Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: ""Suveöö unenägu" pakkus vähe uut" 

20.06.2016
Kuigi NO99 ja Linnateater Shakespeare’i lavastamises ei võistle, on raske lavastusi võrdlemata jätta, kirjutab Veiko Märka. 

„Suveöö unenägu” on ilmselt armastatuim Shakespeare’i näidend. Linnateatril on piisavalt arvukas ja kõrgetasemeline trupp, et selle mängimisega toime tulla. Lavastaja Jaanus Rohumaa lõpetas EMTA lavakooli 15. lennu, mille esimene diplomilavastus oli nimelt „Suveöö unenägu”. Lisame Linnateatri kaua kestnud populaarsuse haritud publiku seas ning just selle tüki valik näibki kõige loogilisem ja turvalisem asi meie teatrimaastikul üle mitme aasta.

Kõige rohkem kindla peale minekut hoovab aga hoopis mustast kiletelgist, kus etendused toimuvad. Turvaline ja ilmastikukindel, ehkki ei sobi põrmugi vanalinna sisehoovi. Pealegi lämmatab see näidendi ülimalt romantilise meeleolu, mõjudes liigagi argiselt. Nii et üldmulje jääb ikka ilmsi nähtust, mitte unenäost. Isegi Liivi „musta lae” meenutamine ei lisa romantikat, selleks on konkreetne lagi liiga suur ja liiga kõrgel. „Suveöö unenägu” väärinuks fantaasiarikkamat interjööri. Soovitatavalt vaba õhku või vähemalt Estonia kontserdisaali luksusliku dekooriga lage nagu NO-teatri napilt varem esietendunud „Pööriöö unes”.

Muidugi tuleb silma ette ka Rohumaa eelmine suvelavastus „Maailma parim küla” Rakveres – selle lummav atmosfäär ja maastikukasutus on märksa unenäolisemad ja suvisemad. 15. lennu „Suveöö unenäo” kohta kirjutab toonane noor ja vihane teatrikriitik Tõnu Kaalep (TMK nr 6, 1991) muuseas nii: „Liigset aukartust Shakespeare’i ees õnneks ei tuntud, kuigi kursusejuhendaja lavastus meenutas kohati naivistlikku taidlusteatrit. (…) Kolmest tegevusliinist võis hinnaalanduseta vaadata käsitööliste jantlikku teatritegemis. Õukonnaintriig ja iseäranis metshaldjate maailm jätsid aga püüdliku lastetüki mulje.” Nii et Rohumaal oli mõtteotsi ja juhtlõngu, aga küllap ka kogemusi, millest lähtuda „Suveöö unenägu” on piisavalt raske lavastada, sest nii erinevaid tegelasgruppe – käsitöölised, ülikud ja haldjad – on raske tervikuks liita. Aga tervik on täiesti olemas, ehkki mõnevõrra amorfne.

Lavastus pakkus vähe uut

Näitlejatööde võrdlemine on seekord paratamatult ebaõiglane, sest osa tegelaskonda on „Pööriöö unest” tuttav ja võrreldav, osa aga uus ja värske. Ei tea, kas nutta või naerda, aga ka Linnateatris on eriti tugev käsitööliste liin. Nii üksikult kui ka ansamblimängus (Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Argo Aadli ja Märt Pius). Nende lõppstseen, auväärse kuningliku paari ees esinemine, mõjub lavastuses kesksena. Jääb mulje, et finaalist seda lavastust arendama hakatigi, vähemalt mõtteliselt. Ja kui telgis mängimine rikub näidendi romantilisust, siis koomikat üldse mitte.

Ka Margus Tabori Puck mõjub märksa asisemalt kui Marika Vaariku oma, sest ta osaleb sündmuste keerises, mitte ei pea rõdult kõõritama. Armastajate nelikust Teater NO99 rivaalidele eriti vastast pole. Mikk Jürjens Lysanderina pääseb kohati siiski maksvusele, seda tänu heale lavalisele liikumisele. Kineetiliselt oleks tükk võinud üldse palju elavam olla. Seda trumpi NO ju kasutada ei saanud.

Ma ei arva, et Teater NO99 ja Linnateater omavahelist konkureerimist kuigi tähtsaks pidasid. Võimalik, et ignoreerisid seda üldse. Aga publiku seisukohalt on võrdlusmoment vältimatu, seda enam, et lavastuste tekst on suures osas identne. Kuivõrd vaatasin „Pööriöö und” enne, jäi Linnateatri versioon varju. Seda muidugi põhjusel, et viimati mainitu on tunduvalt originaalitruum.

Küllap on paljudel meist oma „Suveöö unenäo” ideaalvariant ja miks ei võiks see olla ka Linnateatri oma 2016. aasta suvest. Minu ideaal on Max Reinhardti 1935. aasta film Felix Mendelssohni muusikaga. „Pööriöö uni” rikastas kunagist elamust väga suurel määral, „Suveöö unenägu” mitte niivõrd.

Veiko Märka
Eesti Päevaleht, 20.06.2016