Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri sügis 2015: "Hele Kõrve ja “Eluhõiked". Intervjuu

05.10.2015
Viimastel aastatel on näitlejanna Hele Kõrve pühendunud peamiselt perele, kuid peagi võib teda jälle sagedamini Linnateatri laval näha – 14. novembril esietendub Helega peaosas lavastus „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, detsembris taastatakse Kõrve suurrolliga „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“. Lisaks valmib oktoobris tema ammuoodatud sooloplaat „Eluhõiked“, mida esitletakse kahel kontserdil, 20. ja 21. oktoobril kell 19 Salme Kultuurikeskuses. Plaadi valmimise puhul tegi Linnateatri ajalehe jaoks Hele Kõrvega juttu Diana Leesalu. 



Hele, kohe-kohe on ilmumas sinu esimene sooloplaat. Miks just nüüd oli selleks õige aeg? Miks mitte juba varem? 
Ma olen mõelnud selle peale, et miks just nüüd... See on lihtsalt kujunenud nii... Ma arvan, et varem ei olnud selleks lihtsalt õige aeg. Plaaditegemise idee sündis küll juba kuus aastat tagasi, kui Maian Kärmas (kes on siis lugude autor, nii sõnad kui viis on tema sulest) mulle sellise ettepaneku tegi, aga tol korral jäi see mõte ainult settima. Ma olin oma esimese tütrega lapsehoolduspuhkusel ja töömõtted ei kippunud kuidagi meeltesse. 
 
Kuidas on plaadi peale lood valitud? Kes on lugude autor? Millised lood seal üldse on?
Selleks hetkeks, kui meil niiöelda konkreetseks  plaaditegemiseks läks, oli Maianil aja jooksul  sahtlisse kirjutatud palju lugusid, mida ta minuga jagada tahtis. Valmiskirjutatud lugudele lisaks oli tal veel ports luuletusi, mille seast mina endale sobiva sõnumiga välja valisin, et siis need Maianile viisistada anda.
 
Plaadi nimi on “Eluhõiked”. Miks selline nimi ja mida see tähendab?
Nii lihtsana kui see ka ei tundu, siis on ju nii, et  meid ümbritsev elu pakub  kõige ägedamaid ja valusamaid sündmusi, mille kaudu saab uusi kogemusi ammutada, ja kuna Maiani lood, mis plaadil kõlavad, on suuremal vähemal määral sündinud just elust enesest, siis nimi "Eluhõiked" olekski plaadile sobiv pealkiri. Sellenimeline laul kõlab samuti plaadil, mille sisuks on siis üldjoontes see, kuidas tütarlapsest sirgub naine. Kuna Maian oskab minu arvates väga hästi meie ilusat emakeelt kasutada, pannes lauludesse ilusa kõlaga harva kasutatavaid sõnu ja mängida sõnamängu, siis just seetõttu on need laulud minu jaoks pigem jutustused, mille mõistmiseks esmasest kuulamisest ilmselt ei piisa.
 
Sa oled stuudios  tõenäoliselt varem laule salvestanud küll ja veel. Aga kas enda sooloplaadi salvestamisel oli kuidagi teistsugune tunne kui varem? Kas mõtlesid ja tundsid midagi uut? Seekord oli ju tegemist päris “oma lapsega”.
Ma ei saaks öelda, et ma oleksin midagi väga teistmoodi tundnud või katsetanud. Lugude lahtimõtestamine käib alati selle tööga kaasas. Küll aga oli omaette põnev ja värskendav kogemus Rasmus Puuriga stuudios tööd teha. Jõudsime tookord isekeskis naljagi visata teemal, et 25-aastane noormees ütleb 35-aastasele naisele  märkusi. Aga mulle olid need tema öeldud märkused suureks abiks.
 
Räägi natukene enda kui laulja teest. Kas oled kogu elu laulnud? Kas oled kunagi seisnud ka valiku ees – kas näitlemine või laulmine? Kasvõi haridustee mõttes.
Tagantjärele ma olen mõelnud, et kui ma poleks Lavakunstikooli sisse saanud, ju ma siis oleks laulmist läinud õppima. Aga kes seda täpselt teab, kuidas see elu siis oleks kulgenud. Minu stsenaarium niiöelda "lauljaks" on ilmselt väga sarnane nii mõnegi teise inimesega, kes lapsest saadik laulnud on. Alates kolmandast eluaastast olin ma vanemate sõnul ilmutanud mingeid viisipidamise märke. Ja siis läks juba kõik loogilist rada pidi, kõikvõimalikud ülesastumised erinevatel tähtpäevadel alates  lasteaiast lõpetades gümnaasiumiga. Lavakunstikoolis andis mulle hääleseadet õpetaja Anne-Liis Poll, kes võlus minu seest välja kõrged noodid, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Aga kogu selle teema kokkuvõtteks tahan lisada, et  päris lauljastaatust ma endale küll võtta ei tihka.
 
Me teame sind eelkõige kui suurepärast draamanäitlejat, kuid oled aeg-ajalt ka muusikalilavadel üles astunud. Mida see sulle kui näitlejale pakub? Ja miks see sulle meeldib?
Ei saa salata, muusikalides mängimine on olnud ütlemata tore tegemine. Seal on nii-öelda kaks ühes. See, mida sa vahel sõnadega väljendada ei saa, selle saab lauldes edasi antud. Üks väärt ja õpetlik kogemus oli minu jaoks "Minu veetlev leedi" Estonia teatris. Seal oli minu õpetajaks  Zoja Herts, tänu kellele sain ma lauldes juurde enesekindlust ja tänu tema õpetusele arenes ka hääl. "Minu veetlevas leedis" oli keeruliseks momendiks see, kui  esimese vaatuse keskel oli vaja laulda lugu "Oota vaid, Henry Higgins". Tegu oli puhtalt karakteerse looga, kus tuli kõri pealt laulda, aga pärast mida oli vaja laulda kohe otsa tuntud "Ma tantsiks veel", mis on jällegi ainult puhta häälega laulmise lugu. Et oma häält ära ei karjuks, tuli võtta seda situatsiooni ratsionaalselt, vältida oma emotsioonidega kaasa minemist. Õppinud lauljal ei oleks ilmselt sellises olukorras probleemi.
 
Eestis on praegu populaarsed igasugused paroodia-laulusaated. Sa oled imeline laulja ja näitleja, kuid sind pole nendes saadetes kunagi näha olnud. Kas see on teadlik valik või pole lihtsalt nii praegu läinud?
Nende saadetega on selline lugu, et kui mind  on sinna osalema kutsutud, siis on parasjagu olnud mu enda elus või töös hetked, mis on nõudnud kogu mu tähelepanu. Elu ise on minu eest otsused langetanud.
 
Oktoobris toimuvad ka sinu plaadi esitluskontserdid. Mis seal juhtuma hakkab? 
Tõepoolest leiavad 20. ja 21 oktoobril Salme Kultuurikeskuses aset väikesed kontsertetendused, kus on võimalus osa saada eesti uuest originaalmuusikast, mille esitajaks on minul au olla. Laval on veel inimesed, ilma kelleta seda plaati poleks sündinud – Rasmus Puur koos Noorteorkestriga Reaalmažoor. Ettekandele tulevad ilmselt kõik plaadil olevad lood. Kohtumiseni!
 
Küsis Diana Leesalu  
Tallinna Linnateatri sügis 2015, august 2015