga tekitada pinget ja köitvust pikkades lugudes aastal 2014, kui näitleja on laval valdavalt üksinda, nii et tähelepanu säiliks ja lood ei lohiseks? 
 
Paavo Piik ja Mari-Liis Lill on lavastajatena läinud seda teed, et iga monolugu, sageli 10—15 minutit, peaks ühe näitleja esituses ilmutama justkui ka selle karakterit, looma tegelaskuju. Raske, väga raske ülesanne. See, et publikut üldse kaasa haaratakse, on juba ise võit. 
 
Parimad kujud, sedavõrd ehtsad, nagu ei olekski laval näitleja, loob nii Linnateatris kui Draamas Piret Krumm. Linnateatris, jõudmata veel kavalehte lugeda, juurdlesin peaaegu kümme minutit, kas avalugu Krummi esituses ei ole äkki tema isiklik; et järsku ta pole isegi näitleja — sedavõrd lihtne, sugestiivne ja mitteteatraalne oli esitus. Ka Draamas hoidis ta suurepäraselt pinget — väga tugeva mõjuväljaga varjundirikas noor näitleja. (Meelde tuli noor Anu Lamp, kui ta oma näitlejateed alustas: ehtne, intensiivne.) Kuigi mingid kujud loovad kõik, nii Britta Soll, Veiko Tubin, Henrik Kalmet kui ka Robert Annus. Ekstravagantseim, koomiline ja särtsakas oli Draamas Annus vene poisi Sergeina. Videoklippides oli visuaalselt huvitav Ursula Ratasepp, kes mõjus peente tundevirvendustega graafiliselt, õrnalt, detailselt. Kalmeti seksisõltlasest elumees ning Tubina kunstipehmo ja emotsionaalne Soll ei lasknud samuti publikul igavleda.
Ent mõningaid parameetreid just depressiooni füüsilises mõõtmes jääb enamikus rollides sügavamal vaatlemisel puudu. Rääkijatest peaaegu kunagi keegi ei vakata, ei jookse kinni, ei kahvatu, ei ilmuta katkendlikku hingamist, jõuetust, paanikat, mis oleks depressiooni puhul tavaline. Kõik nad oleksid depressiooni justkui juba läbinud, täielikult tervenenud, oma traumadega rahu teinud, saavutanud terviklikkuse. Päriselt pole ju?
Töötades terapeudina, näen sageli teist pilti. Isegi kui depressioonis inimene on loonud endale nimme positiivse kuvandi — sellist n-ö projektsioonis elamist vahel esineb —, on tal ikkagi osa mälestusi sedavõrd valusad, nagu verilihal, et nende puudutamine tõmbab kokku ta näo mikrolihaseid, nöörib kinni hingamise ja libistab kogetud traumadesse; siis tekivad juttudesse pausid, valulikud ilmed, häälemuutus, vältimine… Seda isegi aastate pärast. Muutub rütm, toon, näoilme, kehakeel. Koged selles inimeses draamat — selle vahel, mis ta nii väga olla tahaks, ning reaalsuse soo vahel, kus ta sumpab. Kõigis nendes automaatmõtetes, emotsionaalsetes mustrites, mis ei lase tal täiel rinnal elada: pinge, kontrast, valu ja vastuolu… 
 
Depressiooni üks osa on alati ka asteenia, jõu kokkukuivamine. Selles seisundis inimene n-ö vajub ära, lootusetuse laukasse. Nii nagu katsed loomakeste peal on näidanud — stressi ja depressiooni hormonaalse talitluse uurimusi tehakse eeskätt rottide peal, stressi bioloogilised süsteemid on imetajatel sarnased —, langeb pidevas depressioonis ära positiivset enesetunnet tekitavate neurotransmitterite/hormoonide talitlus. Just sellepärast kasutatakse nn kolmanda põlvkonna depressiooniravimites nii sageli serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (2), peeni kemikaale, mis ei lase heaolutunnet tekitaval serotoniinil laguneda ega vereringest väljuda, säilitamaks veres loomulikul kujul organismi enda toodetavat meeleolu stimulanti.(3) Seda nõtkumist, kõne ja väljenduse katkendlikkust kohtab kirjalikus algtekstis palju; võiks öelda: pingutuse ja vajumise, lootusetuse dramatismi. Et psühholoogiline konflikt on draama alusaine, oleks võimalik isiksusesiseseid peitpingeid edukalt mängida… 
 
Enamik depressiooni põdejaist on kogenud ülemääraselt hüljatust (juba väikelapseeas), alandust (halvustamist, kiusamist jne), toetuseta üksindust. Et neile pole väikelapse või kasvueas antud küllaldaselt turvatunnet, siis on nad väga sageli jäänud kinni lootusetusse — muud nad pole ju näinud. Ent selle all, kui kogeja kohtab veidigi osavõttu, miilab alati meeletu nälg läheduse ja soojuse järele; need tunded võivad isiksuses ka võidelda. Ja kuskil veel allpool on sageli nagu külmunud kihina endiselt viha kunagiste hülgajate ja alandajate vastu. Tohutu potentsiaalne draama. Kuuleme seda ka laval tekstis, saame viiteid kõigilt tegelastelt, aga… naeratuste tagant palju ei paista. Siin on esituse arenguks potentsiaali. 
 
Arvan, et Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on teinud ära tänuväärse töö depressioonimaailma tutvustamisel. Nii eestlaste kui ka soomlaste seas on depret massiliselt. Saan aru nõelraviarst Toomas Tiigist, kes aastaid tagasi kirjutas artikli „Depressioon on eestlaste rahvushaigus”. „Ainult depressioon on jätkusuutlik / ideaalid praksumas jalgade all,” on kirjutanud Paavo Piik ühes oma luuletuses ja see kõlab irooniliselt. Mu välismaised sõbrad on korduvalt imestanud, kui palju eestlased ennast sarjavad. Must, sageli endakohane huumor oli nõukaajal oluliseks ellujäämisvahendiks. Imestasin kümmekond aastat tagasi, kui palju ringles nn Orbiku hüpermusti anekdoote: millises depres pidi nende loojate aju olema! Masendusele otsa vaatamise vältimine? Orbiku laine on taandunud, establishment ruulib, aga kappava intensiivsuse ja paanilise edu eest maksame sageli ületöötamise, lähiväärtuste unustamise, emotsionaalse kultuuri ahtuse ja … depressiooniga. 
 
Selles uues edumaanias ning ahistavas konkurentsis on väga tähtis depressiooni ilminguid teada ja teadvustada, selleks et mõista ennast ja toetada mõndagi lähedast, sõpra, töökaaslast — kasvõi selleks, et ta julgeks võtta ravimeid või minna teraapiasse. Depre on ravitav seisund.

Kahe lavastusruumi paralleelsus ja intermeediumlikkus mõjuvad originaalselt. Eriti andekas on paberseina katkilõikamine, sellest väljamurdmine Draamateatri osas — kõik selleks, et avastada paberi taga sõbrad, endasarnased inimesed, kes jagavad ja toetavad rõõmsalt. Lehvitades võrgukaamerasse ja publikule nii oma kui ka kuskil teises saalis. Inimesena, inimesele. Ka mina lehvitan, sest „otsin siirust nagu tähte”, nagu kirjutas oma teises kogus „Kokkuplahvatus” Paavo Piik. „Kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna” otsib Mari-Liis Lill. Mõlemas suunas on rõõmustav liikuda.
  
Rein Heinsalu
 
Kommentaarid:
(1) Viimasest sõnapaarist esimene, „maniakaal-”, tähendab nimelt seda, et säärase funktsioneerimismustri lõksu jäänud inimene on poolenisti maaniline, hootine, ülepaisutatud energiapuhangutega, mille perioodiline purskumine teda tegelikult rüüstab, nii et ta üle reageerides ja ennast üle kulutades peabki varsti kukkuma taas masendusse.
(2) Serotoniin on üks stressi nn HPA- (hüpotalamo-pituaar-adrenokortikaalse) telje kolmest olulisemast stressile reageerivast hormoonist, mille hulk depressiooniseisundis alati langeb.
(3) „Vajumistega” kaasnevad teisedki biokeemilised reaktsioonid nii aju kui neerupealsete töös (ühed tähtsamad hormoonide tootjad kehas), näiteks toonuse langus (adrenaliini languse kaudu). Aga ka motivatsiooni kukkumine, mis on seotud dopamiini talitlusega; aeroobsuse langus (soonte ahenemine noradrenaliini tõusu kaudu) jne, nii et rahvakeeli öelduna on depressioonis inimene sageli „kapsas”.