Meediakaja

Meediakaja RSS

"Teater ja film toidavad teineteist. Intervjuu Mikk Jürjensiga"

02.11.2011

29. oktoobril esietendub Taevalaval sir David Hare’i “Amy seisukoht”, mille lavastab Mladen Kiselov. Klassikalisse inglise peredraamasse on vargsi põimitud ka küsimus teatri- ja filmimaailma suhetest. Lavastuses üht peaosatäitjat, filmifännist filmitegijaks kasvavat Dominic Tyghe’d mängiv Mikk Jürjens jagas oma mõtteid.

Eesti näitlejatele heidetakse sageli ette, et nad on filmis ebaorgaanilised. Mis sa arvad, miks see nii on?
Ma ei arva, et näitlejad oleksid nii väga ebaorgaanilised. Oma kogemuste põhjal julgeksin öelda, et pigem on küsimus teadmistes. Teatrikoolis oli ja on filmis mängimisest vähe juttu, ja veel vähem on praktilist poolt. Näitleja õpib filmis mängimist filme tehes, samas kui režissööre, kes aidata oskaksid, on vähe. Mingisugune lüli sealt vahelt on puudu ja nii õpivad nii režissöörid kui näitlejad teineteise ja ka oma ameteid tundma juba võtteplatsil olles. Teisest küljest ei näe ma eesti filmides kunagi suurt põhjust näitleja kallal norida, minu arust on vead kusagil mujal.

Mida su kogemus filmis ja teatris mängimise kohta ütleb - mida üks või teine näitlejale annab või mispoolest hea on?
Mõlemad võivad olla samamoodi avavad ja mängulised, aga kogemus võib olla ka vastupidine, see ei pruugi meediumist oleneda. Etendust ja lõplikult kokku pandud filmi ei saa näitleja seisukohalt võrrelda, küll aga neid protsesse, mis ühe või teiseni viivad. Filmis mängides saab näitleja enda kohta pidevalt väga palju (uut) infot, filmi tegemine on oma olemuselt intiimsem. Distants minu ja kaamera vahel on väga väike, vale on suurel ekraanil kohe näha. Teatris on aega, on ruumi - s.t. prooviperioodil - ja nii on ka energia veidi teine, kogu protsess on avaram ja kõikehaaravam. Prooviperiood on tavaliselt paralleelne igapäevaeluga, filmitegemine tundub olevat lühem, kontsentreeritum, intiimsem aeg. Aga jällegi, seda mõtlen ainult omi pisikesi kogemusi pidi, mitte kuidagi üldistades.
Olen täielikult protsessiusku, ma usun, et tähtis on see suund ja "udu", milles teatrit või filmi tehakse, mitte nii väga resultaat, mida tullakse vaatama väljastpoolt. Teatri võlu on sisepoolne, ja väljast võib haarata just see seesmine laetus, seesmine tõstetus, kunagi ei saa inimest tõeliselt köita nö. tekitatud mulje.

Mis väärtusi sa näitlejana laval või filmis tahaksid väljendada, mida iseendas või teistes näitlejates väärtustad (vaatajana, lavapartnerina vms)?
Ükskõik mida või keda mängides ikka mängid iseennast siin elus. Teatris käies või filmi vaadates haarab mind alati ausus. Võib-olla see kõlab naiivselt, aga ma olen enda jaoks välja mõelnud sõna ebaedev. Mulle meeldib ebaedev teater. Mulle meeldib, kui näen, et näitlejale on tehtud lavastusprotsessiga, selle kahe kuuga tema elust pai, või on talle midagi tõesti, südamest antud, isegi, kui see on valus; ja näitleja tänab seda protsessi - materjali, lavastajat, mida iganes - sellega, et annab selle kogetu oma südamega saali edasi. Mul on hea meel, et ma tõesti näen seda aegajalt teatris, ja muutun nukraks ja pahuraks, kui näen, et vale on sisse jäetud. Miks inimesed ei eemalda seda valet? Muud ei olegi vaja, kui et mitte valetada.

Mis sulle elus üldse kõige tähtsam on - see, mismoodi elada: et mismoodi siis?
Elada armastuses ja armastades. Rumal on suuri sõnu loopida ja võibolla ütlen seda liiga julgelt, aga ma tõesti usun sellesse. "Amy seisukohas" on palju seda, et inimesed võtavad kunsti või ütleme, üldistades, midagi muud kui oma elu, oma lähedasi, eluüleselt - nagu miski muu kui sinu igapäevaelu, sinu elamine (tegusõna) võiks olla tähtsam. Minu arust ei ole, palju paha ja minu jaoks mõistetamatut saab alguse sellest, kui elu ei seata kõige tähtsamaks. Kui seatakse kõige-kõige tähtsamaks mõni lavastuse või filmi tegemine. Kunagi ei saa see niimoodi olla, muidu on nii paljud asjad juba eos valed. Aga sellega peab inimene pidevalt tegelema, iga inimene, igas hetkes, mitte reetma iseennast, kui tahes raske see ka poleks. Elu ja teatri vahel peab olema mingisugune sild, olgu selle nimi mäng või kuidas kellelegi mõelda meeldib. Üle viid oma tõe ja enda, aga see peab olema ühepoolne liiklus, kunst ei saa kunagi olla targem, kui on meie elu.

"Amy seisukoha" tegevus toimub valdavalt kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Kuidas sulle tundub, mis tendentsid on kaasaegses filmis ja teatris võrreldes toonasega? Milliseks võib osutuda filmi-teatri vastuseis näiteks kümne aasta pärast?
Aina rohkem näen neid paralleele kahe aja vahel. Meie ja tollase aja vahel. Mured, vastuseisud - kõik on samad. Olen püüdnud tutvuda tolleaegse filmi- ja telemaailmaga, püüdnud oma tegelast ja tema mõtteid mõista just tolles ajas, vaadanud neid tolle aja "Avatare", "Inceptioneid" ja Tarantino filme, ja ma näen, et täpselt need samad parallelid on seal olemas, probleemid ja müstika on ikka sama, lihtsalt ollakse kuhugi poole liikunud. Seetõttu arvan, et kümne aasta pärast on olukord sama, muutuvad paljud asjad, aga tuum jääb samaks, miski ei asenda teatri vahetust ja teisest küljest, pane neid ekraane, kaameraid, efekte ja suitsu lavale palju tahad, ikka on film alati ees. Ma arvan, et need kaks toidavad teineteist vahvasti.