Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri kevad 2015: "Tallinna Linnateatri näitlejad panevad end proovile tantsuga"

10.04.2015
18. aprillil esietendub Tallinna Linnateatris Paavo Piigi ja Maiken Schmidti eestvedamisel grupitööna lavastus “Melujanu”, millele on kirjutanud originaalmuusika Vaiko Eplik. Tegemist on tavapärasest erineva esietendusega, sest lavale jõuab Linnateatri ajaloos esimene tantsulavastus. Tallinna Linnateatri kevad 2015 tegi juttu "Melujanu" koreograafi Maiken Schmidtiga. 


Maiken Schmidt "Melujanu" proovisaalis. Foto: Siim Vahur

Maiken, kas sa oskad öelda, miks oli praegu tarvis Linnateatrisse tantsulavastust?

Minu teada hakkas see mõte arenema umbes aasta tagasi. Pärast seda, kui olime teatripäeva auhinnagalal teinud paar tantsulist numbrit. See võis anda tõuke. Näitlejad hakkasid ütlema, et tahaks veel proovida, tahaks teha midagi füüsilisemat ja mida teistsugust, tahaks tantsida. Ja ka teatri loomenõukogus tuli see mitmel korral teemaks. Nii et ühel hetkel lihtsalt Paavo tuli ja ütles, et no teeme siis ära lõpuks selle tantsulavastuse. Ja mulle tunduski, et kui see initsiatiiv tuleb näitlejate endi poolt, siis miks mitte. Mul endal mingit suurt ambitsiooni tollel hetkel polnudki.  

Mille järgi te oma truppi näitlejad valisite?  

Eks kohe tuli tahtmine võtta kõik, kes vähegi soovi avaldasid. Mingil hetkel tekkis väike hirm ka, et nii suur trupp sai ja kuidas me seda kõike hallata suudame. Aga samas tundus, et kuidas sa ikka ütled ei inimestele, kes on ise soovi avaldanud. Nii et las olla suur trupp. Ja me rääkisime muidugi ise ka kõigiga läbi. Uurisime, kas nad on huvitatud sellisest asjast. Seekord ei olnud nii, et stendile riputati lihtsalt osalevate näitlejate nimekiri. Kuna ka mina ja Paavo tegime sellist asja esimest korda, siis tekkis tunne, et tahaks vastutust jagada. Tahtsime, et näitlejad teaksid, et nad võtavad meiega koos selle riski. Aga ma tunnen, et meie teatris on neid inimesi veel, kes oleksid tegelikult väga hästi hakkama saanud, aga seekord jäid välja. Meil on veel tantsulembelisi ja füüsiliselt heas vormis olevaid näitlejaid.  

Kuidas Paavoga koostöö sujub?  

See on tähtis, et keegi on mulle toeks. Üksinda oleks ikka väga raske. Tantsudega tegelen küll mina, aga Paavo on jällegi asjaajamises pädevam. Dramaturgilist osa ja sisu poolt teeme koos trupiga, kus eestvedajateks on suuremat lavastaja kogemust omavad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet. Eks koos tegemisel on alati mingid miinused ka. Palju päid tähendab palju mõtteid, aga ka väga erisuunalisi mõtteid, kuid keegi peab need lõpuks üheks tervikuks moodustama. Aga me toetame üksteist ja näitlejad toetavad meid.  

Millest teie lavastus räägib ja mis teie eesmärk on?  

Välise vormi poolest huvitab mind kõige rohkem see, kuidas teha lavastust, mis ei oleks ainult tantsimine ega ka mitte ainult draamalavastus, vaid püüaks neid kahte kuidagi ühendada. Kuidas panna häid psühholoogilise teatri näitlejaid väljendama oma emotsioone ja mõtteid tantsu abil? Lavastuse tegevus toimub ühe peo käigus ja väliselt tehakse läbi kõik need tavalised peo faasid – tantsimised ja napsutamised, nagu ikka. Aga samal ajal püüame tähelepanu juhtida sellele, mis toimub kõigi nende inimeste hinges. Mis jääb sellistel sündmustel ütlemata? Mis on nende kõigi tungid, fantaasiad ja mured ning kuidas need võimenduvad eriti just pidude käigus? Seda poolt püüame väljendada eelkõige läbi tantsu. Proovide käigus on muidugi juhtunud see, et meie esialgne joonis on hakanud natuke teisenema, asjad on liikunud oma rada. Mulle tundub ka, et meie lavastusel ei ole mingit üheselt mõistetavat moraali. Me pigem püüame inimesi julgustada ja näidata, et me kõik elame mingid etapid ja mingid tunded oma elus läbi.  

Mulle tundub, et tantsuteatril ja sõnateatril on Eestis üsna eraldiseisev publik. Aga nüüd hakkab tõenäoliselt draamaetenduste publik sattuma teie tantsulavastust vaatama. Kas neile oleks tarvis midagi julgustuseks või hoiatuseks öelda? Kas nad peaksid kuidagi teistmoodi suhtumise või avatusega tulema?  

Ma ei oska öelda. Mingil hetkel, kui ma olen lugenud “Melujanu” pressiteateid, kus me oleme ise sõnastanud oma eesmärke nii, et püüame sõnade taha pugeda ja läbi žestide väljenduda, siis olen mõelnud, et tantsuinimesed vist muigaksid selle peale. Noh, et mida uut me endi arvates siis teha üritame, see ongi ju tantsu mõte. Aga meie tüki puhul ongi vist kõige huvitavam see pool, kuidas just psühholoogilise teatri näitleja end tantsides väljendab. Ma usun, et Linnateatri tavapublikul pole vaja midagi karta. Me küll proovime uut vormi ja tõenäoliselt on meil rohkem kujundlikkust ja visuaalsust, kui sõnalavastustes, kuid ma kogu hingest tahaksin, et ka sisu ja mõte jõuaksid inimesteni samamoodi, kui mingit draamatükki vaadates. Ma tahaksin, et see puudutaks inimesi samamoodi ja oleks arusaadav. Me räägime küll natuke teises keeles, aga loodetavasti kõigile mõistetavas keeles.  

Kas sa oskad öelda, milles seisneb draamanäitlejate ja tantsijatega töötamise erinevus?  

Üks põhilisi asju, mida ma tunnen, on see, et näitleja vajab ülesannet, enne kui ta tegutsema hakkab. Aga tantsijale saad öelda, et tee üks hüpe ja mine siis uksest välja ning ta kohe teeb seda. Samas on aga nii, et kui näitlejale on juba selge, mida ta tegema peab, siis ka kogu tema nägu väljendab seda ülesannet, tal on liikumine ja emotsioon kohe koos, ei ole mingit maski. Lisaks on muidugi see asi, et kuna ma tegelikult ei ole ise nii kogenud koreograaf, siis professionaalsete tantsijatega töötamine oleks minu jaoks raskem. Ma pelgaksin ise rohkem ja mõtleksin üle. Aga Linnateatri trupi puhul ma näen, et kui on tantsuline osa, siis näitlejad usaldavad ja kuulavad mind. See on hea tunne, sest siis julgen mina ka rohkem katsetada.   

Aga miks sa ise lavale ei läinud?  

Väga oleksin tahtnud. Siiamaani tahan. Võibolla lähen ka, kes teab? Targem oleks kõrvaltvaataja olla, aga näitlejaedevus ja gruppikuuluvustunne on mul üsna tugevad, seega..... Kui ma läksin pärast tantsukooli Lavakasse, siis ma ei mõelnud, et ma ei taha enam ise tantsida. Ma teadsin, et see hakkab käima kuidagi lainetena. Nii et tegelikult, kui keegi pakuks, teeksin meeleldi veel tantsuteatrit. 

Küsis Diana Leesalu
Ajaleht Tallinna Linnateatri kevad 2015, aprill 2015