Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri kevad 2016: "Alo Kõrve püüab hetki"

29.03.2016
Linnateatris peamiselt näitlejana töötav Alo Kõrve istub taaskord lavastajatoolile. Aprillis esietendub Hobuveskis tema eestvedamisel ameerika dramaturgi Michael Cristoferi näidend “See hetk”. Tallinna Linnateatri ajalehe jaoks usutles Alot sel puhul Diana Leesalu. 


Alo Kõrve ja näitleja Kaspar Velberg "See hetk" proovis Hobuveskis. Foto: Siim Vahur

Alo, rõõm näha, et lavastad jälle. Järelikult jäi sulle sinu esimesest lavastusest „Neli aastaaega” hea maik suhu? 
  Ju siis jäi jah. Algul ma küll lubasin endale, et mõnda aega nüüd ei lavasta, aga samas on see ju põnev tegevus. Ja ilmselt on see ka nii, et tegema hakkad just siis, kui on olemas mingi materjal, milleni sa oled jõudnud ja mida sa tõesti tahad lavastada. Näitleja ju ei saa alati ise valida teksti, millega tegeleda. Lavastajal on see võimalus. 
 
Mis sa arvad, mille poolest erineb lavastaja, kes on ise ka näitleja, sellest lavastajast, kes ise laval ei käi?
Erinevus on olemas küll, ma arvan. Ja mõlemal juhul on nii plusse kui ka miinuseid. Lavastajate puhul, kes ei ole ise näitlejad, on kõige huvitavam see, kuidas nad selle asemel, et trügida ise lavale ja ette näidata, on sunnitud oma mõtete edastamiseks mingisugused teised väljendusvahendid leidma. Aga samas ei pruugi nemad alati mõista, mida on vaja näitlejal, kuidas näitlejat aidata. Ma püüan ka ise ikka ennast tagasi hoida, et mitte joosta lavale ette näitama. Kõige hullem variant on muidugi, kui lavastajal mingi enda edevus välja lööb ja ta esinema kukub. Aga samas vahel jääb jälle lihtsalt sõnadest puudu ja siis pole muud võimalust, kui minna ja näidata. 

Kuidas sa proovideks valmistud?
Sellel korral jäi ettevalmistusaeg üsna lühikeseks, sest võimalus lavastada tekkis ootamatult. Aga eks see kuidagi nii ole, et kui mingi teemaga oma peas juba tegeled, siis hakkad järjest rohkem enda ümber sellega seonduvat tähele panema. Ja ikka sirvin ka teemaga seotud kirjandust ja mõtisklen. Mingil hetkel hakkab siis lihtsalt kujutluspilt tööle, hakkavad tekkima mingisugused pildid. Ja eks ma oma peas mängin mingis mõttes ka kõik rollid läbi. Esimese lavastuse ajal oli lihtsam. Seal oli ainult kaks tegelast. Uue lavastuse puhul on neid üheksa ja hoopis raskem on kõiki korraga hoomata.

Mis see siis on, mis sind selle materjali juures võlus?
Kõige rohkem köitis mind see, kui kerge ja sooja huumoriga on käsitletud sellist rasket teemat nagu surm ja sellega leppimine. Ja ma hakkasin mõtlema, kui palju meie ümber on pisikesi asju, mida me ei oska väärtustada. Kui palju pisikesi rõõme. Kas või juba asjaolu, et me hommikul ärkame või hingame sisse sõõmu värsket õhku. Me unustame kõigi oma rabelemiste ja toimetamiste keskel ära, mida see tegelikult tähendab. See hetkes olemise tunne. Selliseid hetki on meie kõigi eludes, ükskõik, kui raske kellelgi parasjagu on. Kui me neid hetki tähele paneks, siis võib-olla annaks see meile võimaluse vähem viriseda. Aga eks see kipub meelest ära minema. Ise unustad ära ja siis vaatad, et ega see teine inimene su kõrval ei saa ka aru, mis asja me siin kõik rabeleme. Ma arvan, et peaks teadvustama seda, et aeg, mis meile on antud, saab ühel hetkel otsa.

Minu enda elus juhtus üks sündmus, mille tõttu ma üldse hakkasin mõtlema sellistele teemadele. Meil oli kodus tulekahju ja kõrvalhoone põles maha. See oli minu jaoks ikka päris raske löök. Sinna tulle jäi palju asju, mida ma olin aastate jooksul kogunud, ja asju, millel oli suur emotsionaalne väärtus. See oli nagu mingi minu enda loodud maailm, mis nüüd hävines. Ja sellega toimetulemine oli ka nagu omamoodi lein. Aga samas andis see sündmus mulle võimaluse mõista, et ma ei jää sellesse kõigesse kinni. Inimene on suuteline loobuma, lahti laskma kallitest asjadest. Ja samal ajal oli huvitav see, et teised minu ümber käitusidki nii, nagu keegi oleks ära surnud. Täpselt samasugused mustrid tekkisid. Mõni ei osanud kuidagi sellest teemast rääkida, mõni pööras asja hoopis naljakas. Kellele mis sobib. Väga keeruline on aru saada, mida vajab keegi, et leinaga toime tulla. Veel keerulisem on mõista kedagi, kes ise lahkuma hakkab. Ja sellest kõigest meie lavastus räägibki. 
 
Küsis Diana Leesalu 
Tallinna Linnateatri kevad 2016