Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri kevad 2015: "Inimese väljakutse"

10.04.2015
Joonas Hellerma vaatas Põrgulaval Madis Kalmeti lavastust "Sügise unenägu" ning mõtiskleb nähtu ja Jon Fosse teksti üle. 


Foto: Siim Vahur

14. juulil 2008 arutles prantsuse filosoof Alain Badiou dialoogis ühe ajakirjanikuga Avignoni teatrifestivalil armastuse üle, mis aastapäevad hiljem ilmus raamatuna „Armastuse kiituseks“ (L'éloge de l'amour). Badiou pakub siin välja metafoori, mille järgi armastus on „lava kahele“. See on lava, millele valgus laskub kahe inimese ootamatu kohtumise kaudu, sündmuses, milles  kandutakse väljaspoole igapäevaelu rutiine ja looduses näiliselt vältavaid seaduspärasid. Armastuse lavale astumisega pannakse proovile minakujude piirid. „Lava kahele“ on asustamata pind. Maailm, mis siit sünnib, sõltub vaid neist kahest, kes sellel kohtuvad. 
 
Kohtumise sündmus on esialgu mikroskoopiline vääratus elu kindlalt kulgevates rütmides, kogu näilise sihipärasuse ja vankumatuse varjus. See on ennekõike vabaduse ruum, mille arhitektideks ja loojateks on siin viibijad kahekesi. Kui nad tõepoolest ennast täielikult sellesse usaldavad ja siin püsida suudavad. Vabadus ei tähenda sugugi individuaalset maksimumi, piiramatu tahte pidu. Vastupidi, siin algab alateadlik töö isiku illusiooniga iseendast, algab loobumiste jada, omamoodi ürgkonflikt, kus põhiliseks vastaseks inimesele on tema ise – konservatiivne ja enesesse tõmbuv mina, kelle vastas seisab avanemisele, teisele poole iseennast kutsuv sina. Badiou' konstruktsioon „lavast kahele“ visandab igasuguse dramaturgia arhetüüpse elemendi, milleks on väljakutse kui selline. See tähendab, et dramaturgiat käivitab mingit laadi vaakumi tekkimine, milles tegelaste   edasikestmine senisel moel osutub võimatuks ja neil tuleb iseendas leida mingi uus jõud oma olukorra ületamiseks. Teisisõnu, esitatud väljakutse vajab veenvat vastust. 
 
Niisuguse väljakutse vastuvõtmine tähendab ühtlasi eksistentsi alguspunkti. Sõna eksistents etümoloogia kätkeb endas sõna-sõnalt „välja-seismise“ ja „välja-asetumisega“ seotud tähendusi, mis lubabki eksistentsi tõlgendada draama arhetüübina –  eksistentsiaalne situatsioon dramaturgias algab hetkest, mil tegelane on oma olekust mingil kujul välja kutsutud. Ta on kutsutud enesest välja, sest keegi või miski on tema olemasolu mingil põhjusel muutnud problemaatiliseks ja küsitavaks. Eksistentsiaalne situatsioon oma kõige fundamentaalsemal kujul tekitab vaakumi olemise tähendusse, toob esile võimaluse niisugust tähendust otsida ja selle kohta küsida.  
 
Eksistentsiaalne inimene on endast välja heidetud, talle varem kindlana tundunud tõed on löönud vankuma. Siit saab alguse loomulikust olekust väljaläinud inimese retk tähenduse ja tõe taastamise suunas. Inimene võib siin muutuda endale ängistavalt tundmatuks, ent seesama tundmatus võib mõjuda ka vaimustava ning ülevana. Eksistentsiaalne olukord, kui see on tekkinud, ei võimalda süütut tagasipöördumist sellele eelnenud teadmatusse ja kindlusse. Siia ei ole võimalik ka lõpmatult püsima jääda, sest on liialt kurnav ja ebaloomulik. Ellujäämiseks tuleb leida viis oma situatsiooniga toime tulemiseks, see mingil kujul lahendada. Sarnaselt Badiou' konstrueeritud „lavaga kahele“ on ka eksistentsiaalne situatsioon ennekõike vabaduse ruum, milles klišeed ei toimi – tee siit läbi tuleb alles leiutada, see tuleb mingil alkeemilisel viisil luua. Eksistentsiaalne situatsioon peatab kõik harjumuspärase, see on omamoodi ristteele sattumine, kus inimesele on jäetud vabaks otsustada, millises suunas ja millisel moel ta oma elu elada tahab. 
  
Armastus ja surm
Nüüd võib küsida, mis ikkagi tekitab niisuguse dramaatilise väljakutse, millest algab „lava kahele“ või kust lähtub „eksistentsiaalne situatsioon“? Mis kutsub inimese endast välja? Jon Fosse näidend „Sügise unenägu“ käsitleb abstraktses ja poeetilises laadis isegi ootamatult sirgjooneliselt kahte arhetüüpset impulssi: armastust ja surma. Mänguplatsiks on surnuaed ja dialoogipartneriteks on mees ja naine (täpselt nii märgitakse neid ka näidendi tekstis), kaks figuuri „armastuse lavalt“, millele nad siiski kunagi päriselt astuda pole julgenud. Surnuaia morbiidne miljöö ja kahe armastaja taaskohtumine kujutabki kahte ürgjõudu. Surmas, millest kasvab välja surelikkuse taju ning armastuses, milles minu ette kerkib võõra maailma lummav kutsung, peituvad kaks tähenduste ürgset raputajat, loomuliku olemise katkestajat, millest algab inimese väljakutse. Neis mõlemas on midagi sellist, mis ei mahu minapiiride sisse ja neile järgnemine tähendab kõigepealt oma piiridest väljaminekut. Armastuse ja surma jõududega kohtumisest algabki inimese eksistents – algab tema väljaminek iseendast, algab tema võõrsilolek ja kaotatud aeg. 
Seepärast võib Fosse näidendit lugeda kui eksistentsiaalset teksti, mille esmaseks taotluseks ei ole   eksistentsiaalse heitluse ülemäärane dramatiseerimine või paatoslik esilemanamine. Näidendi tegelased on oma argisest ruumist välja langenud, nad on asetatud väljaspoole hästi korraldatud elusid, mis ei ole aga taltsutanud nende sisimaid vajadusi. Eksistentsiaalne, väljapool argist olustikku avanev ruum ongi näitemängu fluidumi loojaks. Fosse teksti poeetika töötab sõnade taga, näidendis loodud tühja, tegevusele ja sõnadele taandumatu ruumimulje sees. „Sügise unenägu“ on müstiline näidend, mille võtmeks on aura sünd, tabamatu häälestuse leidmine, mis otsib vaatajaga kontakti vahetult, väljaspool keelt, millest omakorda sõna saaks lähtuda. See muudab näidendi ühtlasi kapriisseks, sest ei reeda oma teemat lihtsustustes või teatraalsetes kompromissides. MEES ja NAINE – näidendi peategelased – küll esitavad konkreetseid inimesi, ent jäävad ka piisavalt tinglikuks, tühjadeks kujudeks, omamoodi deemonlikeks varjudeks, kes kehastavad kimbatust oma eksistentsiaalse väljakutse kandmisel – nad on ikka veel kusagil vahepeal, kõhkluses, nad justnagu tammuvad lootusetult, olles miskipärast sisimas kangestunud neile esitatud väljakutse ees üksteist armastada. 
Näidendi peategelased liiguvadki armastuse ja surma kui eksistentsiaalsete heidutajate mõjuväljal – surnuaed asetab inimese vastamisi surelikkuses kätkeva kaduvusega, mis näiliselt muudab mõttetuks ka elavate tegevuse, sest kaduvus on kõikehõlmav. Surma adumine on resigneeriv ja ängistav, surma varju kõikjaleulatuvus justkui alavääristab mistahes elutegevust. Seepärast surma teadvustamine loob eksistentsiaalset situatsiooni iseäranis, sest siin vastandub inimene täieliku eimiskiga, kõige absoluutse kaduvusega. Modernses kultuuris on inimese suhe surmaga enamasti  eraasi, mida avalikult ei toeta kultuuri või religiooni kaudu päranduv kollektiivne kogemus. Surnuaed on vahest ainuke koht, kus kultuur, olenemata oma sekulaarsuse või sakraalsuse astmest, surma olemasolu kollektiivselt tunnustab, eraldades talle nii objektiivset ruumi kui vastavat sümboolikat.  
 
Fosse näidendi poeetilise miljöö taustalt näibki läbikumavat heaoluühiskonnas leviv nähtamatu jõuetus, mis tuleneb ühiskonna psühholoogilisest küündimatusest. Inimesed ei kannata küll ühiskondlike kataklüsmide tõttu, ent stabiilse ja struktureeritud elu varjus on uinunud sügavate tunnete instinkt, inimesed ei jõua oma sisemise eluni, mis jätab alale sõnastamatu rahutuse, oskamatuse vabadust päriselt kasutada. Nii tunnistab MEES ühes repliigis: „Ja ma ütlen sulle nüüd midagi/ ma ei suuda/taluda/ neid tundeid/ Tundeid/ Tundeid/ Neid pagana tundeid/ Ma vihkan tundeid“. Tunnete järgi elamise saladus on küll näidendi figuuride dramaatiliseks proovikiviks, ent nende varjatud ülesandeks näib olevat imbumine vaataja vaikivasse sisemusse; tegelaste avameelne piht püüab saavutada sünkroonsust vaataja teadvustamata tunnetega, justkui järeleproovides, ega ei teki publikuga tunnetusliku kooskõnet; ega tegelased juhuslikult vaataja eest pihtima pole sattunud? Võib ju küsida, milles seisneb Fosse kui näitekirjaniku menukus? Näidendi tekst ja tegelased on privaatsed ja poeetilised, nad ei esita isegi erilist vaatemängu. Samas tabavad tegelased meid just seestpoolt, nende kimbatuses on valgustuslikkust, mis kõnetab igaüht piisavalt privaatselt ja nähtamatult, et midagi ülemäära avalikuks ei peaks tulema. Midagi kõnetab, ent miski ei sunni ennast siiski peale – see on vaikne ja ehk isegi õnnis vabadus, mis siin vaatajale jäetakse. Ehk on võimekus pidada niisugust saladialoogi, kuuldamatut kooskõnet oma publikuga Fosse näidendite menukuse üks võimalik põhjus?  
 
Ehkki MEES ja NAINE meenutavad „Sügise unenäos“ teineteisele justkui minevikus luhtunud armastuslugu, ei või siiski kindel olla, kas „lava kahele“ lahkuminekutes tingimata haihtub. Võib-olla ei ole kohtumine teisega ainult juhusliku silmapilgu armust lähtuv sündmus nagu arvab Alain Badiou? Võib-olla see „lava“ kannatab välja ka lahusoleku ja minevik armastust ei õõnesta?  
 
„Sügise unenägu“ esitab väljakutse eksistentsiks, see on inimeseks saamise, tema õnnestumise ja ebaõnnestumise kujuteldav ruum – siin kohtuvad inimesed, kes on välja kukkunud oma igapäevasusest, nad on hetkeks olmest tühjaks jooksnud. Nad on elu ja surma punktis, kus neil on võimalus leida üles iseennast, leida vabadus ja teha teoks oma südame kutse. Sest mille muu pärast inimest välja kutsutakse? Ja ometi ei saa saladus sellega nähtavaks, vastupidi, see jääb jätkuvalt saladuseks, mida vaataja võib ainult aimata, sisimas tunnetada, ent mida ta ei saa sõnadega asendada, sest: „Mida me siin räägime/ See kõik on tühipaljas jutt/ mida me räägime/ Lihtsalt tühijutt“.   

Joonas Hellerma
Ajaleht Tallinna Linnateatri kevad 2015, aprill 2015