Meediakaja

Meediakaja RSS

"Tähtsaim on elada, sest elu on vapustav"

02.03.2011
Postimees
Heili Sibrits

Lavastaja Elmo Nüganen on osav, tema käes on näidend kui kruvi ja näitlejad kui kruvikeerajad, mis keeravad vaikselt, jõudu kasutamata, ja ühel hetkel seisab ka kõige jonnakamas seinas kruvi - publik nutab, naerab või mõtleb. Teeb seda, mida Nüganen tahab. Just seda vaikset, märkamatut mõjutamist käsutab Nüganen ka oma värskes lavastuses «Aeg ja perekond Conway».

Üdini helge esimene vaatus viib vaataja peretütar Kay (Külli Teetamm) 21. sünnipäeva aastasse 1919. Publikule näidatakse, just näidatakse, ülevoolavalt rõõmsat ja ühtset perekonda. Näitlejad on ilusad, armsad oma roosakasbeežides kostüümides. Kõik on täis lootust, õnne, õnne ja veel kord õnne ja lootust.

Ja mitte midagi ei juhtu. Pärast esimest vaatust on publik peata, ta ei saa aru, mis näidendiga tegu, kellele ja mida tahetakse öelda. Nüganen ei saa ju valida lavastamiseks teksti, kus ollakse lihtsalt õnnelikud, kus puudub konflikt? Ollakse ootel, pettumisest, õlakehitusest vaid imepisikese sammu kaugusel.

Teises vaatuses viibib vaataja taas õnneliku perekonna kodus, kuid valgus on muutunud külmemaks, valge ahju asemel on toanurgas kurjakuulutavalt suur, musta värvi tilkuv radiaator, kostüümid on endiselt kenad, kuid domineerivad hallikasrohelised toonid.

Aasta on 1938. Õed ja vennad on üksteisest kaugenenud, unistused on purunenud. Kõlavad õelad laused, ja mis ütlemata jäetakse, see antakse edasi pilkudega. On kadedust raha pärast. On kibestumist ja uhkust. Pettumisi ja soovi ellu jääda. Unistusi enam pole. On murdumine ja reaalsusega kohanemine. Kuid on ka veel lähedust, soovi leida üksteisega kontakti, kuid seda varjutab hirm.

Perekonna vara «ara elanud» ema (Anne Reemann) püüab suhteid parandada, püüab oma unistust elustada, ikkagi tema lapsed. Paraku on kõik katsed määratud hukule ja luhtumisele. Vähemalt sel õhtul.

Kõik on muutunud, jäädes ühtlasi samaks.

Vaatuse lõpus saabub kulminatsioon. Key nutab ahastusest, ja kriibib ka vaataja kurgus. Kõik on loksunud paika, helge ja õnnelik esimene vaatus oli vaid krunt, et maali värvid paremini püsiksid. Ning kolmas vaatus (kus peamise idee sõnastab Ursula Ratasepa mängitav Carol: «Kõige tähtsam on - elada. Tühja sest rahast ja positsioonist ja abikaasast oma tiitlite ja muu jamaga - mina kavatsen elada.») raamib ühe perekonna, üsna tavalise pere portree.

See kõik on väga mõjus teater, mida peaksid nägema kõik vana hea teatri austajad.

Nüganeni käe all on «Aeg ja perekond Conway» naiste lavastus. Kõik näitlejannad - Anne Reemann, Elisabet Tamm, Evelin Pang, Külli Teetamm, Ursula Ratasepp Sandra Uusberg - teevad ühtlaselt head rollid, kus eraldi kedagi välja tuua on pea võimatu, sest on hetki, kus särab Reemann, on hetki, mis kuuluvad Ratasepale, Teetammele või Pangele ja Tammele.

Naised varjutavad sel korral meesnäitlejad, mis sest et nende mäng on samuti täpne ja veenev, eelkõige tooksin välja Mart Toome (Ernest Beevers) ja Alo Kõrve (Alan Conway) rollis».

Nüganen jätkab teemat, mida puudutavad ka tema viimased tööd «Meie, kangelased», «Ma armastasin sakslast» ja «Jumala Narride vennaskond». See on elu oma halastamatuses, kuid siiski peidetud ja vääramatus lootuses paremale-helgemale-õnnelikumale elule. Kõik ei ole kunagi kadunud.

Väidetavalt sai Priestley näidendi kujutamisel inspiratsiooni John William Dunne'i teosest «Eksperiment ajaga», mille järgi inimteadvus üksnes tajub aega lineaarsena, samas kui väljaspool seda eksisteerivad minevik, olevik ja tulevik üheaegselt.

Näidendis ütleb nähtamatu perepoeg Alan Kayle, et aeg on ainult uni, mis viib meid ühe vaateakna juurest teise juurde. «Tead, ma usun, et pooled meie hädad tulevad sellest, et me arvame, et aeg võtab meilt kõik. Sellepärast me rabeleme ja ahnitseme ja teeme üksteisele haiget»