Meediakaja

Meediakaja RSS

Kultuur.err.ee: "Tahan kah skangpoomida"

02.12.2013
 Kas Linnateatri äsja esietendunud uusversioon veerand sajandi tagusest hitttükist "Skangpoomijad" on parem või mitte? Tõnu Pedaru kirjutab ERR-i kultuuriportaalis. 



Ilmselt iga asi omas ajas, kuid tundub, et võrdlusmomendid on sedakorda väga paljudele väga loomulikud ja vajalikud vaagida. 1988. aasta lavastust käisid vaatamas ikka massid ja Salmes (tollal veel vist Tombi-nimeline kultuuripalee) huugas teatritsehh nii päeval kui ööl. Isegi sattusin asja ära nägema päevasel ajal. 

Mulle tundus see iseenesest naljakas ja hästi esitatud etendus ja kogu sisu pigem ajale jalgu jäänud nähtusena, mis oligi piisavalt hea ainult lastele ja pubekatele. Kes ei saanud aru, et elu ise, suurenenud vabadusaste ja lagunev impeerium andsid enam impulsse kui püüne peal punnitajad. 

Tohtis ju juba avalikult rääkida ja see, mis kostus, oli väge täis.  Ilmselt mängis minu subjektiivses suhtumises osa kerge ohvri- või märtrimeel: olin ise paar aastat varem miilitsa punkaritevastase kampaania käigus Harjumäel haarangus kinni nabitud ja lõpuks kiirkohtu otsusena mittenõukoguliku välimuse pärast tänaseks lammutatud Lubja tänavale (polnud ilmselt kull Lubjanka) pimedasse kongi kinni pandud. Seal, pisikeses ja ülerahvastatud pimedas urkas häguse seasilma valgel sai osa vene pättide, bensiininuusutajate, muidu bezdelnikutega tõelisest skangpoomimisest. Muuseas sain häid vihjeid kodukeemia/parfümeeria tarbimiseks ja naistega suhtlemiseks. Aeg oli aga muutuste aeg ja mind vabastati lõpuks türmist 1 päeva enne tähtaega. Paar aastat hiljem koguni rehalibiliteeriti. 

Briti legendi Ken Campbelli 70ndate kultusnäidendi uue lavastuse taga on Andrus Vaarik, kes teadagi, mängis ise noort miilitsat 25 aastat tagasi. Ja sellisena nagu Vaarik ja kõik tegijad – nii laval kui lava  seda teevad tundub mulle, et etendus on väga ajavaimus.   Või siis suisa ajatute asjade võtmes. Minu jaoks on see sisu ja sõnum elujõust ja elu väest ja elurõõmust ja vabadusest ja loovusest... Võime ju üritada välja mõõta, et oma elukulgu korda ja kaost õigesse vahekorda sättida. Paraku siin endil nina vee peal hoides ja rapsides vajume tihti väsinult kuhugi sohu ja oleme otsakorral. Kõiksugu mürasaastet on me ümber palju ja nii edasi. Muidugi, me teeme ju kõik joogat tänapäeval. (Ok, ise pole veel jõudnud nii kaugele.) Aga see pranokkimise kunst ja skangpoomimine on küll imelised asjad. Ja sõnal on vägi, igaüks võib proovida. 

 Skangpoomijad on täna, 25 aastat hiljem väiksem (väiksem lava, väiksem saal, minimalistlik lavakujundus), aga väidan, et mitte vähema vungiga, pigem vingem.  Muide, päris mitmed, kes omal ajal etendusest kaifi said, ei ole sellega nõus ega häbenenud seda ka välja öelda. Õrnas eas saadud mälestust üle ei trumpa! 

Suurepärast näitlejamängu võimendavad minimalistlik ja algelementlik muusikaline kujundus ja suurepäraselt sobivad laulud – nii (Jarek Kasar / Chalice)  (Nojah, 80ndate etenduse Roald Jürlau Friday's Deali muusika muidugi meeldis tollasele noorele publikule.) Oh, see vahva primifutu pranokkimise tants ja politseidueti poisu-laul ja võimas hip-hop hümn  finaalis.  Ning last but not least – lavakujunduse videolahendused (Andres Tenusaar, Riina Degtjarenko) jt, väga kaasaegne värk, eks ole! 

Loomulikult leiavad lapsed sealt oma – on situatsioonikoomikat, on sõnademängu ja lollusi. Aga samas tundub, et seekordne lavastus on ikka väga meile, täiskasvanutele. Muidugi, tänasel päeval, mil juba lasteaiaealistest lastest kujundatakse edule orienteeritud tulevikuroboteid, siis võiks see väikse äratuskellana mõjuda pere pisematelegi.  

Tõnu Pedaru
Kultuur.err.ee, 30.11.2013